Piret Raud, Keedetud hirvede aeg. Toimetanud Jane Lepasaar. Kaane illustreerinud Piret Raud, kujundanud Dan Mikkin ja Villu Koskaru. Tänapäev, 2024. 304 lk.
Piret Raua „Keedetud hirvede aeg“ ei anna end esialgu väga lihtsalt kätte. Kulub jupp aega, enne kui lugeja hakkab mõistma, kelle lugu autor räägib ja missugused rohketest miniatuursetest kirjeldustest loo käivitumiseks vajalikuks osutuvad. Alguses ehk pisut enesedistsipliini nõudev kannatlik süvenemine saab aga edasistel lehekülgedel kuhjaga tasutud. Selgub, et Raud on ka kirjanikuna kunstnikuks jäänud. Lisaks on tema pisiasjadeni täpseks rihitud poeetilised olustikukirjeldused teosest teosesse järjest veenvamad, saavutades „Keedetud hirvede ajas“ uue küpsuse.
Tervikvaates on tegemist sümbolistliku lähenemisega, kus autor küll väga konkreetsete pildiliste killukeste kaupa annab edasi tegelaste ja ajastu tundetooni (milles samal ajal elanud lugejale leidub paljugi tuttavat), kuid miksib ja tihendab selle uueks unenäoliseks reaalsuseks, tuues sisse ka maagilise realismi elemente. Omal moel läheneb ta sellega väljenduslaadile, mida varem on eesti kirjanduses võluvalt viljelenud Nikolai Baturin ja Mehis Heinsaar. Lugejana ei kuulu ma maagilise realismi jäägitute austajate hulka, kuid nutikalt ja mõõdukal määral kasutatuna mõjub see väga värskena, jättes ka lugeja kujutlusvõimele piisavalt ruumi kaasa-, edasi- või rööbiti mõtlemiseks. Näiteks tekitab Raua metsik ja mõneti müstiline looduslik-poliitiline torm tugeva visuaalse paralleeli Andrei Tarkovski kunagise filmiga „Ohverdus“, milles samuti seotakse tormi laastamistöö ootamatul viisil inimsaatustega. Humoorikamate seikade hulgast jääb eredalt meelde tore mereäärne jäätisesaba episood kui nutikas üldistuskujund 1990ndate kohta.
Piret Raud kõneleb romaanis „Keedetud hirvede aeg“ raskest ja painavast ajajärgust ning pingelistest inimsuhetest, kuid teeb seda mingi lüürilise kergusega, libisedes kõige koledamatest seikadest üle vaid neile kaudselt vihjates, mitte nendega lugejale näkku lajatades. Tänu sellele ei vajuta raamatu muserdavad teemad lugejat liialt maadligi, küll aga pakuvad küllaga mõtteainet.
Kõige veenvamalt joonistub välja romaani minategelase Lill Aruvee inimlik pale, loo arenedes järjest enam ka tema ema Anna lugu. Teised tegelased pigem loovad fooni ja annavad tõuke kahe peategelase valikutele. Lille maalikunstnikust isa Harald on siinkohal üks huvitav erand, kes kaudselt suunab mõlema peategelase valikuid, kuid jääb loo toimumise ajal nii lugejatele kui ka emale-tütrele pea täielikult kättesaamatuks, ehkki viibib nende kõrval. Siitkaudu vihjab autor andekuse ja loomingulise tööga sageli kaasnevatele varjukülgedele. Kunstnikuks ja inimeseks olemise keerulistele valikutele suunavad lugeja pilgu omal moel ka mitmed kõrvaltegelased.
Tegevuskäigus tuleb ette mitmeid momente, kus asjaolud viimseni ei selgu ning süžee jääb natuke lahtiseks. Selgub küll, mismoodi üks või teine sündmus peategelasi mõjutab, kuid jääb teadmata, mis täpselt selle mõju esile kutsus. Isegi juhul, kui antakse üpris otsene vihje, jääb sageli kahtlus, et seal pidi olema midagi veel … tasapisi üht-teist ka selgub. Teisalt ei pruugigi inimeste reaktsioonid olla alati samas mõõtkavas nende ajenditega. Palju sõltub sellest, mis nurga alt üht või teist sündmust näha või vastu võtta oskame.
Minu puhul said lugu kandvaks talaks mõtisklused nii loojate kui ka kunstipubliku ootuste üle, samuti nende ootuste muutlikkuse üle ajas. Mis meid ikkagi köidab: kas idee, täiuslik vorm, need mõlemad või hoopis miski kolmas? Raua käsitluses kerkib esile elu kohmakus, mis inimsuhetes teeb sageli palju haiget (kas või Haraldi osavõtmatus perekonna suhtes, aga ka Tintsi püüe pärast läbielatut armsaid inimesi taas kokku tuua või teismelise Lille oskamatus oma tunnetega toime tulla), kuid jõudnud kunsti, äratab see teose vaataja jaoks sageli hoopis veenvamalt ellu. Teisisõnu: koos vigadega kipub pahatihti loomingust lahkuma ka elu ja säärane ilu üksi ei kanna.
Viimase pooleteise aasta jooksul on ilmunud mitu kunstist ja kitsamalt joonistamisest rääkivat ilukirjandusteost, mis ei ole meie kirjanduspildis üldse nii tavaline. Minu lugemislauale on jõudnud Anti Saare „Puu põndakul“, Sven Mikseri „Vareda“ ja nüüd siis ka Piret Raua „Keedetud hirvede aeg“. Rõõmustab, et kõigis kolmes käsitletakse teemat eri nurga alt, sedasi üksteist täiendades ja mitte korrates.
Saare esseistlikus vormis puude joonistamist kajastavad vahetud mõttekäigud astuvad Raua minategelase, joonistava tüdruku Lill Aruveega dialoogi rohkem joonistamise kui kogemuse pinnal (enese taas leidmine või ülesehitamine versus põgenemine). Mikseri ja Raua dialoog hõlmab ka üldvaadet, kuhu Mikser on lisanud kunstiajaloo mõõtme, samal ajal kui Raua tekstist jääb kõlama ajatum arutlus kunsti olemuse ja väärtuse üle.
Märkimist väärib, et Raua joonistamisepisoodid mõjuvad iseäranis tõetruult (valdkond, mida autor suurepäraselt tunneb!), erinevalt näiteks koertega seonduvast, mis on teoses mitmes kohas esil, kuid millega autoril näib olevat põgusam suhe. Elavad on ka suvised loodusmaastikud, millest tuntavalt aimub nende tervendavat mõju peategelastele. Teisalt saab üks raamatu voorustest, rohke detailide märkamine ja esiletoomine, kohati ka komistuskiviks, takistades mõnevõrra loo sujuvat kulgemist. Küllap see ongi üks igavene köielkõnd, et hoida üksikasjade ja üldistuse habrast tasakaalu.
Nii nagu on lool kaks peategelast, on sel ka justkui kaks lõppu – üks emale ja teine tütrele. Tegu ei ole sündmuste arengu kahe versiooniga: erinevad hoopis Anna ja Lille vaatenurgast olulised hetked, mis oma karges ilus aitavad kummalgi küll hapra, kuid senisest siiski suurema kindluse ja lootusega oma pilgu ees ootavatele päevadele suunata. Raamatu sulgenud lugejat need niipea veel lahti ei lase.
Loe lisa:
Jaan Sudaku arvustus romaanile „Keedetud hirvede aeg“
