Tartu ülikooli tehnoloogiainstituudi polümeersete materjalide tehnoloogia professor Alvo Aabloo künnab juba aastaid põldu, mis kogub Eestis järjest tähtsust, nimelt on tema valdkond sügavalt rakenduslik, andmata karvavõrdki järele alusteadusliku oivalisuse osas.

On võtnud aega, et meie teadus- ja innovatsioonipoliitika kujundajad mõistaksid, et kogu maailma tippu kuuluvat alusteadust Eesti-sugune mikroriik rahastada ei suuda. Ei ole ju olemas vaid Eestiga piirduvat alusteadust – hea alusteadus on alati rahvusvaheline. Seega võiks vajalikku uurimisraha taotleda maailmast, mõistagi Euroopast, näiteks Euroopa Teadusnõukogu (ERC) grandina. Ja suunata meie kõige targemate teravik teemade poole, mis edendavad meie majandust ja aitavad ühiskonnal rikkamaks saada, s.t rakenduslikema suunitlusega projektide suunas. See sarnaneb Ameerika Ühendriikide teadusparadigmaga, kus teadlaskonna paremik tegeleb vahetute sotsiaal-majanduslike probleemide lahendamisega, olgu see inseneerias või biotehnoloogias ja see on uhkuse asi, mitte häbenemist vääriv. Oma firma omamine akadeemiliste tulemuste ärimudeliks konverteerimiseks on auasi, mitte patt.

Nagu ennist öeldud, siis professor Aabloo on kündnud tänuväärselt rakendusteaduste põldu juba alates ajast, mil peavoolu suundumus oli teha alusteadust ja kõik, kes tegelesid millegi muuga, olid juba etteruttavalt skepsise ära teeninud. Professor Aabloo ei ole lasknud ennast sellest häirida ja nagu ta ise oma teadustee algust meenutab, astus ta üsna tühjale väljale. Oma edukate projektidega on ta suurepäraselt edasi liikunud ja kindlasti on paremad ja tegusamad aastad alles ees.

Olete polümeersete materjalide tehnoloogia professor. Rääkige palun, millega tegelete.

Minu professuuri keskmes on mitmekülgne töö erinevate materjalidega, eelkõige polümeeridega. Nagu nimetuski viitab, keskendun nende materjalide uurimisele ja arendamisele konkreetseid rakendusi silmas pidades. Minu akadeemiline taust ulatub sügavale arvutusliku poole, sealhulgas ioonjuhtivuse, akude membraanide ja tehislihaste valdkonda.

Minu labor ühendab teadust ja praktilisust – tegeleme nii fundamentaalsete uuringute kui ka materjalide ja robootika piirimail olevate probleemide lahendamisega. See hõlmab alusteaduslikke uurimusi, mis aitavad tehnoloogiale ja rakendusvaldkondadele luua uusi võimalusi. Näiteks otsime viise, kuidas kasutada tehislihaseid ja arendada nutikaid materjale, mis muudaksid robootika veelgi paindlikumaks ja tõhusamaks.

Kirjeldage palun mõne sõnaga üliõpilast, kes on valinud teie eriala. Millise motivatsiooniga tuleb ta seda ainet õppima? Kuhu pärast lõpetamist edasi liigutakse?

Ahaa, jõudsime väga huvitava teemani – minu eriala on tegelikult eri valdkondade põimimine. Kuigi olen ise ülikoolihariduselt füüsik, on minu tegevusvaldkond väga laia haardega, hõlmates materjaliteadust, inseneeriat, materjalide ja insenerilahenduste modelleerimist ning ka infotehnoloogilisi meetodeid ja lahendusi. Seega võib öelda, et iga tudeng, kes õpib matemaatikat, füüsikat, keemiat, materjaliteadust, IT-d või tehnikat (inseneeriat), on mingil moel seotud minu erialaga.

Kuhu nad edasi liiguvad? Peaaegu kõikjale! Mul on väga hea meel näha, et järjest rohkem minu tudengitest läheb innovatiivsetesse ettevõtetesse, kus neil on võimalus panustada praktilistesse ja edumeelsetesse lahendustesse. Mõned valivad õpetajaameti, teised lähevad tööle riigiametitesse. Leidub ka neid, kes jäävad arendustegevuse ja teaduse juurde – nad on avastanud, et see maailm sobib neile kõige rohkem.

Mitmed professorid on viimastel aastatel välja toonud tudengite muutunud ootusi nii õpetamisele kui hilisematele eluvalikutele. Hoiakud on võrreldes kümnenditaguse ja isegi hiljutise ajaga muutunud. Kuidas kommenteerite?

Tänapäeval tuleb peale teadmiste õpetada ka nende kasutamise oskust. Enne mingi teadmise õpetamist tuleb noorele selgitada, milleks seda kasutada saab ja kuidas see tema tulevases elus vajalik on. Noored planeerivad oma elu ja karjääri pikalt ette ning ootavad, et haridus looks otsese seose õppimise ja tööturu vahel. Õppetöö peab vastama reaalsele vajadusele, kus teadmised pole eesmärk iseenesest, vaid vahend probleemide lahendamiseks ja tuleviku kujundamiseks.

Samuti on vaja rõhutada, et tänapäeva tehnoloogia on õppimisse toonud kaasa suuri muutusi. Väga head õppematerjalid on üle maailma kättesaadavad, sageli tasuta, mis tähendab, et iseseisva õppimise ja virtuaalõppe osakaal on märkimisväärselt kasvanud. See on omakorda viinud selleni, et loengute tähtsus on vähenenud ja asendunud suuresti iseseisva töö ning praktiliste ülesannetega. Õppetöö kui selline on üha enam õppejõududega suhtlemiseks, individuaalseks juhendamiseks ja praktilisteks tegevusteks.

Noored hindavad paindlikkust, võimalust õppida omas tempos ja keskenduda nendele oskustele, mida nad oma tulevases karjääris väärtuslikuks peavad. See seab ka kõrgemad ootused õppematerjalide kvaliteedile ning õppejõudude oskusele pakkuda individuaalset tuge ja anda tähendusrikkaid praktilisi kogemusi.

Olete äärmiselt rakendusliku suunitlusega valdkonna esindaja. Kas see on olnud sisemine tõmme tegeleda millegi väga reaalse, mitte abstraktsega?

Minu teadusteekond algas tegelikult üsna teoreetiliselt. Doktoritöös keskendusin tselluloosi kristallstruktuuri modelleerimisele – tegevusele, mis oli tollel ajal väga teoreetiline, kuigi mul oli ka rahvusvahelisi kaasjuhendajaid. Kuid tõeline murrang toimus järeldoktorantuuris Uppsala ülikoolis, kus tegelesin ioonpolümeerakudega. Seal nägin, kuidas alusteadusel võib olla väga praktiline väljund, ja mõistsin, et teel rakenduseni on palju vaheastmeid.

Teadus on minu arvates nagu maavara – äärmiselt väärtuslik ja kasumlik majandusharu, kui seda õigesti kasutada. Sel ajal olid ioonpolümeerakud veel laboriprototüübi tasemel, aga praegu on need tehnoloogiad laialdaselt kasutusel – Tesla ja ka hiinlaste Geely ning BYD põhinevad suuresti sellel tehnoloogial. See kogemus avas mu silmad, kui tihedalt on seotud teadus ja praktiline innovatsioon.

Eestis oli toona teaduse ja majanduse vahel palju tühja maad ja see tühjus motiveeris mind, et hakkaksin selles valdkonnas tegutsema. Lõppkokkuvõttes motiveerib inimest teaduses sageli tunne, et tehakse midagi kasulikku, mitte lihtsalt hobi korras. Mulle ongi tähtis see, et teadus looks väärtust ja võimaldaks praktilisi lahendusi.

Teil on Eesti teadlase kohta silmapaistev patendiportfell. Eristute sellega teistest teadlastest, kes iseäranis tähtsustavad oma teadusartikleid. Lugesin kokku: praegu on Eesti teadusinfosüsteemis ETIS üles pandud 12 teiega seotud patenti.

Mingil perioodil sai teaduse võimalikke kasulikke tulemusi aktiivselt kaitstud, veidi naiivselt uskudes, et kuskil leidub kohe ka rakendamisest huvitatuid. Patendiprotsessides osaledes sain aga aru, et rakenduse leidmine ja elluviimine on ilma teadlaste endi panuseta sageli väga raske, kui mitte võimatu. Ülikoolidel ei olnud sel perioodil – ja ega ole praegugi – erilist intellektuaalse omandi müügi võimekust. Seepärast on patendid mulle olnud pigem viis dokumenteerida võimalusi ja anda alust teadustöö praktiliseks realiseerimiseks.

Viimastel aastatel on Eestis taasavastatud iduettevõtete ja investorite kogukonna väärtus, mis on märkimisväärselt laiendanud teaduse rakendamise võimalusi. Tänu sellele on ka patentide praktiline tähendus kasvanud ja sedalaadi tegevus on, võib öelda, taas käivitunud. Praegu on patentidel tähtis osa innovaatilise väärtuse loomisel, pakkudes ettevõtlusele ja teadusele võimalust käsikäes areneda.

Üks minu olulisemaid patente puudutab elektroaktiivseid polümeere ja nende kasutamist tehislihaste süsteemides – valdkonnas, mis on leidnud rakendust nii robootikas kui ka biomeditsiinis.

Osalete ka Euroopa innovatsiooni-ja tehnoloogiainstituudi (European Institute of Innovation & Technology, EIT) õppearendusprojektides, magistrikoolis ja doktorikoolis. Mida seal teete?

See on üleeuroopaline võrgustik, kus suurettevõtted, väikeettevõtted, ülikoolid ja teised huvirühmad koondatakse ühe laua või rahakoti ümber, et lahendada praktilisi tehnoloogilisi probleeme innovaatiliselt ja ärisse suunatult. EITil on mitu haru. Mina olen peamiselt tegelenud tootmise innovatsiooniga (EIT Manufacturing).

Vahel aetakse seda segi Engineer-in-Training’uga, mille lühend on samuti EIT, aga USAs kasutatav mõiste ja sarnaneb meie insenerikutse standardi ja selle eri kutsetasemetega.

Inseneriharidusega olen tegelenud juba üle kahekümne aasta. Eelmisel aastal sai see teema Eestis ka lisahõngu juurde, kui riik käivitas inseneriakadeemia. See on aidanud inseneride ettevalmistusele ja kutsetaseme arendamisele veelgi suurema hoo sisse anda.

Praegu on äärmiselt soositud teadlaste hargettevõtete loomine, vaatan, et teil on moodustatud kaks MTÜd – Semubot ja Robootika. Rääkige palun nende loomise ajenditest ja sisust.

Tõsi, idu- ja hargettevõtted on Eestis viimasel ajal väga suure hoo sisse saanud. Teen nendega palju koostööd, olles sageli nõuandja või mõne tegevuses veidi ka osaledes. Kuid MTÜsid ma hargettevõteteks ei pea – need mõlemad minu osalusel loodud MTÜd on hariduslikel eesmärkidel tegutsevad organisatsioonid.

MTÜ Robootika sai loodud selleks, et tuua robootikaõpe koolidesse ja lasteaedadesse. Praeguseks on Eestis juba üsna tavapärane, et lapsed tegelevad robootikaga nii lasteaias, algkoolis kui ka põhikoolis. Just selle MTÜ Robootika algatas. Selle eest anti kunagi isegi medal – kinkis selle kikilipsuga tegelane.

MTÜ Semubot on alles algusjärgus, kuid selle eesmärk on ehitada Eesti enda humanoidrobot. Seda võib nimetada auahneks projektiks, mis loodetavasti toob kaasa palju uusi teadmisi ja oskusi.

Siia nimistusse võib lisada ka Solaride’i, mis on praeguseks väga tuntud insenerihariduseprojekt. Solaride tegeleb tudengite insenerioskuste arendamisega päikesejõul liikuva auto ehitamise kaudu. Solaride on tähtis edulugu inseneeria õpetuse uudsest ja praktilisest meetodist. Tegemist on ainulaadse koostööprojektiga, kus osalevad tudengid paljudest ülikoolidest ja kõrgkoolidest ning isegi mõned gümnasistid. Koos luuakse insenerilahendusi, mis on motiveeritud rohemajanduse eesmärkidest.

Mis teeb Solaride’i eriliseks, on see, et projektis ei osale ainult tehniliste erialade tudengid. Tegemist on justkui kaasaegse ettevõtte töötava mudeliga, kus on esindatud eri valdkondade spetsialistid. Projekti on kaasatud juhid, raamatupidajad, kõneisikud, personalitöötajad, juristid, müügijuhid, ostujuhid, logistikud, disainerid ja paljude teiste valdkondade esindajad. See mitmekesisus loob keskkonna, kus õpitakse mitte ainult inseneeriat, vaid ka seda, kuidas eri erialade inimesed koostöös eesmärkideni jõuavad.

Solaride’i kokkupanek oli tänu üliheadele inimestele paljude juhuste, õigel ajal tehtud otsuste, tõsiste läbirääkimiste ja eelnevatest vigadest õppimise tulemus. Mul on hea meel, et sain selle alguse juures olla – või nagu ma olen öelnud: mul on au, et ma ei lasknud sellel initsiatiivil hääbuda enne, kui see oli kasvanud suureks ja elujõuliseks.

Tänaseks on Solaride’il väga tugev juhtkond ja tiim, kes viivad projekti iseseisvalt edasi. Mina olen MTÜ liige ja annan vajaduse korral nõu, kuid otseses tegevuses ma enam ei osale.

Küüniliselt öeldes olen ma tõesti ka „seeriaviisiline insenerihariduse MTÜde tegija“.

Omal ajal sattusite meedia valgusvihku kehamõõtudega tegeleva robotmudeli arendusega. Kas olete jälginud, mis sellest on saanud ja mida õpetlikku toonasest arendusest on hea tagantjärele tarkusena välja tuua.

Arendasime omal ajal tehnoloogiat, mis võimaldas luua virtuaalseid proovikabiine, aidates e-kaubanduse klientidel leida sobivaid rõivanumbreid. See oskusteave ja tehnoloogia jõudis läbi mitme investeerimisetapi lõpuks maailma ühe suurema veebikaubanduse ettevõtte Rakuten omandusse. See arendus on nüüdseks lõpetatud, kuna olime selle väljatöötamisega veidi aeglased ja tehisaru kiire areng jättis meid ajale jalgu. Siiski on mitmed selles arendusest pärit lahendused praegugi kasutusel ja mõned endised meeskonnaliikmed on edukalt loonud uusi iduettevõtteid.

Õppetund, mille sellest kogemusest saime, on, et innovatsioonis on ajastus kriitilise tähtsusega. Tehnoloogia kiire areng nõuab pidevat kohanemist ja muutusteks valmisolekut.

Pälvisite 2015. aastal riikliku teaduspreemia tehnikateaduste valdkonnas uurimistööde tsükli „Tehislihaste materjalide uurimine, juhtimine ja rakendamine robootikas“. Hea põhjus meenutamiseks, mida nende uurimistööde raames tegite ja mida saavutasite?

See oli tõepoolest juba mõnda aega tagasi, kuid tegemist oli perioodiga, kus tegelesime aktiivselt uudsete polümeersete ioonjuhtivate elektroaktiivsete materjalide – või nagu Delfi keeles nimetati, kunstlihaste materjalide – arendamisega. Töös keskendusime mitte ainult nende materjalide omaduste ja kasutusvõimaluste uurimisele, vaid ka sellele, kuidas neid tõhusalt juhtida ja rakendada.

Uurimistegevuse keskmes oli selliste materjalide alusteadus ja nende praktiline rakendamine, sealhulgas nende potentsiaal robootikas ja biomeditsiinis. Ju siis hinnati seda tööd piisavalt oluliseks, et preemia välja anda.

Olete osaline väga huvitavas teadusgrandis „Pehme robootika tööriist kirurgias“ …

Tegemist on minu järeldoktorandi Ritesh Soni grandiga, mille eesmärk on arendada pehmerobootika tööriistu, keskendudes peamiselt ortopeediale. Projektiga on seotud ka iduettevõte Asvel, mida juhib dr Andres Šavel. Kuna tegemist on alustava ettevõttega, on praegu veel vara rääkida tulemustest, kuid loodame edaspidi jagada häid uudiseid selle arenduse edusammudest.

… ja vastutav täitja teadusgrandis „Mikroskaalas elektroaktiivsed polümeersed aktuaatorid ja sensorid“.

Tegemist on teadustegevusega, mis paljuski määratleb minu praeguse peamise uurimissuuna. Keskendume nn kunstlihastele – elektroaktiivsetele polümeermaterjalidele, mida uurime nii nende omaduste, materjalide iseloomustamise kui ka võimalike rakenduste osas. Meie eesmärk on luua lahendusi, mis oleksid nii väikesed kui võimalik, kasutades neid materjale mitmel viisil.

Need materjalid on unikaalsed, sest toimivad üheaegselt mitmes rollis: nad on nii mootorid ehk aktuaatorid, sensorid kui ka energia salvestajad. Me uurime, kuidas neid omadusi võimalikult tõhusalt ja integreeritult ära kasutada. Lisaks praktiliste rakenduste arendamisele püüame ka mõista ja optimeerida nende materjalide fundamentaalseid omadusi, et laiendada tehnoloogiavaldkondades nende potentsiaali.

Kui vaatate tugeva rakendussuunitlusega teadlasena Eesti teadusuuringute ja innovatsiooni süsteemi, siis kust teie arvates kõige rohkem king pitsitab, mida oleks tarvis asjade ladusamaks korraldamiseks muuta?

See on tõesti selline jõuluvanale saatmise küsimus. Aga alustagem algusest: kõik selles valdkonnas sõltub nutikate inimeste olemasolust, nende esilekerkimise soodustamisest ja neile sobivate võimaluste ning keskkondade loomisest.

Haridus on siinkohal kriitilise tähtsusega. Vanema inimesena võin öelda, et kunagi oli meie haridus üsna hea, aga liiga teoreetiline ja elukauge. Siis kaldusime teise äärmusesse – haridus muutus liiga pinnapealseks ja kergeks. Nüüd oleme jõudnud olukorda, kus räägime jälle baasteadmiste, näiteks matemaatika, puudujääkidest. Tuleb õppida andma sügavat haridust nii, et lapsed saaksid aru, miks nad õpivad ja kuidas see on eluga seotud.

Kui meil on juba targad noored olemas, siis tuleb neile anda võimalused oma teadmiste ja oskuste rakendamiseks nii, et neil oleks huvitav ja nad tunneksid end turvaliselt. Tarkade inimeste väljavool Eestist on suur probleem, ja kuigi see on osaliselt paratamatu, saab selle peatamiseks palju ära teha.

Tõmbekeskustest rääkides: kui Eestis kõik Tallinna kipuvad, siis globaalsest vaatenurgast oleme meiegi justkui väike küla. Meil on aga suur erand: meie ülikoolide ja arendusettevõtete hulk. Seega tuleb püüda tarku inimesi ja ka tarku investeeringuid siin hoida, pakkudes neile mõistlikku ja toetavat keskkonda.

Raha küsimus on alati keeruline. Raha ei kasva puu otsas, ja neid „puid“ on meil Eestis järjest vähem. Me peame seepärast olema targemad, et nii nutikad inimesed kui ka tark raha tunneksid end Eestis mugavalt ja turvaliselt. Üks probleem on aga selles, et liiga suur osa meie vähesest rahast kulub protsessidele, mis on järelevalve ja kontrollimise, mitte tulemuste taotlemisega seotud. Me peame kasvatama usaldust ja tööd efektiivistama. See eeldab kompetentsemaid inimesi ja vastutuse võtmist töö tulemuse, mitte protsessi toimimise detailide eest.

Ülikoolid saavad palju ära teha, tõstes usaldust enda vastu ja parandades teaduse ja ettevõtluse vahelist sidet. Kui me räägime, et riik ei saa teadusest aru, siis peame meeles pidama, et need inimesed, kes „aru ei saa“, olid alles hiljuti meie enda tudengid. Midagi jäi siis tegemata. Teeme täna paremini, et tulevased otsustajad mõistaksid, et teadus ja innovatsioon on palju efektiivsem majandusharu kui näiteks tooraine müük.

Tore on näha, et ettevõtjad on sellest juba aru saanud – seepärast kasvabki hargettevõtete arv ja mõju Eestis nii kiiresti.