Aga me ei ole surematud. Nagu ka raha ise ei ole surematu, millele osutas Siim-Tanel Annus oma rahatähti kujutavatel reljeefmaalidel kroonide, rublade ja markade ajalooliste näidistega. Me oleme lihast ja luust olevused, kes tahavad saadud aega kasutada täisväärtuslikult. Me tahame ennast ja ilma mõistma õppida enne kui me endast ja ilmast lahkuma peame. Me tahame oma kultuuriikoonidest eeskuju võtta, endast jälge maha jätta. Mall Nukke sajakroonist kujutaval maalil on eurojälg. Nagu oleks eurokäpp oma kuldsete küünistega Lydia Koidula näo lõhki rebinud. Kui Siim-Tanel Annuse reljeefmaalid on paksude pastajoontega lõuendile kasvatatud, siis Mall Nukke euroküünised lõikasid pinna sisse sügavad vaod. Ikoonimaalijana näeb ta värvides varjatud tähendusi. Sinine ei ole ainult Koidula krooni värv, vaid ka valguse värv, mis pimedas mustaks kaob. Kuldne on aga pimeduse värv, sest pimeduses tõuseb kuld esile. Luuletaja ja finantshundi, valguse ja pimeduse heitluses kuulub maalija poolehoid Koidulale. „Mõte on lihtne – Võim või Vaim?” kirjutab Mall Nukke saateks. „Mind on alati köitnud narratiivid. Antud juhul Raha ja Kultuur. Nad ei ole kunagi tõsiseltvõetavat paari moodustanud. Mis on seost Rahamaailmal Kultuurimaailmaga? Ehk mitte midagi muud kui luuletajate, kunstnike, kirjanike, visionääride näod kupüüridel? Selliste elukutsetega inimeste seos finantsmaailmaga on alati olnud keeruline või siis olematu.” Mall Nukke näitus on kokku pandud väikestest ikoonidest ning suurtest maalidest. Küünistatud sajakroonist sai juba kirjeldatud, ülejäänud suureformaadilised pildid kujutavad kollaažitehnikas Kristjan Rauda, Anton Hansen Tammsaaret, Lydia Koidulat ja Carl Robert Jakobsoni.
Mall Nukke vanad head ikoonikoomiksid jutustavad Eesti rahalegende. Sargal itkujatest saavad täringumängu kaasaelajad. Võidavad muidugi need, kes tegid panuse eurole. Kui eurokirik keset küla püsti saab, siis ilutseb puuõõnes elava eraku ikooninurgas Eesti lipp. Selle all on salv pilgeni täis Koidula kroone. Neil piltidel on raske vahet teha, kus on pühadus, kus ilk. Ent ikoonidele omase hingelisusega on kujutatud Püha Kristjanit, Püha Anton Hansenit, Püha Lydiat ja Püha Carl Robertit ennast, igaüks oma rahatähe põhitooni võtmes, erandiks ainult Kristjan Raud, kelle Mall Nukke kui kolleegi on erkpunasena esile tõstnud. Need kollaažid on kokku kleebitud lõigatud paberitükkidest. Teravad nurgelised jooned peaksid nägudele justkui sünni poolest morni teravust lisama. Ent viis, kuidas Mall Nukke kultuuritegelaste nägusid modelleerib, annab neile hoopis pehme ja kaasatundva ilme. Pealegi, juhtumisi on Eesti rahatähed väga ilusad erinevalt eurodel kujutatud plassidest ehitusstiilinäidetest, mis sobivad bürokraatide koridoride geomeetriasse ja raamatupidamistabelite aritmeetikasse.
Kui asjale teisest küljest vaadata: kas rahainimesed õppisid viimase paarikümne aasta jooksul rahatähtedel kujutatud kultuuritegelasi tundma? Kas nad on sellest aru saanud, et raha ei tellinud nende muusikat, et neil oli raskusi toimetulekuga ning paljud neist elasid teiste arvel? Kas rahainimesed on õppinud hindama kultuuriinimestelt saadud kingitusi, mis saavad kõigi omandiks ilma maksudeta, peenekirjaliste ostu-müügi lepinguteta, juristide eskortteenuseta? Kas kultuuriinimesed on mõistnud, et rahatähele võib trükkida keda tahes, raharongi ette võib olla rakendatud kultuuriburlakkide paljupäine propagandarakend, ent vedurijuhiks ja rööpaseadjaks jääb ikkagi see, kelle allkirja rahatähelt lugeda võib? Igav hoone, millest kõigil savi, on palju ausam mask majandusbürokraadile kui loorberitega pärjatud poeet. Siiski on veel lootust, et eurokäpp ei rebi nägu eest, vaid hoopis ehib luuletaja lokke kui kohalikku orhideeperre teretulnud tulnukkäpaline. Selle asemel, et ehtida ennast luuletajaga. Siis on selge sott, mis tuleb anda keisrile, sest on keisri oma, mis tuleb anda rahvale, sest on kultuuri oma. Siis võib ka loorber, mis loovutab oma koha poeedi peas euroõiele, õiget teed supipotti minna.
