Eesti kultuurkapitali esseekonkursi võidutöö autori maskimängust tekkinud torm veeklaasis paistab hakkavat vaibuma, ehk oleks nüüd võimalik juhtunu üle rahulikumalt mõtiskleda? Nagu ikka, karjuti peamiselt ühismeedias, kuid kaja jõudis ka peavoolumeediasse välja. Jõuti järeldusele, et taas on keskealine mees (kes pidavat peituma pseudonüümi Nora Maria London taga) röövinud oma tembuga noortelt hääle, mis pidanuks eesti kultuuri üle peetavat diskussiooni autentselt ja siiralt rikastama. Noor ajakirjanik Hebo Rahman unistas, et 19aastane noor naine üleriigilise esseekonkursi võidaks ja oma põlvkonna traagikat väljendaks.1 Samasuguseid seisukohti väljendas Facebookis avaldatud manifestis lavastuse „HYMN“ tegijate nimel Aare Pilv.
Põlvkondlik ja sooline tõrjutus on kahtlemata tõsine probleem. Küsimus pole niivõrd selles, et noortel pole eneseväljenduseks poodiumit ja kanaleid – kohe tulevad pähe noorusest pakatavad väljaanded Müürileht ja Värske Rõhk, liiatigi on ühismeedia demokraatia tingimustes kõigil võimalus hõikuda. Aga muidugi võiks kanaleidki rohkem olla, nii et äkki sünnib nüüd mõnda kaalukasse väljaandesse püsiv noore arvaja rubriik? Ent nagu ka Rahman osundab, on peamine probleem selles, et noored ei tunne ennast oma hinge avamiseks piisavalt turvaliselt. Arutelukultuur, mis peaks olema tsiviliseeritud ühiskonna kultuuriprotsesside peamine edasiviija, ei lonka mitte üht jalga, vaid ilmutab kollapsi märke. Nora juhtum ilmestas taas, kui suur on häda mõistuse pärast.
Kuna olin samuti esseekonkursiga seotud, sattusin jälgima paari ühismeedia lõime, mille algatasid võidutööde avalikustamise järel mõned minu igati haritud ja intelligentsed tuttavad. Üldine postituste loogika oli järgmine: algul ahhetati ja kiideti, et küll on tore noor.. Peagi hakkas ringlema idülli purustav siseinfo ning kohe muututi tagantjärele tarkadeks – eks ma ju kahtlesin kohe… Päev ei olnud veel õhtusse veerenud, kui valdavaks sai vandenõuteoreetiline narratiiv, mille kohaselt võidutöö on loonud AI ning tegemist on kulka ja žürii ühise konkurssi tühistava vembuga. Seda, et nali oli väljapeetud ja vaimukas, tunnistati mokaotsast, vihase räuskamise vahele. „On naljavaesed ajad,“ nagu laulis trubaduur Alender… Alles pärast žürii tungivaid kinnitusi luust ja lihast autori olemasolu kohta2 läks lahti isiku tuvastamise klaperjaht.
Meenutagem, et esseekonkurss korraldati arutlemaks eesti kultuuri tulevikuväljavaateid. Paistab, et maskimängu erutuses pole see väike asi enam kellelgi meeles, kogu aur läheb pettur Nora ad hominem stiilis süüdistamisele? Kaldumine asjalt isikutele on levinud mõtlemisviga, osavad demagoogid kasutavad seda pidevalt.
Nendelt, kes Nora esseed esmalt imetlesid ja pärast siunasid, võiks küsida, kas nautimist vääris üksnes autori nooruslik tundlemine, mitte ükski sisuline mõttekäik? Veelgi üldisemalt – kas mis tahes arutlustes on ülepea ratsionaalset iva või taandub kõik autori põlvkondlikele, soolistele, rahvuslikele jne eelarvamustele? Esimene funktsionaalse lugemise harjutus, mida üks minu emakeeleõpetajast sõber juba gümnasistidega läbi viis, oleks eraldada tekstis tunne ratsionaalsest sõnumist – kuna need on stilistiliselt süvitsi läbi põimitud, siis on see muidugi paras kondiproov.
Vandenõuteoreetiliselt kurjustamas oli märgata igati haritud intellektuaale. See paistab olevatki afektiivne pööre oma täies ilus – nii kui tuleb ärevust tekitav olukord, jääb mõistus koju. Nõnda ei juhtu alatasa mitte üksnes ühismeedia peldikuseinal, vaid ka näiteks kirjanike liidu meililistis. Mis õigusega peaksime pööblit manitsema, kui nn vaimueliit ise liitub iga impulsi peale räusklejaskonnaga?
Kuigi mul puudub igasugune siseinfo, ei asunud ma AI-vandenõu uskuma. Nii säravas stiilis masin veel kirjutada ei oska – seni loetud AI näidised meenutavad oma stiililt pigem mõnd Jüri Ratase sõnavõttu. Kui tõenäoline oleks, et kulka lubab vürtsitada täiesti võimalikku žürii hinnangut, et ükski essee peapreemiat ei vääri, säärase palaganiga? Seda, et säärase vembu võiks visata Kaarel Tarand või näiteks Juku-Kalle Raid, pidasin täiesti tõenäoliseks, aga usaldasin kulkat piisavalt, et vandenõuteooria välistada.
Jõuan nüüd Rahmani manifesti lõpumõtteni, et 19aastane noor võiks tegelikult ka anonüümse esseekonkursi võita. Õilsale unistusele võib küll alla kirjutada, kuid mitte selle taustal kumavale implitsiitsele eeldusele, et briljantse essee valmimiseks piisab siirast tahtest ja tundetulvast. Need kvaliteedid võivad küll kompenseerida vanemate konkurentide eruditsiooni, kuid lisaks tuleb ju kirjutada heas keeles ning osata oma mõtete toeks kaalukaid ja huvitavaid argumente reastada. Need ei ole kaasasündinud oskused ega ka mitte säärased, mis omandatakse koolihariduse käigus mis tahes ainetunnis.
Mõtlemisoskused on spetsiifilised ning palju ja pidevat harjutamist nõudvad – reeglina on gümnasist jõudnud neid veel liiga vähe harjutada. Samal põhjusel ei oota me ju gümnasistilt riikliku preemia võitmist loodusteadustes. Vahel harva võib 19aastane sportlane võita olümpiamängud, kuid sellisel juhul on ta treeninud intensiivselt ja regulaarselt oma 15 aastat. Kuna avalikkus nõuab tungivalt autentset noorte häält, siis teen ettepaneku kõnealuse konkursi žüriile: sõeluge võrdluseks välja parim tõelise noore töö ja avaldage Sirbis – eriauhinda polnud ette nähtud, aga teie honorar on ju täpselt noorele antava taskuraha suurusjärgus.
Hästi kirjutama õppimise klassikaline viis seisneb humanitaarainete õppimises, kus loetakse pidevalt ja palju kuulsaid arutlusi ning omandatakse arutlev stiil jäljendamise teel – kuigi mitte alati, loomingulisuse x-faktorit on samuti vaja, leidub ka kaunis kehvasti kirjutavaid humanitaare. Protsessi saab ka forsseerida mõtlemisoskuste teadliku õppimise teel, seda tehakse viimasel ajal ka Eesti ülikoolides moodsate kriitilise mõtlemise ja argumentatsiooni ainetes. Selline kiirendi on noorte jaoks ka olemas – gümnaasiumi ainekavas sisaldub kaks filosoofia valikkursust, mis on samuti kujundatud esmajoones mõtlemisoskuste arendamiseks.3 Siin-seal koolides filosoofiat õpitaksegi, kuid üldine trend liigub siingi loojangu poole, sest valikaineid valivad enamasti õpilased ise ning filosoofia rühmad ei täitu enam kuigi sageli.
Küllap vajavad noored rohkem arutlemisvõimalusi. Abiks on noorte esseekonkursid, neid ju vahel isegi toimub. Üht säärast – filosoofiaolümpiaadi – on mul olnud õnn riigi toel juba paarkümmend aastat žürii juhina korraldada. Korraldame osalejatele ka mõtlemisoskustele keskendatud õppepäevi ning noored arenevad nende käigus silmanähtavalt. Paljudest saavadki mõne aja pärast noored arvamusliidrid ja arutlejad, vahel on Müürileht nagu meie vilistlaste kokkutulek. Käime regulaarselt ka rahvusvahelistel võistlustel, kus ollakse tublid keskmikud, aga sealsed võitjad kirjutavad sageli nii säravalt, et võiksid küll Rahmani unistuse kohaselt Eestis esseekonkursse kinni panna.4 Ei tee nemadki seda jumalikust sädemest, vaid on meie noortest palju kauem arutlemist õppinud ja harjutanud.
Paljudes riikides pannakse viimasel ajal mõtlemisoskust arendavale filosoofiaõppele erilist rõhku, saades aru sellest suurest hädast, mis ähvardab afektipõhiste otsustusprotsesside leviku tõttu kogu meie tsivilisatsiooni. Ent Eestis seda ohtu ega võimalikku rohtu ei mõisteta, filosoofia tõmbub kokku nii koolides kui ülikoolides,5 hiljuti suleti ka TÜ filosoofia õpetajakoolituse programm. Andekust arendav olümpiaadiliikumine tegutseb aastaid külmutatud eelarve tingimuses samuti vabakäigul. Õnneks on Eestis veel teisigi arutlusvõime üle muretsejaid, näiteks Väitlusselts ning selle osalusel praegu käiv kampaania „Arutlev kool“, aga arvestades mõistust ja mõistlikkust murendavaid globaalseid jõude, näib meie ühiste pingutuste mõju olevat kaunis väike. Einsteini meeldejääva ütluse kohaselt on inimlik lollus lõputu, nii et ükski pingutus ei loo meile ainult suurtest mõtlejatest koosnevat ühiskonda, kuid küsimus on selles, kas püüame ujuda vastuvoolu või läheme täiega allavoolu – kui mõistus on välja lülitatud, siis ei pane seda räusklemishoos muide tähelegi.
1 https://maaleht.delfi.ee/artikkel/120356119/hebo-rahman-me-ei-vaja-sind-nora-maria-london
2 https://kultuur.err.ee/1609601573/kaarel-tarand-pseudonuumimang-on-alati-osa-kirjakultuurist-olnud
3 https://oppekava.ee/gumnaasium-2023/, vt Lisa 15.
4 Vt võidutöid: https://www.philosophy-olympiad.org/
5 Vt selle kohta Marju Lauristini täpseid hinnanguid: https://www.muurileht.ee/vaimult-suureks-saamine-pole-enam-popp-intervjuu-marju-lauristiniga/
