Nana Džordžadze on Gruusia filmitegija, kes alustas arhitektina, kuid liikus peagi filmimaailma, kus tegutseb peamiselt režissööri ja stsenaristina. Tema tuntumad filmid on „Armunud kulinaari 1001 retsepti“ ja „27 puuduvat suudlust“¹. Tallinn ei ole talle võõras, esimest korda viibis ta siin 1973. aastal arhitektuuri­õpingute raames praktikal ning kirjutas selle käigus valmis ka oma diplomitöö. Viimast korda enne praegust külastust 2008. aastal, kui PÖFFil toimus tema filmi „Vikerkaaretegija“² rahvusvaheline esilinastus. Samal festivalil oli ta ka Euraasia võistlusprogrammi žüriis. Sel korral viibib Džordžadze Eestis seoses 25. veebruarist 2. märtsini kinos Artis linastuvate filmipäevadega „Gruusia kino naise nägu“, kus linastub tema tragikomöödia „Liblikate sunnitud ränne“³. Peale filmi räägime Gruusia poliitilise olukorra tõttu ka kultuuri olukorrast.

Mis praegu Gruusia filmitööstuses toimub?

Gruusias on olukord väga keeruline. Poliitiliselt ja kultuuriliselt, sest meie valitsus … Ma ei taha öelda halbu sõnu, aga nad on fucking valitsus, vabandan väljenduse eest. Oleme 90 päeva järjest tänavatel protestinud. Ja teate, see ei ole nii, et koos on sada inimest, meid on tuhandeid, ja mitte ainult Thbilisis, vaid ka Bathumis ja Khuthaisis. Muidugi ei ole igas linnas nii palju – väiksemates linnades teatakse üksteist, politsei teab inimesi, nad on naabrid ja sugulased –, aga suuremates linnades on inimesed tänaval. Ja filmidega on väga keeruline. 2024. ja 2025. aastal ei tule Gruusiast ühtegi filmi, sest Gruusia Rahvuslik Filmikeskus ei kuulutanud välja ühtegi konkurssi. Kui keegi leiab rahastaja või suudab ilma eelarveta filmi teha, siis küll, aga mul on teadmine, et valitsus tahab kultuuri tappa. Kultuuri ja hariduseta rahvaga on kergem manipuleerida, ja manipuleerima nad peavad. Neid pole küll veel palju, aga juba on inimesi, kes istuvad ja vaatavad toimuvat pealt. Nemad on meie kultuuri kõige koledam osa.

Berliini filmifestivalil toimus vestlusring filmitegemisest ebakindlates poliitilistes tingimustes. Gruusia dokumentalist ning Gruusia Dokumentalistide Ühenduse kuraator Salomé Jashi rääkis samal teemal: valitsus on kaaperdanud maailma, mille filmitegijad on endale taasiseseisvunud Gruusias üles ehitanud, kuid siiski leidub võimalusi valitsuse kontrolli alt välja hiilida.

Jah, ma räägin praegu ametlikust riigipoolsest rahastusest, mis käib läbi filmikeskuse. See on olematu. Muidugi leitakse kas Gruusiast või teistest riikidest sõpru, kes toetavad, aga see ei ole normaalne.

Isegi kui film saab valmis, ei pruugi see Gruusias linastuda. Näiteks Levan Akini „Ristteel“⁴ räägib olulisest teemast ning on filmitud Bathumis ja İstanbulis, aga Gruusias seda ei näidata.

Filme ikka näidatakse, muidugi mitte laiale publikule, aga Gruusia on väike riik. Valitsus on meie vastu, kuid me leiame viisi. Kogu Nõukogude elu oli selline ja meile ei ole selles midagi uut. See oli meie elu – kogu minu elu. Teine asi on see, et meil ei ole ka piisavalt kinosid. Ja kolmandaks: kuigi rahvale meeldib kinos käia, on see meile väga kallis. Pileti hind on umbes 15 lari (~5 eurot – S. M.). Eurooplastele ei ole see märkimisväärne summa, aga Gruusias liiga palju, sest kuupalk on 300–500 lari (100–170 eurot – S. M.). On võimatu käia kord nädalas kinos, eriti kui ei taheta üksi minna, vaid sõbrad-sugulased või lapsed kaasa võtta. See on keeruline. Elu on keeruline! Aga me oleme väga optimistlikud, sest me oleme natuke hullud, meid aitab huumorimeel ja me naerame igas olukorras – dramaatilistes olukordades, mõnikord ka traagilistes olukordades. Me leiame viisi suhtuda olukorda huumoriga. Mõnikord on seda raske isegi ette kujutada: seisame protestides keset tänavat, on külm, meid tulistatakse veekahuritest, vesi on keemiaga segatud, meie pihta lastakse pisargaasi … Aga meie räägime juttu, viskame nalja, naerame.

Kui palju teil on üldse aega Thbilisis viibida?

Ma olen riigis, kus on võimalik filme teha. Viimasel ajal olen olnud Berliinis, sest saksa produtsendid tahavad minuga koostööd teha, neile meeldib mu stsenaarium, see on muidugi tore ja ma olen õnnelik, aga see ei tähenda, et ma Berliinis elaksin. Mu kodu on Thbilisis. Töötan riikides, kus on võimalik tööd teha. Ma olen sel aastal olnud Indias, Saksamaal, Prantsusmaal, nüüd siin Eestis, aga seda ainult kaks nädalat, kümme päeva, nädala … Vahel olen festivali žüriis, mõnikord kohtun produtsentidega, aga tavaliselt elan Thbilisis. Mul on seal parajasti käsil dokumentaalfilm „Prints ja kerjus“.

Olen kuulnud teistelt filmitegijatelt, et protestimisega on nii palju tegemist, et nad ei saa loomingule üldse keskenduda. Hea kuulda, et teil on käsil uus dokk hoolimata sellest, et olukord loomingulisust lämmatab.

See dokk langes justkui taevast sülle. Helistas sõber, ameerika režissöör: „Nana, ma sain valmis filmi Monaco vürstist. Tahaksin selle sulle saata, kas tahad näha?“ Muidugi tahtsin. See on dokk Monaco prints Albertist, kes annetab miljoneid, et ookeani plastist puhastada. Plast on väga ohtlik, tavaline plastpudel ei lagune ka 500 aasta jooksul, mered ja ookeanid on seda prügi täis. See on väga tõsine film, tund ja nelikümmend minutit. Ta küsis mult: „Nana, võib-olla on Gruusias keegi, kes millegi sellesarnasega tegeleb?“ Muidugi! Otsisin ja leidsingi ühe mehe, tegin temast filmi. Ta on üksik mees kuueaastase tütre ja vana, väga haige emaga. Ta ise on tumm, aga kuuleb. Seetõttu on ka minu film sõnadeta. Minu film on 23 minutit pikk ja kui ameerika režissöör David mu filmi oli vaadanud, ütles ta, et talle meeldib. Küsis, kas ma võiksin tema tunni ja neljakümneminutise filmi samuti 23minutiliseks monteerida. Olgu, muidugi võin!

Lugesin teiega varem tehtud inter­vjuusid ning mulle jäi samuti mulje, et te oskate kõike.

Muidugi mitte kõike, aga monteerimine mulle meeldib. Tegin seda ja nüüd on ka tema film 23 minutit pikk. Pärast seda pani ta need kaks filmi kokku. Mõlemal on oma algus ja lõpp, aga koos moodustavad justkui Mark Twaini „Printsi ja kerjuse“. Ka minu filmi lõpus on viide Monaco vürstile, aga ma ei reeda, kuidas. Väga naljakas ja tore film.

Millal see publiku ette jõuab?

Ma ei tea, kus või millal. Tahaksin selle festivalidele saata, sest kinolevis ei lähe 23minutilised dokid peale. Äkki televisiooni? Esiteks saadan festivalidele, kui keegi vastu võtab, on hästi. Kui mitte, saadan televisiooni, Saksa või Prantsuse Artesse. Sest see on sõnadeta film, muusika on Mozartilt ja vaaladelt. Teate, mis häält vaalad teevad? Ma ühendasin selle Mozartiga. See on nagu sümfoonia.

Räägime „Liblikate sunnitud rändest“, Artises toimub üks linastus veel ka pühapäeval.

See film on minu sõpradest, minu põlvkonnast. Kuidas elada pärast seda, kui oleme üle elanud kolm sõda ja mitu revolutsiooni. Kolm väga rasket sõda venelastega. Me kaotasime 25–30% territooriumist: Abhaasia ja osa Kharthlist (tuntud ka kui Samatšablo või Tshinvali). Seda osa Kharthlist kutsutakse Lõuna-Osseetiaks, aga neil ei ole Osseetiaga midagi pistmist, sest Osseetia ja Kharthli vahel on Kaukasuse mäestik. Venelastel on seal väga suur sõjaväebaas ja neil on seda territooriumi vaja. Seal ja Abhaasias toimus Gruusia rahva genotsiid ning paljud minu sõpradest ja mu kahe poja sõpradest osalesid neis sõdades. Me kaotasime palju inimesi, palju noori, ja mitte ainult. Me istume tänapäevani pommi otsas. Keegi ei tea, mis toimub selle hullu Vene valitseja peas.

„Liblikates“ toimuvat eraldab sellest ajast 27aastane hüpe.

Miks see hüpe? Ma ei taha tervet teed üksipulgi läbi käia, sest selle aja jooksul juhtus nii palju. Sõda on vaid taust. Ma tahan rääkida inimestest. Nad on tõesti huvitavad – nad on kunstnikud, nad on andekad ja täis energiat, aga keegi ei vaja neid. „Liblikad“ on sellest, kui keeruline oli ja on elu, aga peategelane Kosta, tema jääb. Sõbrad ütlevad talle: „Me läheme, ja peame tagasi tulema. Sina pead siin olema, sest meil peab olema keegi, kelle juurde tagasi tulla.“ Praegu toimub Gruusiast viimaste aastate suurim emigreerumine. See on traagiline, sest meid on ainult 3,5 miljonit, ja veel traagilisem ning lausa ohtlik on see, et rahvaarv püsib emigratsioonist hoolimata muutumatu. Kuidas? Need on venelased, kes asemele tulevad, ja meie valitsus annab neile raha eest kodakondsuse. Mõne aasta pärast tuleb Venemaa ja ütleb: „Me tulime oma inimesi päästma.“ Teame seda väga hästi … aga olgu. Need kunstnikud on inimesed, keda ei ole kellelegi vaja, kuid nad teevad siiski oma tööd. Maalija maalib, helilooja loob muusikat, nad tegelevad millegagi. Film räägib minu armastusest selliste inimeste vastu.

Aga nende seas ei ole filmi tegijat.

Jah, sest ma ei taha ennast sellesse olukorda panna. Ma ei taha teha autobiograafilist filmi, aga ma tean sellest hoolimata kõiki neid, nad on täiesti olemas.

Seal on küll naine kaameraga, kes oma lõbuks koduvideoid teeb?

Me oleme tänapäevani sõbrad, ta elab Kahheetias. Ta filmis pidevalt, dokumenteeris, aga nüüd kloostris olles ütleb, et on filmimise lõpetanud.

„Liblikates“ on ka palju arhiivimaterjale eri aegadest ja protestidest.

Gruusias pole kunagi vaikseks jäänud. Me oleme kogu aeg tänaval olnud, protestinud, kogu aeg on piiripealne ja ka väga keeruline olukord: kui vaenlane on teada, on kõik tema vastu, aga kui vaenlane on omade seas, on palju raskem. Meie vaenlane on meie valitsus.

Kas praegu on Gruusia filminduses kergemad või raskemad ajad kui varem? Kas neid aegu saab üldse niimoodi võrrelda?

Ei saa öelda, et varem oleks lihtsam olnud. Kuigi Rezo (Revaz) Tšheidze ajal tehti Gruusia filmistuudios 40 filmi aastas! Nüüd võib-olla üks-kaks. Muidugi on keeruline. Aga ka siis ei olnud kerge, sest pidime kõik oma filmid Moskvas ette näitama. Oli palju võitlusi. On tänapäevani, aga ma ei arva, et elu peab lihtne olema. Võib-olla ainult lapsepõlves.

Ütlete, et olukord on keeruline, kuid te suudate sellesse siiski kergelt suhtuda. „Liblikates“ on palju lahkumisi, kuid pikki hüvastijätte mitte.

Ei mingit nutmist! See on minu iseloom. Ma ei luba kurb olla. Siiski, kurb võib olla, aga seda ei tohi välja näidata. See on sisemine tugevus ja üks kõige olulisemaid omadusi minu riigis ja minu rahva seas: me ei mineta huumorimeelt. See ei ole kerge ega helge, aga meil ei ole teist võimalust.

Kui filme on praeguses poliitilises olukorras nii raske teha, siis milleks üldse?

On keeruline, aga ma ei saa lõpetada. Kui ma olen juba nii vana, et ei saa liikuda, siis võib-olla on aeg lõpetada, sest film nõuab palju energiat. Muu ei loe. Ma maalin, teen ehteid, korraldan ebaharilikest asjadest näitusi, ma kogun lipse … Väike osa mu lipsukollektsioonist on ka „Liblikates“ näha. Mul on suur mütsikogu. Kirjutan raamatut, lõputa raamatut, mis lõpeb minu surmaga. See on fotoalbum koos lugudega alates esimestest mälestustest kuni minu surmani. Ja kirjutan uut stsenaariumi. Saadan selle produtsentidele, äkki kellelegi meeldib. Viimati saatsin Saksamaale.

Ja kõigest hoolimata tahate selle filmida Gruusias, Gruusia meeskonna ja näitlejatega?

Seni olen üritanud ainult Gruusias filme teha. Mõnikord on tegu Gruusia lugudega, aga ma tunnen ka end Gruusias mugavamalt, sest ma tunnen inimesi, tean võttepaiku. Võtame näiteks „Liblikate“ baaristseenid: üks on õhtu, mil USA kunstikoguja armub Ninasse, ja teine, mil indiaanlane tuleb Murat ja Mišat Lõuna-Ameerikasse ära ostma. Me filmisime seda paljude inimestega, muusikute ja teistega. Ja kas kujutate ette: kaotasin kõvaketta koos kogu selle materjaliga. Jumaluke! Ütlesin oma produtsendile Janale (Jana Sardlišvili – S. M.), kellega oleme vanad tuttavad ja tihti koos töötanud, et nüüd on lõpp. Ta nõustus, sest see oli väga oluline osa filmist ja meil pole raha, et uuesti filmida. Mida teha? Ta läks koju ja – järgnev saab juhtuda ainult Gruusias – helistas mulle järgmisel hommikul: „Nana, homme filmime need stseenid uuesti.“ – „Kuidas? Kas sa leidsid raha?“ – „Nana, kogu meeskond, kõik näitlejad, kõik tehnikud, tulevad õhtul pärast päevatööd neid stseene uuesti filmima. Ilma rahata. Pärast televisiooni, pärast teisi võtteid, etendusi, kontserte, nad tulevad kell 11 õhtul.“ Me töötasime öö läbi ja järgmisel hommikul kell üheksa läksid nad jälle järgmiste tööde juurde. See on see, mida te filmis näete. Ilma väga tugeva sõprustundeta oleks väga-väga raske. Sellepärast meeldibki mulle Gruusias töötada. Saksamaal või Prantsusmaal oleks see võimatu, ilma rahata ei tule keegi. Gruusias teavad kõik, et igaüks meist oleks vajaduse korral teiste nimel samaks valmis. Kui vaja, aitame üksteist hädast välja.

Kas Gruusias on vahet, kas ollakse nais- või meesrežissöör?

Gruusias on alati palju naisrežissööre olnud ja ühtviisi raske on nii meestel kui naistel: filmimisel, rahastuse otsimisel, levisse jõudmisel. Mõnikord pole väga huvitaval ja heal filmil mingit tulevikušanssi, sest aeg muutub nii kiiresti. Inimeste huvid ja elurütm muutuvad nii kiiresti. Näiteks üritan praegu mõistatada, kes võiks tänapäeva filmi peategelane olla. Ma ei leia tüüpilisi karaktereid, sest elu muutub iga päevaga. See, mida täna loen, on homseks arhiivimaterjal. Jah, on mõningaid universaalseid tundeid, aga ka armastus ei ole enam sama. Kui ma tipin sulle telefonis „ma armastan sind“ ja sa vastad „mina sind ka“, siis – vabandust! – ma ei mõista seda tunnet, seda kontakti. Jah, tehnoloogia areneb jooksujalu, aga selle käigus kaotame palju inimlikku. Tulevad uued huvitavad hetked ja tehnoloogiad, aga mina olen vanamoeline ja olen rõõmus, kui noor põlvkond, tudengid, tulevad minu juurde, me räägime üksteisega ja neid huvitab minuga vestlemine. Olen rõõmus, seega ei ole ma liiga vanamoeline.

See paelus mind ka „Liblikate“ juures. Kui hoolikalt vaadata, leiab sealt ajastu märke, aga pole kindlat viidet, millal pärast Gruusia taasiseseisvumist need sündmused aset leiavad. Puuduvad telefonid ja muud vidinad, mis viitaksid kindlatele aastatele. Arhiivimaterjalidest tuleb küll välja, millised sündmused on juba aset leidnud, aga lugu inimestest, kes lahkuvad, ja sellest ühest, kes majakana jääb, võib olla juhtunud minevikus, aga võib ka tulevikus aset leida. See on väga universaalne.

Ma üritan oma filmides konkreetsele ajale keskendumist vältida. Mu filmidel ei ole kindlat aega. Jah, võib-olla ei ole nad tänapäevast, aga nad kehtivad ka täna, vähemalt mingil viisil. Üritan rääkida ajaülesest. Ajaga raamistatud filmidel on lühike eluiga, sest elu läheb hullumeelsel kiirusel, peatumatult edasi. Kas ma võin küsida: te nägite mu filmi, te olete noor, kas see oli teie jaoks huvitav?

Jah. Seda juhtub ka Eestis, et sõbrad lahkuvad ja ei tea, kas nad tulevad enam tagasi. Ja kui ise lahkuda, siis on ikkagi vähemalt üks oluline inimene, kes jääb. Ning Gruusiaga seoses mõtlesin hoopis järgnevale paralleelile: praegustel protestidel vahistatakse inimesi ning mõned mu sõbrad, need, kellel oleks muidu võimalus lahkuda, on öelnud, et nad ei lahku Gruusiast, sest keegi nende sõpradest on vanglas.

Arvatavasti näeme tulevikus sellest väga huvitavaid dokumentaalfilme. Paljud dokumentalistid filmivad praegu neid proteste. Sellest tuleb midagi huvitavat, praeguse ajastu Gruusia nägu.

1 „A Chef in Love“, Nana Džordžadze, 1996; „27 Missing Kisses“, Nana Džordžadze, 2000.

2 „The Rainbowmaker“, Nana Džordžadze, 2008.

3 „Forced Migration of Butterflies“, Nana Džordžadze, 2023.

4 „Crossing“, Levan Akin, 2024.