Möödunud 2024. aasta oli Eesti XX sajandi rännet silmas pidades tähtpäevahõnguline. Esiteks möödus 80 aastat eestlaste 1944. aasta nn suurest põgenemisest läände, seda meenutati meil Eestis, aga ka Rootsis ning kaugemalgi. Ent Saksamaal, Eestis ja arvatavasti Lätiski meenutati möödunud aastal ka baltisakslaste ümberasumist, kuna läinud sügisel täitus 85 aastat nende organiseeritud lahkumise algusest. Kogu Baltikumis võiks seda tähistada suure väljarändena, sest baltisaksa ümberasujaid oli tõenäoliselt arvukamaltki kui näiteks läände põgenenud eestlasi – üle 80 000, kellest rohkem kui 20 000 läksid Eestist. Kahes laines aastail 1939/40 ja 1941 korraldatud ümberasumine haaras peale Eesti ja Läti baltisakslaste ka tuhandeid mittesakslasi, kellest suurem osa sidus end pärast Teist maailmasõda eesti või läti diasporaaga.
Baltisakslaste kõrval ei tohiks unustada eestirootslasigi, kes niisamuti Teise maailmasõja aastail kodumaalt lahkusid. Enne sõda elas Eestis kõigest pisut alla 8000 rootslase. Nende kohta kasutati samuti nimetust rannarootslased, kuna enamik neist elas Eesti väikesaartel ja Lääne-Eesti rannikualal. Saksamaale ümberasustatud baltisakslased olid õiguslikus mõttes ümberasujad. Rootslaste puhul tuleb aga eristada organiseeritult lahkunuid, keda võib nimetada ümberasujateks või ka evakueerituteks, nagu tollal neid sageli nimetati, ning põgenikke, kes läksid Rootsi illegaalselt väikepaatidega. Rootsis ei tehtud saabunutel vahet ning rahvuskaaslastena suhtuti kõikidesse tulijatesse tunduvalt sõbralikumalt kui muudest rahvustest põgenikesse.
Erinevalt baltisakslaste lahkumisest, mis toimus riikidevaheliste lepingute kohaselt kokku lepitud ajaraamides, ehkki esines kõrvalekaldeid, ei ole rootslaste lahkumise alguse ega lõpu osas mõtet kuupäevalist täpsust taga ajada. Olgu vaid märgitud, et rootslaste minek jäi suuremas jaos 1943. ja 1944. aastasse, kusjuures selle lõpp langes kokku eestlaste Rootsi põgenemise kulminatsiooniga. Peale selle oli eestlaste ja rootslaste väljaränne teatud määral läbi põimunud, kuna rootslasi vedanud laevadega veeti üle Läänemere samuti eestlasi, kellest osa pandi saabumisel kirja rootslastena. Seepärast ei tasu ka imestada, miks puudub Rootsi jõudnud rannarootslaste arvu osas üksmeel: osutatud on ligi 7000-le kuni peaaegu 8000-le inimesele, kusjuures teadaolevalt jäi Eestisse veel üle 1000 rootslase. Viimaste hulgas oli Punaarmeesse mobiliseerituid ja nende perekondi, represseerituid, aga samuti eesti-rootsi segaperekondi ning üksikuid inimesi, põhiliselt vanurid.
Õnneks ei ole vajunud unustuse hõlma rannarootslaste lahkuminegi, aga kuna seda tavatsetakse Eestis meenutada enam-vähem samal ajal eestlaste põgenemisega, jääb sündmus paratamatult viimase varju. Küll aga võib täie kindlusega öelda, et rannarootslaste lahkumine on paremini dokumenteeritud ning läbi uuritud kui eestlaste põgenemine. Juba 1960. aastate alguses nägi ilmavalgust üsna põhjalik käsitlus, mille autoriks on 1943. aasta Saksa mobilisatsiooni eest Rootsi põgenenud kooliõpetaja ning rannarootsi ajaloo ja kultuuri talletaja Viktor Aman.1 Tema seisis hea ka selle eest, et Rootsi saabunud rahvuskaaslased oma reisikirjeldused kirja paneksid. Seda tehtigi üsna agaralt ning kogutud materjal säilitati Stockholmis sealse rannarootslaste ühingu Svenska Odlingens Vänner (SOV) arhiivis. Nüüdseks on see väidetavalt täies ulatuses publitseeritud.2 Amani loodud rootslaste lahkumise narratiiv jäi püsima aastakümneteks, kuni 2000. aastate alguses korrigeeris ja täiendas seda mõningal määral Uppsala ajalooprofessor Carl Göran Andrae.3 Väärib lisamist, et tema huvi Eesti ning iseäranis põgenemise teema vastu tulenes asjaolust, et ta oli abielus eestlannaga, kes oli 1944. aastal oma vanematega Eestist põgenenud.
Siinkohal on tarvilik rootslaste lahkumise narratiiv lühidalt ja lihtsustatult kokku võtta ning see kõlab järgmiselt: Punaarmee baaside rajamine Eesti väikesaartele Soome lahes sundis rootslased oma kodust lahkuma ning mandrile ümberpaigutamisele eelistasid paljud minna Rootsi. Pärast Eesti okupeerimist taotles luba Rootsi pääsemiseks juba enamik rannarootslastest. Ehkki Rootsi oli valmis vastu võtma kõik soovijad, andis NSV Liit 1940. aasta sügisel väljasõiduloa üksnes 110-le oma kodu kaotanud Pakri rootslasele. Saksa okupatsiooni ajal soovis suurem osa rannarootslastest jätkuvalt Rootsi välja rännata, kuid sellele oldi esialgu vastu Berliinis. Rootsis seevastu kavatseti kõigepealt välja selgitada, milline on rahvuskaaslaste olukord, et abivajajaid ümberasustamise asemel materiaalselt toetada. Sakslaste sõjaline ebaedu tegi sakslased rannarootslaste ümberasumise suhtes järeleandlikumaks, ent Saksa ametkondade ning nende eri tasandite vahel ja koguni sees võisid seisukohad olla risti vastupidised. Sel põhjusel tehti otsuseidki ümberasumise asjus ikka kellegi seljataga ning salaja.
Paljud rootslased, peamiselt mobilisatsiooniealised mehed, ei lootnud legaalsel teel Rootsi pääseda, vaid võtsid ette põgenemisteekonna väikepaatidel. Saksa okupatsioonivõimudel ei õnnestunud seda enamasti takistada. Rootsi esindajate lobby tulemusel lubati 1943. aastal väiksem osa rannarootslastest Eestist ära toimetada, sellele järgnes 1944. aastal rootslaste üldine ümberasustamine, aga kummalgi korral ei tohtinud Rootsis, Saksamaal ega Eestis äratada nende äraminek ega saabumine tähelepanu – see pidi toimuma võimalikult märkamatult. Rannarootslaste ümberasumise ettevalmistamisel ja läbiviimisel mängisid tähtsat rolli kõikvõimalikud vahetalitajad ja koordineerijad, kellel pidi olema nii Rootsi kui ka Saksa poole usaldus.
Nende hulgast kerkivad esile koloriitsed avantüristlike kalduvustega seiklejad Carl Mothander ja Ludwig Lienhard. Esimesena nimetatu oli tihedalt seotud Eestiga. Ta oli juhtinud rootsi vabatahtlikke Vabadussõjas, kolis aastaid hiljem Eestisse ning abiellus kohaliku baltisaksa aadlidaamiga, kellega tal õnnestus Eesti ülevõtmise järel venelaste poolt kodumaale tagasi minna. Pärast sõda pani ta Stockholmis kirja oma versiooni rannarootslaste ümberasumisest ja enda osa selles, säästmata Ludwig Lienhardi, kes võttis talt üle rannarootslaste ümberasustamise koordineerimise ja korraldas nende äraveo 1944. aastal.4
Lienhard mälestusi ei kirjutanud. Tema isikut ning tegevust rannarootslaste ümberasustamisel on akadeemilises laadis analüüsinud Carl Göran Andrae. Allikate vähesuse ning olemasolevategi vastuolulisuse tõttu ei oleks see olnud ühelegi ajaloolasele lihtne ülesanne. Seda enam väärib tunnustamist Ahvenamaalt pärit Rootsi ajakirjaniku Marcus Walléni julgus kirjutada Lienhardist populaarses stiilis uurimus, mis anti rootsi keeles välja 2022. aastal. Sugugi mitte ainult heade müügitulemuste, vaid Eesti temaatika ning salapärase peakangelase Lienhardi tõttu jõudis ajakirjaniku lobeda sulega ja kaasakiskuvalt kirjutatud raamat põgenemise 80. aastapäevaks ka eesti lugejani.
Et mõista, mis ajendas Marcus Walléni kirjutama uurimust Ludwig Lienhardist, kelle nime ei ole ta suvatsenud raamatu pealkirjas isegi mainida, on tagumine aeg seda müstilist tegelast tutvustada. Lienhard oli sündinud 1910. aastal Taani piiri ääres Flensburgis taani-saksa segaperekonnas. Mitut keelt kõnelenud noormees määratles ennast taanlasena, aga Hitleri võimuletuleku järel hakkas sakslaseks ning soovis siduda oma tuleviku Saksamaaga. Ta oli natsipartei liige ning SS-ohvitser, tegelikult küll Waffen-SSis, kuid tõusis allohvitseriks Wehrmachtis. Sugugi ebatavaliseks ei saa pidada tema huvi põhjala keelte ning müütide vastu, aga lisaks mitmele Skandinaavia keelele valdas ta vabalt ka inglise keelt. Lienhardile anti 1938. aastal filosoofiadoktorikraad keeleteaduse alal, kuid teaduslikku karjääri ta ei teinud.
Doktor Lienhardi edasine elu- ja teenistuskäik – just selle tiitliga lasi ta ennast edaspidi kutsuda – jätab õhku rohkem küsimusi, kui annab vastuseid. Koguni tema teenistuskäiku uurinud Andrae ja Walléni interpretatsioonis leidub lahknevusi, kuigi mõlemad peaksid olema kasutanud enam-vähem samu allikaid, s.o Saksa liiduarhiivis asuvat SSi isikutoimikut, Rootsi politseis koostatud ülekuulamisprotokolle ning Lienhardi pudutavaid märgukirju. Välistamata võimalust, et osa Lienhardi töö- ja teenistuskohti olid fiktiivsed või fabritseeritud, olgu siiski ära toodud tema töö- ja teenistuskohti alates Teise maailmasõja eelõhtust, kuid ajalist järjekorda rangelt taga ajamata. Võimlemisõpetaja, propagandist välisministeeriumis, teenistus õhujõududes kuulipildurina ning osavõtt Londoni ja Moskva pommitamisest, üleminek maaväkke ning ründepaatide salga juhtimine Vormsi vallutamisel 1941. aasta sügisel, aastatepikkune tegevus rannarootslastega mitme ametkonna kaudu ja ametipostil.
Lienhard ajas rannarootsi asju nähtavasti pühendunult, aga päris kindlasti oskas ta ära kasutada oma ametipositsiooni, näiteks küsida mitterootslastelt soolast „hinda“ (tasuna eelistati väärtasju) Rootsi üleviimise eest rannarootslastena. Sellega ajas ta teadaolevalt kokku kopsaka varanduse. Arvatavasti ei tule üllatusena, et ta oli seotud Saksa luureteenistusega: julgeoleku peaameti välisluurevalitsuse ülema Walter Schellenbergi kaudu oli ta kaasatud luuretöösse Rootsis. See oli sõja lõpuaastail SSile erakordselt tähtis, sest selle Skandinaavia riigi kaudu sondeeriti maad separaatrahu sõlmimise võimaluste kohta.
Lienhardi üsna lühikeseks jäänud peatumine Rootsis 1940. aastate keskel on Marcus Wallénil tunduvalt asjatundlikumalt läbi kirjutatud, kui varasem tegevus. Rambivalgusse tuuakse samuti mõned väiksema ja suurema kaliibriga konspiraatorid ning kombinaatorid, kellel hämar taust ja natsiminevik, kuid kelle nimi ei tarvitse vähemasti eesti ajaloohuvilistele midagi öelda. Kõige värvikam tegelane on nende seas saksa päritolu Argentina aferist ja inimsmugeldaja Carlos Werner Eduardo Schulz, kellega Lienhard lahkus Rootsist 1947. ja 1948. aasta vahetusel. Selle sündmusega seoses on põhjust tulla raamatu pealkirja juurde, milles esineb nimi „Falken“. Tegemist oli Lienhardi ostetud õppepurjelaevaga, millega ta sõitis Argentinasse, kuhu pagesid tollal üsna paljud natsiminevikuga tegelased, kes kartsid kohtu ette sattumist. Lienhardi ilmselt kohus ei ähvardanud, kuid kahtlemata ei saanud välistada, et ta oleks saadetud Rootsist välja, sest korduvatele palvetele vaatamata jäeti tema elamisluba pikendamata.
Ajaloolase Ivar Rüütli tõlked rootsi keelest on piltlikult öeldes kõrge kullaprooviga. Hädavajalik on ajaloolase Hiljar Tammela eestikeelse väljaande järelsõna, kus ta on tänuväärselt ära õiendatud mõned autori vead, valeväited ja ilmselged liialdused, mis ei jää kindlasti märkamata eestlasest ajaloohuvilisele, aga mida pole pannud ilmselt tähele keskmine rootslasest lugeja. Tegu on tänuväärse tõlketeosega, kus jutustatakse ka meie enda lugu.
1 Viktor Amani käsitlus „Överflyttningen till Sverige“ ilmus esmakordselt raamatus: En bok om Estlands svenskar. Stockholm 1961, lk 179–264. Eesti keeles on Amani käsitlus avaldatud eraldi raamatuna, vt Viktor Aman, Äraminek. Eestirootslased Teise maailmasõja ajal ja lahkumine Rootsi. Tallinn 2014.
2 Estlandssvenskarnas flykt över Östersjön: flyktberättelser och namnförteckning över anlända 1940–1945 . Stockholm 2014.
3 Carl Göran Andrae, Sverige och den stora flykten från Estland 1943–1944. Uppsala 2004. Raamat on ilmunud eesti keeles, aga ilma viideteta: Carl Göran Andrae, Rootsi ja suur põgenemine Eestist 1943–1944. Tallinn 2005.
4 Carl Mothander, Svenske kungens vita skepp: det äventyrliga spelet om estlandssvenskarna. Stockholm 1949. Eesti keeles ilmus raamat esimest korda Eesti Päevalehe sarjas, vt Carl Mothandr, Rootsi kuninga valge laev. Riskantne mäng rannarootslaste pärast. Tallinn 2011.
