Kui rääkisin emale, et kirjutan Sirbi viimase külje riiuliveergu, palus ta seda kuulnuna mul ikka kõigile öelda, et mul on ikkagi päris raamatuid ka. Seega: mul on paberraamatuid ka, aga need ei ole nii huvitavad. Mu raamaturiiul on teiste inimeste riiulitega üsna sarnane. Seal on pooleks teoreetilist ja aimekirjandust, samuti ilukirjandust: väheke luulet, keskmisest rohkem ulmet. Organiseeritud on see suhteliselt suvaliselt ning umbes pooles ulatuses on riiuli sisu üldse kuskile kastidesse pakitud. 

Hoopis vastuokslikum on PDFide kujul raamatute lugemine, mis hävitab mu silmi juba hea mitu aastat. Juttu on akadeemilisest kirjandusest, ilukirjanduse lugemine LCD-ekraanilt on veel piinavam. Kuid erialast annab niiviisi lugeda küll, kannatab ära. Isegi pikki raamatuid, mitte üksnes artikleid. 

Siin tulevadki mängu vaeste tudengite ja õppejõudude päästeinglid SciHub ja LibGen. Esimese lõi põhjalikult ärritunud kasahhi-armeenia soost arvutiteadlane Aleksandra Elbakjan, kes ei suutnud akadeemiliste väljaannete kirjastajate naeruväärseid maksumüüre kinni taguda. Selle tõttu lõi ta avaliku algoritmilise tööriista, mis need müürid läbi närib. Teine on suurim piraatraamatukogu maailmas, mis algselt Vene-keskse projektina nüüd mitmete kauboiriikide internetis pesitseb – kui õigesti mäletan, oli selle domeen seotud viimati Libeeriaga. 

Vana metsik internet, mis näis mulle keskkooli ajal kohati viimase võimalusena mingisugust anarhiat päriselt rakendada, elab neis varjatud soppides edasi. Säärased piraat- ehk variraamaturiiulid on selle unistuse üllaim ja parim osa. Need kannavad endas sedasama vana idiootlik-romantilist ettekujutust informatsiooni täielikust vabadusest, internetist kui kogu inimkonna teadmisi koondavast superraamatukogust. Osutus Borgesele, kes kujutas paradiisi ette raamatukogulaadsena, poleks siinkohal liigne. Unistus, et inimkond annab kõigile vaba ligipääsu kogu maailma informatsioonile, ei lähe täide, kuid selle vari elab veel.