Linnar Priimägi kirjutas paarkümmend aastat tagasi Teater. Muusika. Kinos, et enamik filme ei kõlba kuhugi, prantsuse kunstniku Robert Filliou samaväärsuse printsiip seab aga hästi tehtud ja halvasti tehtud teosed ühele joonele. Pikaaegsem filmivaataja näeb juba läbi kommertstööstuse trikid ja oskab terakese kahtlusega suhtuda festivalide püsti plaksutamise türanniasse: 2024. aastal võidutses Berliinis „Dahomee“, Cannes’is „Anora“ ja Veneetsias „Kõrvaltuba“1.
Sõnad „võõramaalane“ ja „vaimud“ iseloomustavad draamat „Sidonie Jaapanis“2, kus kirjanik Sidonie (Isabelle Huppert) läheb Jaapanisse intervjuusid andma ja tunneb üksildust. „Biwa järve 8 nägu“3 tõi jaapanlaste esteetika Peipsi kalurikülla. Oscar Wilde ütles, et kogu Jaapan on välja mõeldud. Jaapani kunst ei rääkivat meile sellest, milline Jaapan on. „Biwa järve 8 nägu“ on justkui uus vaade dokile „Jaapani mere kaldal“4. Liiga lihtne oleks Raadi ja Girardi filmide kohta öelda, et tõlkes on veidi kaduma läinud. Üks välismaa kriitik kõrvutas eestlaste meditatsiooni Terrence Malicki töödega. Prantslannade zen-film aga imiteerib tõepoolest Sofia Coppola auhinnatud teost „Tõlkes kaduma läinud“5. Girardi esimene film kannab pealkirja „Belleville Tokyo“ (2010). Jaapanis käis ta alles pärast selle valmimist. Pidi seal samuti intervjuusid jagama. Nimi Sidonie on austusavaldus (Sidonie-Gabrielle) Colette’ile. „Sidonie Jaapanis“ on film leinast. Sidonie avastab Jaapanis, kuidas leinaga toime tulla. Selleks pidi ta kodust eemale minema. Kui kõrvutada prantslaste ja eestlaste tööd, siis ütleks, et ühes liigutatakse rohkem õhuplokke.
Todd Phillipsi esimene film on „Vihatud. G. G. Allin ja Murder Junkies“6 – dokumentaalfilm äärmuslikust punkarist G. G. Allinist. Phillipsile on dokumentaalfilmis teekond tulemusest tähtsam ja ta on väga rahul millegi ühepoolse kujutamisega. Kui Phillips otsustas miljardi teeninud „Jokkeri“7 järje „Jokker. Folie à Deux“8 vormistada metamuusikali ja kohtudraamana, hakkas ta kriitikute hinnangul sellega filmitööstusele vastu. Samamoodi saadab vaatajad metsa „Biwa järve 8 nägu“. Kapis elutsev maalitud näoga Jänesesilm (Maarja Jakobson) on Eesti filmikunsti irdkuju. Irvkuju. See on tragedia dell’arte. Jagatud hullus.
Oli aeg, kui kunstile ei pidanud tähendust otsima.
Joaquin Phoenixi pööre ei tulnud ootamatult. Filmis „Nagu noateral“9 laulab ta vanglas Johnny Cashina. Phoenix, kelle Jokker avafilmi tapmiste pärast hullumajja pandi, kasvas lillelapsena ja on anarhist. Eelmisel aastal loobus ta mõned päevad enne võtete algust Todd Haynesi uues filmis osalemisest.
Jokkerisse armuv patsient Lady Gaga näib ütlevat „You can’t read my joker face“. Tema „Die with a Smile“ oli läinud aastal Eestis üks populaarseim laul. Gaga on soovinud vabaneda muusikatööstuse koormast ja katsetab juba mõnda aega filminduses. Phillipsi mõlemad „Jokkerid“ on kannatuse põletamine, kuid Gaga sobib Gothamisse, New Yorki, mida linnapeadki on nimetanud üheks suureks tsirkuseks.
Aristotelese arvates pidi tegelast tabama õnnetus, mis on põhjustatud tegelase enda veast, mitte loodusõnnetusest. Kuidas defineerida seda „Protseduuris“10, kus aeroobikatäht (Demi Moore) saab võimaluse luua omaenda noorem versioon, võimaluse jagada hullust, kui vananemisest saab midagi ohtlikku?
Sõna „aeroobika“ tuleneb mõistest „aeroobne“ (lad aer ’õhk’), mis tähistab organismis hapniku vahendusel toimuvaid energeetilisi protsesse. „Protseduur“ on oma saba sööv jämekoomiline moonutamiskunst. Filmi kaheülbaline peategelane naeratab, aga naeratus on vedel, nägu muundub. „Protseduur“ hüpitab Aquino Thomase substantsiseletust, miks jääb ese aja jooksul ja muutuste vältel arvuliselt samaks. Aktsidentsid on vormid, mille substants saab omandada või mille kaotada.
„Protseduur“ pole põlvkonnale, kel nähtud näiteks „Ühiskond“11 või David Cronenbergi teosed. Fargeat’ esimene film „Kättemaks“12 kiigub vähem üle võlli, ent sealgi tõuseb naispeategelane surnuist olukorras, kus surnuist ei tõusta. Vähese dialoogiga „Protseduur“ on lõputu Benny Benassi „Satisfaction’i“ video, katkematu kõrvalkorterist kostuv puurimine. Üüratud steriilsed korterid ja koridorid näivad vanglana. Film võistles siiski Cannes’is ja tunnustada võiks värve.
Tõsise filmiajakirjanduse piibel Sight & Sound arvas: „„Protseduur“ võtab sisse koha nende filmide reas, mis pole suutnud olla #MeToo väärilised.“13 Feministliku filmiteadlase Laura Mulvey sõnul lavastavad naised teistsuguse pilguga kui mehed. Mis saab aga siis, kui režissöör on naine ja operaator on mees („Protseduuris“ Benjamin Kračun, kes valiti parimaks operaatoriks Euroopa filmiauhindade jagamisel)? Barbra Streisand on kirjutanud memuaarides sellest, et mehed eesotsas operaatoriga hakkasid talle „Elu tõusuvete“14 võtetel vastu.
Suur kunstnik panevat kõik ajuosad liikuma. Kui debüteeriv režissöör Zoë Kravitz trauma ekspluateerimisse libiseva tööga „Pilguta kaks korda“15, kus rikkad mehed eesotsas Channing Tatumiga kutsuvad noori naisi saarele puhkama, ehk päris kõiki ei suutnud liikuma panna, siis ärgitas ta vähemalt neid, mis tavaliselt tukastavad. „Pilguta kaks korda“ tegija paistab „Protseduuri“ omast natuke paremini teadvat monteerija Walter Murchi ütlust „monteerimine on segu kokkamisest, dirigeerimisest ja kirurgiast“.
Paar nädalat pärast filmi „Pilguta kaks korda“ linastumist arreteeriti P. Diddy.
Festivaliaplausidega võrdväärselt kannatust proovile pannes kuulutasid USA presidendivalimiste kandidaadid välja neid toetavaid kuulsusi. See, et Cannes’is konkureerinud „Mantlipärija. Trumpi lugu“16 osutub aasta üheks parimaks filmiks, oli sama ebatõenäoline kui see, et Arnold Schwarzenegger toetab demokraate.
„Mantlipärija“ räägib sellest, kuidas Donald Trump jõudis hotelli Grand Hyatt New York ehitamiseni (valmis 1980). Kuna see kuulub ühtlasi Pritzkerite suguvõsale, siis käib nimekaima Pritzkeri arhitektuuriauhinna võitjaist ilmselt alati judin läbi.
Teekonna alguses aitas Trumpi skandaalne advokaat Roy Cohn, nii armutu, et tema abil võiks alistada Putini. Haavatav ta siiski oli: „Mantlipärija“ näitab Cohni geiorgial. Kuidas sai Pedro Almodóvar filmis Antonio Banderase meest suudlema? Ta ütles: „Sa tapad selles filmis inimese ja see pole su jaoks probleem? Ja suudlus on?“ „Biwa järve 8 näo“ põhjal tundus, et Hendrik Toompere, mees, kes Jänesesilma oma kappi elama rendib, oli rolliloomises aasta üks kõige suurem töötegija. Samas on ta öelnud: „Mõni hull teeb 40 duublit. See on väga tüütu.“ Roy Cohni osatäitja Jeremy Strongi tööarmastus on juba omandamas skandaalseid-legendaarseid mõõtmeid. Cohni oli ta otsustanud mängida konnana. Filmis oli alguses unenäostseen, kus liibuvas konnakostüümis Cohn ronib Donaldi juurde voodisse ja hellitab tema nägu. See jäeti rahastaja protesti tõttu välja.
Muusikavalikus oleksin loobunud New Orderi „Blue Monday’st“, mida on sellesarnaste nostalgiafilmide diskostseenides juba kasutatud. Näitlejad aitavad nõrgematel hetkedel, peamiselt Strong. Kui Cohn ekraanilt lahkub, sureb natuke välja ka film.
Sebastian Stan, kellel polnud aega kaalus juurde võtta, jääb alles oma nägu otsiva kinnisvarahai Donald Trumpina Strongi Cohni varju. Stan avaldas, et mitte ükski filmitäht ei julgenud tulla ajakirja Variety netisaatesarja „Näitlejad näitlejatega“ temaga „Mantlipärijast“ vestlema.
Stani tugevam 2024. aasta osatäitmine leidis aset draamas „Erinev mees“17, mis tõi talle Berliinis parima näitleja preemia. Selles filmis otsib Stan haruldast haigust põdeva mehena oma nägu sõna otseses mõttes. Kui talle kolib naabriks teatrihuviline Ingrid (Renate Reinsve), läbib ta protseduuri, mille tulemusel hargnema hakkavat võib aimata. Kahju siiski, et Ingrid osutub veidi enesekeskseks ja päriselt neurofibromatoosi põdeva näitleja Adam Pearsoni tegelaskuju on liiga jutukaks kirjutatud. Lühifilm olnuks võib-olla sobivam formaat.
Aasta teise positiivse üllatuse valmistas „Üksikud hundid“18, lugu rivaalitsevatest kuriteojälgede likvideerijatest. Üksildase elu lootus võib olla hirmus. Kasvab kivist süda. George Clooney ja Brad Pitt on kehastanud kuriteojälgede tekitajaid; osa selliste tegude psühholoogiast oli neile tuttav, võinuks tulla sellesse filmi kaasa. Õhus on tunne, et nüüd-nüüd kukub põhi alt. Ei kuku. „Üksikud hundid“ esilinastus Veneetsias, kuid selle on tootnud Apple. Elame ühiskonnas, kus Netflixist, paigast, kus filmitegelastel soovitatakse vältida mitmetähenduslikkust, on saanud haridusplatvorm. Andrea Riseborough’ juhtum (esitati pisifilmi „Lesliele“19 eest Oscarile kandideerima) näitab, et turunduseks pole enam stuudioid vaja. Apple on siiski hiiglane ja seda sorti filmide tegijad maandavad osturiske.
Kõrgemale ulatus ka Teises maailmasõjas (Briti) Vogue’i esindanud fotograafi Lee Milleri eluloofilm „Lee. Fotole jäädvustatud tõde“20. Küsimärk nr 1 on ajastu. See on lahendatud märkamatult, kaasaegsete meetoditega, „Lee“ köidab seal, kus sellega sarnane Winsleti film „Ettelugeja“21 jätab äraolevaks. Elemendid peavad olema tasakaalus omavahel ja suhtes vaatajaga. Kui režissöör on töötanud operaatorina, oskab ta näidata fotograafi vaatenurka. Küsimärk nr 2: koomikuna tuntud Andy Samberg Milleriga sõjas tihti kohtuva Life’i fotograafi David E. Shermanina. Õhus on nende armulugu. Lahendatakse samuti sobilikult. Riseborough kehastab Vogue’i toimetajat.
Oma Oscari-film eestlasi ei huvitanud: „Biwa järve 8 nägu“ kogus 3287 kinokülastust. Jäeti välja ka Oscarite lühinimekirjast. „Anett“ ja „Kelly – kellegi teise unistus“22 kogusid vastavalt 11 524 ja 11 377 külastust.
„Anett“ ja „Kelly“ on filmid, mille tegelaste keha läheb katki, kuid nad lummavad meid endiselt. Ilu võrdkujuks peetav Mílose Venus on ju lausa käteta. Filmitegijaid huvitab, kas siis võib minna ka vaim natuke katki.
Kõrgeima kvaliteediga filmi meisterdas Brady Corbet. Veneetsias Hõbelõvi võitnud 3,5-tunnine „Brutalist“ on parim mängufilm arhitektist pärast „Allikat“23. Neid pole muidugi ohtralt vändatud. Arhitektuurgi on kõigest vahend tunnetest kõnelemiseks. Corbeti senised tööd ei haaranud. Ta filmib oma filme Ungaris, seekord on olnud rohkem õues. „Brutalist“ allutab kahtlustava vaataja endale, vaatamata sellele, et tegelased on ungarlased ja räägivad seega aktsendiga, üks peategelane Erzsébet (Felicity Jones) istub ratastoolis. Erzsébeti mees arhitekt László (Adrien Brody) peidab seksuaalseid ja muid frustratsioone kaua leplike naeratustega. Päris vigadeta ta pole, süstib heroiini, aga valude leevendamiseks. Erzsébet kurdab, et ei oska László lukke avada. Marcel Breueri ja James Turrelli stiili kombineeriv arhitekt asub uksi paugutama.
„Brutalisti“ üks eeskuju oli „Fitzcarraldo“24, kuid lähiajaloos pole nii laia haardega filmi võib-olla tehtud Paul Thomas Andersoni eeposest „Veri hakkab voolama“25 saadik. „Brutalisti“ kraanad kõrguvad nagu naftapuurtornid. Nafta asemel täidetakse ämbrid mullaga. „Brutalisti“ niidid on näha. Aeg-ajalt astub sisse negatiivne tegelane (Joe Alwyn) dünaamika säilitamiseks. Leidub aeglast montaaži, leidub kiiret.
Vahepeal lükatakse vahele mõni suur ja kaunis plaan, selline, millest peetaks lugu 30 aasta pärast. Kui filmitakse 1950. aastate Vistavisioni tehnikaga, siis polegi see keeruline, näiteks kaadrid hanereas rikkuritest karge ilmaga kõrgendikuharjal või kõrgelt filmitud tossutavast rongist. Erzsébeti silmad varjuvad chiaroscuro-maski taha misanstseenis, kus heroiin valud võtab.
Nende postkaardivaadete taustaks peab kahtlemata kõlama suur muusika. Daniel Blumbergi manipuleerivalt tuttavliku heliloomingu kaitseks: väljapaistvamatel hetkedel on kuulda harva kasutatavaid suuri puhkpille, tõenäoliselt nende seas ka tuubat. „Che Guevara and Debussy to a disco beat,“ laulis Pet Shop Boys. Ja Corbeti odüsseia jõuab kiirustatult lõpuni tõesti italo disco saatel.
Francis Coppola on alati oma rada astunud. Tema Zoetrope oli esimene filmikoolilõpetajate asutatud suurem stuudio. Cannes’is linastunud kihiline satiir „Megalopolis“ (2024) kulgeb valitud nurkadest vaadates kohati täitsa korralikult. Wachowskeid, Petroniust ja DC Comicsit kombineerivas reaalsusekõrbes vaidleb idealistlik arhitekt (Adam Driver) linnapeaga. Arhitekt Rem Koolhaas kirjutas kunagi bigness’ist, suuruseprobleemist. Ta hindas selliste prantsuse mõtlejate nagu Paul Virilio pakutud lahendust õhuarhitektidest liiga lihtsaks, tunnustas aga süstemaatiliselt sisukust vältivat jaapani arhitektuuri. Tōkyō on maailma suurim megalinn. Euroopa suurim on Moskva. Praegune maailmatootmise vorm ei erista enam ruume või aegu, vaid taandab ja segab kõik mingiks massiks. Posthumaanne Coppola teos lagunes viimase pooltunniga lauaseksistseenist peale.
Rahvas, kes ei saa aeg-ajalt meelelahutust, võib hakata mässama. Ridley Scott on ja ei ole ka Todd Phillipsi, Marko Raadi ja nii mõnegi teise moodi „minge metsa“-filmitegija. Scott torises mullu siis, kui öeldi, et võiks vahelduseks võib-olla lihtsatest inimestest mõned filmid vändata. Viimastel aastatel teeb ta agaralt järgi.
„Gladiaator II“ (2024) puhul kasutas ta igal võttel keskmiselt kaheksat kaamerat, et filmida võimalikult kiiresti. Filmis võitlevad gladiaatorid arvutiefektide abil loodud ahvidega ja mõnegi muu arvutiveidrusega. Järje lapskeisrid on „Gladiaatori“ (2000) sünge Joaquin Phoenixiga kõrvutades mõeldud Tiktoki-põlvkonnale. Pilget esile kutsuvat caligulalikku värvitud silmadega keisrit kehastab „Megalopolises“ Shia LaBeouf.
„Gladiaator II“ tööst on suure osa teinud stsenarist. Scott on selles mõttes vana kooli režissöör, puhas režissöör, et ei kirjuta oma filmidele stsenaariumi, ja paljude tema filmide tase sõltub stsenaariumist. „Gladiaator“ oli pärast 50aastast vaheaega esimene film, mis võitis filmi-Oscari stsenaariumi-Oscarit võitmata. Stsenarist David Scarpa avaldas järjest kõneldes, et eelistab dialoogile visuaalset kirjutamist.
„Selle aja jooksul, kui Scorsese tegi „Lillekuu tapjaid“26, tegin mina neli filmi,“ pareeris Scott 2023. aastal. Scorsese tegi 2024. aastal produtsenditööd (dokfilmid Beatlesist, pühakutest), aga Scott ka produtseerib palju. Scott kurtis, et algse „Gladiaatori“ lõpulahingu ajaks sai raha otsa. Ega järjefilmiski seda tuntavat vajakajäämist parandata, ent „Jokkeri“ järje, „Protseduuri“ või „Megalopolise“ kõrvale suurejooneliste läbikukkumiste sekka ei langetud.
1 „Dahomey“, Mati Diop, 2024; „Anora“, Sean Baker, 2024; „The Room Next Door“, Pedro Almodóvar, 2024.
2 „Sidonie au Japon“, Elise Girard, 2023.
3 „Biwa järve 8 nägu“, Marko Raat, 2024.
4 „Jaapani mere kaldal“, Toomas Tahvel, 1980.
5 „Lost in Translation“, Sofia Coppola, 2003.
6 „Hated: G. G. Allin and the Murder Junkies“, Todd Phillips, 1993.
7 „Joker“, Todd Phillips, 2019.
8 „Joker: Folie à Deux“, Todd Phillips, 2024.
9 „Walk the Line“, James Mangold, 2005.
10 „The Substance“, Coralie Fargeat, 2024.
11 „Society“, Brian Yuzna, 1989.
12 „Revenge“, Coralie Fargeat, 2017.
13 Nicole Flattery, The Substance takes its place in a long line of films that have failed to rise to the challenges of #MeToo. – Sight & Sound, detsember 2024.
14 „The Prince of Tides“, Barbra Streisand, 1991.
15 „Blink Twice“, Zoë Kravitz, 2024.
16 „The Apprentice“, Ali Abbasi, 2024.
17 „A Different Man“, Aaron Schimberg, 2024.
18 „Wolfs“, Jon Watts, 2024.
19 „To Leslie“, Michael Morris, 2022.
20 „Lee“, Ellen Kuras, 2023.
21 „The Reader“, Stephen Daldry, 2008.
22 „Anett“, Kaupo Kruusiauk, 2024; „Kelly – kellegi teise unistus“, Helen Lõhmus, Leana Jalukse, 2024.
23 „The Fountainhead“, King Vidor, 1949.
24 „Fitzcarraldo“, Werner Herzog, 1982.
25 „There Will Be Blood“, Paul Thomas Anderson, 2007.
26 „Killers of the Flower Moon“, Martin Scorsese, 2023.
