Olukorras, kus konservatiivne hüsteeria on taas meedia üle valanud tavapäraselt nõmeda jauramisega ühe telesaate pärast, hakkas mind sügavalt huvitama selle fenomeni psühholoogiline mõõde. Ultrakonservatiivide näol on tegemist seltskonnaga, kellele näib, et nende vastasleer koosneb vikerkaarevärvilistest lumehelbekestest, kes iga asja peale solvuvad ja tahavad nende sõnavabadust piirata ning pehmeid väärtusi kehtestada. Kõik on liberaalid ja kommunistid (nagu see oleks üks ja seesama), kes kõikvõimalikelt onu Heinodelt, religioossetelt fanaatikutelt ja ultrarahvuslastelt nende „õigusi“ tahavad ära võtta. Ultrad on ainsad, kes sõnavabaduse kaitseks võitlusesse viskuvad. Vaenuõhutamine on inimõigus ja traditsioon! Mehed olgu mehed ja naised olgu naised! Kui on must, näita ust! Naised on sünnitusmasinad! Rohkem biomassi riigile!
Samal ajal on nad esimesed, keda võib solvata ükskõik mis – vahel näib, et ka lepalehe langemine maapinnale – ja nii asuvad nad kõigil suud kinni toppima, ära keelama. Korraga on nad unustanud kõik oma õilsad ideaalid sõnavabadusest ja kodanikuõigustest. Tahaks neile kõikide emade ja heterote nimel (nagu keegi oleks palunud?) solvunud mehikestele, konservatiivsetele lumehelbekestele, öelda, et … no mida ikka sihukese machismo peale kosta: võtke munad pihku, kannatage ära ning ärge, kurat, mölisege kogu aeg! Olete mehed või ei ole?
Nende reageering on tüüpiliselt põlisfašistlik, nagu seda on kirjeldanud Umberto Eco artiklis „Igikestev fašism“ 1: retoorilise fookuse pideva nihutamise tõttu on vaenlased ühtaegu üleliia tugevad ja üleliia nõrgad à la „lödipüksid“ maailma vallutamas. Kuid praeguse dragshow intsidendiga seoses on võib-olla kõige olulisem Eco määratlus: „Põlisfašism põhineb selektiivsel, võiks isegi öelda kvalitatiivsel populismil. [—] põlisfašismi jaoks pole üksikisikutel üksikisikutena õigusi ja rahvas moodustab kvaliteedi, monoliitse üksuse, mis väljendab Ühist Tahet. Et ühelgi suurel inimhulgal ei saa ühist tahet olla, siis taotleb Juht olla selle tõlgendaja. Delegeerimisjõust ilma jäänud kodanikud ei tegutse; neilt nõutakse ainult rahva osa täitmist. Nii on rahvas üksnes teatraalne fiktsioon.“
Nii et ärge looge endale illusioone, nagu kogu see seltskond päriselt hooliks emadest või kellest tahes nad väidavad end hoolivat. Emadel on põlisfašistlikus universumis kindel reproduktiivne roll: valget (hoia ja keela, kui see peaks olema kuidagi värviline) etniliselt koherentset biomassi välja pilduda täpselt nii, nagu seda tehti kõige enam pahameelt tekitanud sketšis. Inimeste osa selles absurdses fantaasias ei ole isegi mitte kõrvalosa, vaid entusiastliku lõusta roll massistseenis. Olgem ausad, miski muu neid ei huvita.
Kas olete tähele pannud, kui staatiline on see ultrakonservatiivne universum? Kõigel ja kõigil on selles oma kindel koht, roll ja funktsioon nagu keskaegses ühiskonnas, millest väljumine on ohtlik. See vist ongi põhjus, miks nood nii valulikult reageerivad, kui keegi avalikult käitub, teeb ja elab nii, nagu neile ei sobi. Olen alati mõelnud, et millise loogika alusel on üldse võimalik, et näiteks samast soost paaride õigust abielluda saab mõista nende õiguste piiramisena, nagu keegi keelaks neil abielluda. Aga ilmselt see ongi põhjus – elada on võimalik ainult nii, nagu nemad seda ette kujutavad või ei ole üldse võimalik elada. Kõige hüsteerilisemad kiljuvad ju sedagi, et liberastide eesmärgiks on keelata heteroseksuaalsus, kuigi see on üksnes nende endi iha tagurpidi pööratud projektsioon: keelata igasugune erinevus ja erimeelsus, homoseksuaalsusest rääkimata. Eristamine, heterogeensus, nüansid – ja ka erinevus ja erimeelsus – ehk siis kõik see, millest algab mõtlemine, filosoofia ja teadus, on nende silmis reetmine. Nagu ütleb Eco: „Muu hulgas on erimeelsus mitmekesisuse märk. Põlisfašism kasvatab ja otsib üksmeelt, kasutades ära loomuliku hirmu erinevuste ees ja seda teravdades.“ Igasugust mittenormatiivset käitumist ja teisiti olemist tajuvad nad kui ohtu oma identiteedile, mis ise sageli piirdub vaid ühel väga kindlal viisil lolliks minemisega.
* Umberto Eco, Igiskestev fašism. – Vikerkaar 1995, nr 9-10. https://www.vikerkaar.ee/archives/14272 (vaadatud 15. I 2024)
