Läinud aasta lõpus ilmus Piret Raua romaan „Keedetud hirvede aeg“. Teose keskmes on noore inimese eneseotsingud, mälu teema ja kunstipüüdlused stagnatsiooni, hirmu ja üksinduse ajastul.

Raud on kunstnik ka kirjanikuna: ta on oma neljandas romaanis säilitanud talle omase visuaalse tundlikkuse. Tema keel on detailitäpne, samal ajal poeetiline ja sümbolirohke. Iga sõna mõjub jõulise ning osava pintslilöögina, millega ta maalib lugeja silme ette elutruu pildi stagnatsiooni vajunud ühiskonnast. Kuigi õhkkond on rusuv, on autor peitnud loo kihtide vahele midagi, mis hoiab pilgu värske ja avatuna, laseb avastada nähtamatut.

Romaani peategelane, õrnahingeline silmaarst Lill Aruvee, aitab inimestel nägemist taastada – tähenduslik amet noore naise puhul, kelle elutee on kulgenud kunstnike keskel. Tema vanemad mõtestasid maailma loomingu kaudu, kuid samuti kunstiandega pärjatud Lill on valinud elukutse, mis jätab loovusele vähe ruumi. Romaan avab tagasivaatavalt tema kujunemisloo talvises, hallis ja pingestatud keskkonnas mornide ning endassetõmbunud natuuride keskel.

Stagnatsioon, hirm ja kohanemine

Piret Raud on osavalt kujutanud totalitaarse ühiskonna ängistavat mõju üksikisikule. Ta pole keskendunud otseselt vastandumisele, vaid näitab, kuidas režiim vormib inimeste igapäevaelu, sunnib neid kohanema, alluma või kaduma. Totalitaarne ühiskond kujundab ängistavalt ja salakavalalt inimese ümber: harjumused ja pisikesed kohandumised aitavad neil vastu pidada.

Romaani tegevusajal ekslevad minevikumälestused viirastustena hämarates nurgatagustes, kuid Lill on üks neist, kes märkab allhoovusi ja tõe varjatud kihte. Õnnestunud kujundina hargneb teose tegevustik talvel, mil loodus on tardunud ning mustvalgeks värvunud, päevad kulgevad hallis mornis linnas ja aina süvenev pimedus lämmatab elujanu. Hall ja morn on Lille nooruski. Peategelane märkab aga talveski varjundeid, valguse ja varju mängu ning peatse kevade märke. Looduse tsüklilisus ja varjumäng ei sureta lootust ka kõige hallimas ajas – külm ei hävita kevadel võrsuvaid pungi.

Senikaua on aga väline ja sisemine tõde karjuvas vastuolus. Nõukogude ajal elanud lugejale on tuttavad paljud nähtused, mille taustal Lill üles kasvab: valed ja kahepalgelisus, tuimus, lehmakarjad, traktorid, vaibakloppimispuud, õhukesed seinad, klaassilmaga pontšikumutt, odekolonninaised, vanad ajakirjad, kätlemise komme, perverte täis trollibussid ja soolapekk. Küllap on noores Lilles autorit ennastki.

Katkine perekond

Kõhkluste ja usaldamatuse õhkkonnas annab Lillele jõudu tema perekond. Ema ja isa kehastavad kaht vastandlikku ellujäämisviisi: argipäevas toimetav ema hoiab pere koos ja loob tunde, et elu jätkub ka rasketes oludes. Ilma tema kangelasliku ja ennastsalgava armastuseta variseks tütarlapse maailm koost. Seevastu Lille isa, kunagi tunnustatud maalikunstnik Harald, on vajunud apaatiasse. Varasem loominguline vabadus on asendunud tuimusega, sest ta pole nõus end ühiskonna tingimustega kohandama. Isa ja tütre vahel valitseb emotsionaalne distants – nad jagavad küll kunstiannet, kuid mitte mõistmist.

Apaatsele isale vastandub naabrimees Voldemar Verlin, kes on otsustanud uue režiimiga kohaneda. Tema loodud kunst on realistlik, täpne ja esteetiliselt täiuslik, ent hingetu. Verlin suunab Lille juurdlema, kas kunst tähendab vormitäiuse saavutamist või peaks see peegeldama elu terviklikult, kogu tema ilus ja valus. Harald on valinud kompromissitult viimase tee, kuid lõiganud end sellega ülejäänud maailmast ära. Lille emagi ei luba tütrel isa maale vaadata. Verlin pälvib küll tunnustuse, kuid sellega kaasnevad tagaselja kõõrdpilgud ja põlgus loovringkonnas.

Lille ema ja isa suhe on vastuokslik, kuid jääb ometi üheplaaniliseks: sügavamat dialoogi ega arengut selle puhul ei tähelda. Teost läbib üksinduse motiiv ning küsimus, mille nimel elada. Lahendust ei paista. Eraldatus viib närbumiseni ning kõige tundlikumad kannatavad kõige rohkem. Lille ema armastus ja eneseohverdus on vankumatu, kuid see ei suuda päästa tema meest valust ja pettumusest ning koos elavate inimeste vahel haigutab hingeline kuristik – kumbki järgib oma rada.

Võõrana maailmas

Lill tunneb end võõrana kodus ja ka väljaspool seda. Turvalisest ja helgest lapsepõlvest on hiilivalt ja märkamatult saanud teismelise üksluine alalhoidlik argipäev. Ebakindlus üha kasvab: peategelast vaevavad häbi oma keha pärast, akne ja kaaslaste tõrjuv suhtumine. Kunst, milles ta algul näeb pelgupaika, osutub lõhestavaks jõuks. Isa kompromissitu põhimõttekindlus ja Verlini hingetu, kuid edukas looming asetavad ta valikute vahele lõksu, millest tal pole esialgu väljapääsu. Endassetõmbununa igatseb ta midagi, mis tooks tema ellu rohkem värvi ja vabadust. Autor toob mängu ka esimese armastuse Kareli, ent noorte suhe jääb romaanis visandlikuks.

Suhtedünaamika kujutamise asemel on tähelepanu nähtava ja nähtamatu kõrvutamisel. Kusagil sealsamas asub maailm, mis väreleb, peibutab, kutsub sügavikku, olles avatud vaid teadjale. Põrandaalune maailm on Lillele nähtav, kuid ta teab, et ei kuulu sinna. Raskusi on oma koha leidmisel ka rusuvas argipäevas, kus vaheldust pakuvad kunstiring ja sõbranna Tints. Merevaatega illuminaator võõras keldris on märk vabast maailmast, mis jääb kättesaamatuks.

Alles pärast võimu lagunemist hakkavad Lille elus, koolis ja ühiskonnas toimuma tõelised muutused. Senine kõle ja karm maailm laguneb ning avanevad uued võimalused. Ent vabadus toob kaasa ka määramatuse: harjumuspärane maailm on kokku varisenud ja kõigil tuleb otsustada, kuidas edasi minna. Lillele tähendab see võimalust teha ise oma valik ja leida oma tee.

Kunst ja käsitöö

Romaan tõstatab teravaid küsimusi kunsti rolli kohta. Autor vastandab ideaalidele truuks jäämise ja mugandumise. Kas kunst peaks pakkuma esteetilist naudingut või peegeldama elu? Loomingulise vabaduse kadu taandab kunstiloomingu käsitööoskuseks, milles paljud romaanitegelased leiavad siiski toimetulekutee. Nad peavad küll tunnistama oma ideaalide saavutamatust, kuid suudavad eluga edasi minna. Raud annab õpetaja Vahtra kaudu edasi tuntud tõe: reeglitega peab oskama kohaneda ning neist üle olla, seepärast ei tasu põlata ka kunsti kui käsitööoskust. Paindumatus toob valu ja kannatust.

Oluline sümbol on romaanis vitstest korvide punumine. Sellega näib autor viitavat näitekirjanik Tom Stoppardi tuntud ütlusele, et oskus ilma kujutlusvõimeta on vaid käsitöö kasulike esemete, näiteks piknikukorvide tegemiseks. Seesugune kompromiss viib kunstniku sisekonflikti ning identiteedikriisini. Ometi on oskus kompromisse teha möödapääsmatu. Autor näitab, et ka kõige paindumatumad loojad peavad mingil määral kohanema, ent kohanejadki ei pääse kahtlustest. Ka Lill seisab silmitsi küsimusega, kas peaks otsima oma häält või järgima talle pandud ootusi. Tema teekond ei ole mustvalge, vaid täis vastuolusid ja eneseotsinguid, milles peegeldub kunstniku kui loova inimese igikestev võitlus oma koha leidmise nimel.

Mäletamine ja unustamine

Olulised on ka mäletamine ja unustamine. Lille õpetaja proua Piheli kaudu selgitab autor, kuidas ajalooga saab manipuleerida ning tõde kaduda uttu. Inimene unustab selle, mida ta enam ei näe – ja võim kasutab selle teadlikult ära. Kõnekalt mainib autor, et romaani tegevusajal kerkib monumente nagu seeni pärast vihma. Mälestusmärgid on totalitaarse võimu abivahend uue ideoloogia kehtestamisel ja mäluga manipuleerimisel.

Unustamine ei ole aga alati kurjast: minevik võib olla valus ning selle meenutamine nõuda palju meelekindlust. Lille ema ja Verlin on leidnud elujõu just minevikust lahti lastes ja püüavad eluga edasi minna. Kas aga unustamine on ikka vabanemine või tegelikkuse eiramine?

Lillele saab minevikust teejuht tulevikku, see annab jõudu unistada paremast homsest. Mälestused, kunst ja loovus on tema identiteedi osa. Uus võim kujundab eelnenu unustanud inimeste vaated ja hoiakud ümber, sest nood lasevad endaga kergesti manipuleerida. Tänu õpetaja Pihelile mõistab Lill, et mäletada on oluline. Mäluga manipuleerivas ühiskonnas on igaühel kohustus mälestusi alal hoida. Ühiskonna survele vastupanu algab üksikisiku pilgu teravusest, võimest märgata allhoovusi ja hoida end õigel kursil.

Mälestused võivad olla nii koorem, mis takistab edasiliikumist, kui ka jõuallikaks, mis aitab mõista oma juuri ja suunda. Elus on vaja mõlemat, oluline on hoida tasakaalu. Lill tajub, et mälestused toovad kaasa nii valu kui ka lootust, ning mõistab, et tõeliseks vabaduseks ei piisa pelgalt unustamisest. Talle saab selgeks, et mäletamine on aktiivne valik suhestumaks minevikuga, millest õpitakse ning mille abil kujundatakse oma tee.

Looming ja lootus

Piret Raud on meisterlik sõnadega maalija. Tema teos on keeleliselt nauditav, minimalistlik ja puhas, pakkudes intellektuaalse ja esteetilise elamuse. Raua loodud atmosfäär on korraga depressiivne ja unenäoline, rusuv ja lootustandev. Loo arendamiseks kasutatud kõnekad sümbolid mõjuvad halli argielu taustal ebamaise vaheldusena.

Tundlikul ja värskendaval moel on Raud loonud keeruka ja mitmekihilise teose. „Keedetud hirvede aeg“ on rohkem kui ühe inimese lugu: see on meditatiivne uurimus kohanemise ja loobumise, mälu ja unustamise, vabaduse ja võimu teemal. Lille teekond näitab, et isegi kõige keerulisemates oludes nähakse ilu, kaotamata lootust. Jõudu võib anda kunst, kuid – millise hinnaga?

Loe lisa:

Katri Smiti arvustus romaanile „Keedetud hirvede aeg“