Eveli Varik. Mees ja naine II. 2005. Maria Valdma. Fiktsioonid. 2005.
Möödunud nädala peamine kunstisündmus oli Valgusfestival. Küünlapäeval, 2. II lennutati suurte valgete õhupallide installatsioon pro?ektorivihkudes Raekoja platsilt taevasse. Samal õhtul süütasid koolilapsed Kopli pargi lumme laotud värvilised küünlapildid. Üks pilt kujutas suurt küünalt, teine kontsentrilisi ringe. Installatsiooni ?Valguskaev? jäisest suitsuaugust ronisid nagu ämblikuvõrkudes seelikutes välja saksa kalmistu zombipreilid. Nad sirutasid klubimuusika taustal endi ja teineteise liikmeid. See meenutas balletti ja kutsus publiku seas esile reaktsioone nagu ?Im pomot? ?to li??. Tundus, et publiku seas läikisid tuhmilt ka surnuhärrade jalutuskepinupud ja monoklid ning kostis heakskiitvalt krudisev saksa keel, nagu oleksid lõuad lund-liiva täis. Kõigil oli lõbus ning kohalike rahvaste integratsioon lausa transtsendentaalne.
Angelika Schneideri grafiitpliiatsijooniseid vatmanil ?Valgest mustani? saab muusikapublik vaadata Estonia Kontserdisaali fuajees. Angelika Schneideri pildiassotsiatsioonid võivad sündida aknavaatest, sagimisest pääsupesa ümber räästa all, juhuslikust mõtteuitest või randmeimpulsist. Grafiit on käega vahetult seotud, kehalik materjal, mis kõik paberile jäädvustab, nagu poogen reedab muusiku hingevärina viiulikeeli puudutades.
Liina Vedleri näitusel ?Raskolnikova saar? EKA galeriis on graafilise joone tundlikkus kinni mätsitud äärmuseni, kus käejoon on veel vaevu äratuntav. Sügavtrükiportreed, veiniklaas ja sokitald võiksid olla abivahend kurjategija Raskolnikova tuvastamisel. Ent Raskolnikova leidis vanast ERKI restorani kastrulipõhjast piimakisselli, millega ta asitõendid on kokku mäkerdanud. Või on tegemist protofeministliku karjatusega ?Appi, ma lämbun!? valge lödikihi alt?
Eveli Variku näitus kui delikatess
Kunstihoone saalides avati järjest kaks uut väljapanekut. Maria Valdma ?Fiktsioon? Linnagaleriis on kunstniku pöördumine vaataja poole mustade peeglite pimedusest. Või seeria peeglitesse vangistatud autoportreid. Vähemalt on ta peegel-minal peegli raames ja sügavuses liikumisruumi. Teise saali väikefiguurid on peeglist välja lõigatud fotosiluetid, mis kammitsevad kahekordselt, foto ja peegliga, tarretatud hetke. Kunstihoone galeriis on väljas Eveli Variku näitus ?Armuke?. Ent see on midagi enamat kui mehe ja naise armuloo pihtimus. See on näitusesaali delikatess, meesaktisari läbi armunud silmade. Nende piltide tegemiseks on oodatud õiget päevavalgust, mille laike ja varje koos modelliga tühja seina taustal kompositsiooniks tabada. Või raamivad valgete elektriküünalde girlandid põimuvaid jalapaare punastes sokkides kestvateks jõuludeks galerii seinal. Eveli Varik oskab avada niihästi valgust kui ka modelli. Teises saalis on alasti naine, armastajapaari teine pool, päevikuleheküljed ja kirjad avali. Lugu massimeedias seebiläägeks saanud teemal on siin mõrkja lõpuga.
G-galeriis lõpetas Toomas Roosimölder just oma ?Pausi?. Tema tühja armastavate tööde asemele tuli slaidiõhtut meenutav sama hõre Kaarina Ormio, Jaan Pärnamäe ja Elin T. Sørenseni installatsioon ?Mäng?, teema nende kehastatud printsess Algieba, prints Betelgeuze ja printsess Bellatrixi rännakud mööda Läänemere maid. Kui Tarmo Roosimölder kujutab rahumeelset kulgemist läbi geoloogiliste maastike, ?Pausil? pillikastiga, siis samasugused pika meelega kulgejad on ka Ormio ja Pärnamägi. Poseerides aastast aastasse, pikk hõlst seljas, kroon peas raudteejaamas, puu otsas ja Liivirannas, joonistasid nad rännutrajektoori, mis on nüüd näitusepõranda peegel-Läänemerele kantud. Nende installatsioon mitte ainult ei materialiseeri selleks näituseks nuputatud projekti, vaid ka kujutab autorite elu ja tegevust kunstilises vormistuses. Installatsioon kui kujutav kunst.
Fotomaiuspala Kiek in die Kökis
Veel üks fotomaiuspala on Kiek in de Kökis avatud ?veitsi-Soome piltniku Peter Strebeli näitus ?Maroko Anti-Atlase mäestiku motiivid?. Siin on eelimpressionistliku kunsti kujutamis- ja jäädvustamiskirge, National Geographicu dokumentaalmissiooni, optika ahmima panevat teravust, ehtsat eksootikat. See on ehedus, mida on näha Eesti sõjaeelsetel päevapiltidel ja mida on üha raskem tabada läbi kõikjale imbuva tehnokultuuri ja intertransnatsionaalse infomüra.
Raevangla näituse ?Tallinn, inimesed ja linn 1878 ? 2002? nael on Jaan Künnapi fotorepro B. Laisi Tallinna 1898. aasta panoraamist toomkiriku tornist kõrvuti ta enda Tallinna panoraamiga samast kohast 2003. aastal. Kas kerkivad majad nihutasid Tallinna silmapiiri kõrgemal või ei roninud alpinist Künnap sama kõrgele kui B. Lais?
Midagi nooruslikult ehedat, sekka ehedalt võltsi, võib vaadata raevangla fotokeldris Lee, kus on eksponeeritud pedagoogikaülikooli reklaami ja meedia, reklaami ja imagoloogia, audiovisuaalse meedia ning teiste erialade üliõpilaste fotonäitus ?Fotofini???. Peda kunstiüliõpilaste näitus ?Tehnika ja Lüürika? on täitnud ka Vivian Napa galerii.
Kõige harivam näitus on rahvusraamatukogu VI korrusel avatud ?Juugendstiil Lätis?. Kiusatus on ka öelda, et see on kõige ilusam näitus. Sõltub sellest, mida ühelt näituselt otsida. Korrus allpool on Pille Kivihalli, Maarja Unduski ja Tiina Piisangu ?Altar raamatule?. Pille Kivihall on rekonstrueerinud kaks iluköidet vanadelt Madalmaade maalidelt. See on midagi stiilselt sobivat keskaegsete langevate rõivastega, mis kaitseb mähisena raamatut ja hoiab lugeja käed soojad. Eesti keeles võiks seda ehk nimetada raamatusõbaks. Midagi raamatusõbrale. Kui raamatule otsitakse enamasti võimalikult unustamatut kaanepilti, siis Maaja Unduski napi kujundusega köited on, vastupidi, köited unustatud raamatutele. Inspireerituna abstraktsest minimalismist või ruudulisest laudlinast on need maskeeritud bloknootideks, et omanik need vahel eksikombelgi avaks. Tiina Piisang leotab raamatud pesuvalgeteks kompositsioonideks, mida lappavad karmid traatkäed.
Inimese leotamise kunsti meistri Toomas Keldri mälestusnäitus on väljas disaini- ja arhitektuurigaleriis. Tervisekapsli Derma Life ekraanil võib valida kõige hõrgemaid terviseprogramme, mis mõistagi lõpevad galerii oludes teatega ?vett ei tule?. Ulmelisest kapslist sai valge sark, mis andis igavese elu vara lahkunud vannitoadisainerile.
Võõramaalaste maal
Traditsioonilist eesti maali praegu galeriidest ei leia. Selle augu täidavad Irina I?ina külalisnäitus Vene saatkonna galeriis ja eesti-moldaavlase Vladimir Baciu näitus Hausi galeriis. Baciu päikeserõõmsad lillepildid kaunistavad sageli Tallinna kohvikute seinu ning püüavad pilku müügisalongides. Hausis on peamiselt Vahemere maade ja Eesti vaated. Tundub, et reisil viibides jätab ta pildi pooleli hetkel, kui see müügivalmis saab. Kui tal on rohkem aega, siis tulevad küpsemad pildid. Tema lapsepõlve meeldejääv värvielamus on puuviljade moosiks keetmine ema köögis. Nii konserveerib ta ema eeskujul päikest lõuendile. Irina I?ina maalib hingelisi külapilte, mis meentavad paljuski Chagalli. Hea, et on veel inimesi, kes näevad väikestes majades lüürikat, mitte kinnisvaraäri. I?ina näitus on parim neile, kes otsivad kunstist head vanamoodsat kunstilaksu. Artline?i galeriis oli maastikumaalija Vassili Gret?ko näitus, kus ulatavad terekäe ?i?kin ja Monet.
Äsja lõppes Jana Wiebe ja Tjika Rebase näitus ?Surnuaia kogumik vol. 1? Hobusepea galeriis. ?Surnuaia kogumik? algas rahvuslik-sotsialistliku plakatkirjaga ?Elagu. Elagu?. Näitusel kohtusid kunstitsitaadid puna-must-bee?-valges vormistuses, mis meenutab 1970ndate näitlikke materjale näitlike materjalide kujundamise kohta. Kadi Kurema näitusest pool on läinud (?Imeasjad? Ühispangas) ja pool on alles (?Pisiasjad? Galeriis 36). See on vist analüütiline periood tema graafikas, kus ta on lahutanud oma varasemad paljufiguurilised kompositsioonid üksiktegelasteks ja fragmentideks. Tema muhedusele on kaasa mänginud kunstiostja, kes võttis Galerii 36-st ?Kuke? ja varustas ta imetaja loogika kohaselt ?Munaga?. ?Kana? jäi alles kui mis-on-enne-kana-või-muna-küsimuse võitja, sest küsimuses on ?kana? enne ?muna?. Aga pisiasjadest kõik algab.
