Tallinnas on olnud juhtumisi jaanuari lõpust aprilli alguseni kahel näitusel võimalik vaadata teoseid kahelt kunstnikult, kellele langes 1962. aastal Moskvas oskaks au saada läbi sõimatud toonase Nõukogude Liidu kommunistliku partei keskkomitee peasekretäri poolt. Need kaks sõpra olid Ülo Sooster (1924–1970) ja Vladimir Jankilevski (1938–2018), kes kuulusid mõlemad n-ö mitteametliku või nonkonformistliku kunsti ringkonda. Tegemist on kurikuulsa vahejuhtumiga, mis on ajalukku läinud Maneeži näitusesaali afäärina.

Oluline on, et see leidis aset vahetult pärast Kuuba raketikriisi, kui Nikita Hruštšov võis juba tunnetada oma ametitooli kõikumist. „Mis puudutab kunsti, siis olen ma stalinist,“ olevat seltsimeeste-akadeemikute üles köetud peasekretär prahvatanud. Peasekretäri sarkasm pidi olema ilmne, sest alles 1956. aastal oli ta oma eelkäija isikukultusega kaasnenud liialdused partei kõnepuldist „antistalinistina“ hukka mõistnud ja Nõukogude Liidus oli alanud sulaaeg. Soostergi vabanes ju poliitvangina ennetähtaegselt Gulagi sunnitöölaagrist Hruštšovi sulapoliitika tõttu. Maneeži näituse hukkamõist kõrgeimal võimalikul poliitilisel tasandil kinnitas seevastu, et sotsialistliku realismi diktaat oli, on ja jääb ka edaspidi kõigutamatuks. Kui kunst ei olnud sotsialistlik realism, siis järelikult ei olnud see kunst.

Tervele põlvkonnale liberaalsematele, abstraktsionismi, kubismi, sürrealismi või mõne muu modernismiilminguga eksperimenteerivatele kunstnikele näidati kätte nende koht: võite teha küll mingeid vähem tähtsaid illustratsioonikesi kas ajakirjadele või raamatutele või töötada näiteks animatsioonis, mis on nagunii lastele suunatud kunstivorm, aga päris kunstnikeks ärge ennast pidage. Kui Jankilevski pärast Soosteri ootamatut surma Tartu kunstimuuseumis 1971. aastal tema mälestusnäituse avamisel käis, olevat külalised kodus pärast isekeskis imestatud, kuidas see Eestis üldse võimalik on – oma sõprade-kaasaegsete töid oldi Moskvas harjutud vaatama pigem kommunaalkorterite täissuitsetatud ühisköökides või keldrites ja katusekambrites peetud ateljeepidudel, aga kindlasti mitte personaalnäitustel avalikes riiklikes kunstimuuseumides.

See on aeg, mil kõige muu hulgas süvenes ettekujutus okupeeritud Balti riikidest kui „nõukogude läänest“, kus ei pea alati nööri mööda käima. Sest see, mis juhtus verbaalselt 1962. aastal, kordus füüsiliselt 1974. aastal, kui Moskva ühes parkmetsas toimus kurikuulus buldooserinäitus – mitte siis kunstinäitus buldooseri teemal, vaid tosinkonna mitteametliku kunstniku vabaõhunäitus, mille miilits veekahurite ja buldooseriga prügiks kokku pressis. Pole siis ime, et paljud sellest põlvkonnast esimesel võimalusel vabasse läände putkasid, kui perestroika’ga algas n-ö uus sula. Näiteks Soosteri ateljee­naaber Ilja Kabakov (1933–2023) emigreerus New Yorki 1988. aastal, Jankilevski 1990. aastal. Kumbki ei naasnud. Kabakov, muide, kulutas edaspidi oma karjääri tipus olles tublisti aega eestlasest sõbrast ja õpetajast tagantjärele mälestusteraamatut kirjutades, justkui oleks see hulga olulisem ja tulusam tegevus kui „Documentale“ või Veneetsia kunsti­biennaalile totaalsete installatsioonide ehitamine. Jankilevski läks aga Pariisi, sai seal kodakondsuse ja jäi sinna surmani.

Valeri Vinogradov, kes kuraator Tamara Luugi lahkel tahtel Kunstihoone Lasnamäe paviljonis Jankilevskiga kokku on pandud, polnud kirjeldatud Maneeži näituse toimumise ajal veel kümneaastanegi, kuid hariduspoliitiline süsteem, millesse ta juba algkooliealisena kunsti õppima sattus, oli sama – jäik ja muutumatu realismidrill. Eestis on ta elanud juba 1980. aastast, kui noore mehena Tallinnas maalikunsti õppima asus ning siin ka abiellus. Kunstnikuna on ta liikunud järjest maalilisema, abstraktsema ja seejuures üha koloriiditundlikuma maalikeele suunas. Mainitud on abstraktse ekspressionismi suurkujude Mark Rothko ja Robert Motherwelli mõju talle. Tolle kümnendi üks tippkriitikuid Ants Juske põmmutas 2000. aastal välja antud sarja „Eesti kunstnikud“ II osas, et ta on üks väheseid vene rahvusest kunstnikke, kes on siinses kunstimaailmas jõuliselt läbi löönud. Tõsi, juba 1992. aastal pälvis ta Konrad Mäe nimelise maalipreemia ja 2010. aastal sai Kristjan Raua medali.

Mida Jankilevski Vinogradovi loomingu kohta arvaks, ei saa enam küsida. Küll aga on Vinogradov usutluses Peeter Kormašovile Eesti Ekspressist möönnud, et talle sobib Jankilevski esteetika ja mõneti on nad tegutsenud kattuvalt.¹ Kuigi see esteetika on küll olemuselt karikatuurne ja kohati räige, mida Vinogradovi looming pole vist kunagi olnud. 1990. aastate keskpaigast Vinogradovi maalide, kollaažide ja assamblaažide aineseks saanud kunstilootsitaadid ja Jankilevski üsnagi samaaegsed postmodernistlikud kollaažid viidetega suuretele Euroopa meistritele on aga veidi sarnased isegi vormiliselt. Lasnamäe sõõriku­paviljoni keskel on näituse parim koht, kus kuraatoril on korraks õnnestunud ehitada sild kahe kunstniku teoste vahele 1960ndatest tänapäevani, nii et viivuks võib tekkida silmapete, nagu olekski tegemist ühe ja sama autori loomingulise geneesiga. Ka huumor on Vinogradovil sama (must) nagu Moskva kontseptualistidel. Ühes oma kontseptuaalses kirjade seerias mängib ta näiteks irvitamisi mõttega tõlgendada Naro-Fominski linnas (Moskvast 70 km edelas) sündimist kui ajendit, et turundada nii rahvusvaheliselt kui ka Eestis vähe tuntud kunstnikku „Moskva-lähedase kontseptualistina“.

Suurtes näitusemajades tehakse plaane pikaks ajaks ette. Miks ikkagi teha näitusi, mille puhul tuleb mingil hetkel meelde tuletada ka Maneeži afääri? Hea küll, Soosteri mullune 100. sünniaastapäev selgitab nii mõndagi Mikkeli muuseumi näitusegraafiku osas – aga milleks Jankilevski ja Vinogradovi duett Lasnamäel? „Aga võiks näidata ka siinsetele vene inimestele, kellest enamik ilmselt arvab, et 19. sajandi kunstist paremat pole võimalik teha, et on ka muud,“ vastas Tamara Luuk Postimehe kultuuritoimetaja Janar Ala küsimusele.² Näib, et nii nagu 1962. aastal (Hruštšov: „Mis need on?“ Sooster: „Kadakad.“ Hruštšov: „Tööparanduslaagrisse peaks su saatma.“ Sooster: „Ma juba olin seal – 7 aastat.“), võivad mõned sihtgrupid vajada kuraatori vanemlikku selgitust ka tänapäeval. Eakamad põlvkonnad ei pruugi jätkuvalt osata hinnata idealiseerivast realismiprintsiibist eemaldumist, jäädeski näituse­saalis tagajärjetult otsima šiškinlikke karupoegi. Nooremad generatsioonid jällegi ei pruugi konteksti puudumise tõttu mõista abstraktse või sürrealistliku kunstikeele omaaegset radikaalsust, sest sajanditaguse avangardi impulss on ammuilma lahustunud igapäevasesse visuaalkultuuri. Kõlab nagu üks lõputu eri põlvkondade, keelte, rahvuste ja väärtus­hinnangute sildamise ning integreerimise projekt?

Küsimus on teisisõnu selles, kuidas täpsemalt praeguses geopoliitilises olukorras elada sisse neisse sovetlikesse aegruumidesse, kus kunstniku esteetilist valikut võis ühtlasi tõlgendada poliitilise vastupanuna. Võisid ju need valikud välja viia kodakondsuse vahetamiseni, läände pagemiseni, impeeriumivastasuseni. Küsimus on niisiis kunsti vabaduses. Nii et natuke nagu spagetivestern headest, pahadest ja inetutest. Ütleme siis näiteks, et hea on Vinogradov, sest ta on tunnustatud kunstnik, mitmekülgne looja ja Eesti kodanik. Paha on Nõukogude Liit ja praegune Venemaa. Inetult käitus aga kunstnikega tol 1962. aastal Hruštšov. Saatuse irooniana on kujundanud tema hauamonumendi skulptor, kes omal ajal Maneeži näitusel esines ja seal sõimata sai.

1 Peeter Kormašov, Valeri Vinogradov: ainsad, keda ei saa tehisintellektiga asendada, on kunstnikud. – Eesti Ekspress 26. II 2025.

2 Janar Ala, Kõik see on nii täiuslik, et teeb lausa haiget. – Postimees 13. II 2025.