Näitus „Köler Prize 2018“ EKKMis kuni 20. V. Graafiline disainer Ott Kagovere, kunstnikud Anna Škodenko, Holger Loodus, Taavi Talve, Tanja Muravskaja ja Tarvo Varres.
Näitusega kaasnevad auhinna kandidaatide loomingut tutvustav kataloog ja dokumentaalfilm „Ekraaniproovid Köler Prize’ile 2018“. Kataloog on antud välja koostöös kirjastusega Lugemik, tekstide autor on Jan Kaus ja kujundaja Ott Kagovere. Dokumentaalfilmi kaameratöö on teinud Nora Särak, montaaži Raul Tõnurist ja Epp Kubu. Filmi saab vaadata näituse ajal EKKMis või internetis ekkm.ee/ekraaniproovid.
Kui XIX sajandil oli hüljatute salong see koht, kus esinesid kunstnikud, keda õigele näitusele ei lubatud (paraku osutusid hiljem just nemad kõige paremateks kunstnikeks), siis XXI sajandil kipub vägisi tunduma, et kogu kunstielu on hüljatute salong.
Meie mitmekesises ja paljukultuurilises maailmas on paljudel inimestel põnevad hobid ning huvialad: kes riietub ainult roosasse, kes kogub kääre, kes ehitab hümnimasinaid, kes uurib sugupuud. Asjaolude sobival kokkulangemisel võivad sellised harrastused isegi uudisekünnise ületada. Tavaliselt jäävad need aga tegija oma naudinguks, millele heal juhul elavad kaasa lähedased.
Ka enamjagu kunstnikke, kes ei täida just tellimustöid, nokitseb sisuliselt oma hobide kallal. Oma kätega midagi meisterdada on tore kogemus, eriti masstoodangust ja kitšist üleküllastunud elukeskkonnas. Mõned mängivad valguse ja varjudega. Mõnele meeldib kummalisi mehhanisme ehitada. Mõni on avastanud filmikaamera ja mõni 3D-pliiatsi. Tegemist on vaieldamatult originaalsemate käsitöövormidega, kui seda on näiteks roosiliste padjakatete tikkimine, aga sisuliselt ju suurt vahet ei ole.
Kunstnikud on ka uudishimulikud. Neile meeldib lugeda: eks see harjumus on ülikoolist sisse jäänud ja seda peetakse heaks tooniks. Neile meeldib ka kirjutada. See ei kuku alati just ladusalt välja, kuid siinkohal on mitmeid retsepte: tellida tekst oma ala professionaalilt, kasutada ohtralt tsitaate või vormistada tekst pildiks. Sellist tegevust nimetatakse kunstiliseks uurimistööks. Teadusuuringutest eristub see selle poolest, et uurija võib jääda subjektiivseks ja amatöörlikuks. Tavaliselt ei püüta selliste uuringute käigus näha suuremat pilti, vaid leitakse väike infokild või mõttekäik ja hakatakse seda ketrama. Kui aga püütakse uuritavat asetada laiemasse konteksti, siis tõdetakse ka ise, et ega midagi uut kunstnikul asja kohta öelda ei ole. Kunstnik osutab, aga kuhu ja miks, seda peavad teadlased veel uurima.
Et aga uurimus võimalikult põhjalik paistaks, paisatakse eetrisse tohutu hulk tekste, pilte ja videokaadreid. Kuna aga uurimus on liigendamata nii, nagu päris uurijad asju liigendavad, on vaatajal-kuulajal seda infomassiivi väga raske jälgida. Isegi kui teoses on päris arukas iva, on seda plahvatuse üle elanud arhiivi meenutavast andmemassiivist raske üles leida.
Teine nipp on toetuda vähe tuntud autoriteetidele ja faktidele. Kui vaataja nende nüanssidega kursis ei ole, tõuseb tema lugupidamine kunstniku vastu: ennäe, mina olen loll ja ei teadnudki seda asja, kunstnik aga on märksa targem, sest ta teab.
Ja aastakümned nüüdiskunsti praktikat, mis toestatud tõejärgse ühiskonna infotöötlemistavadega, pakuvad veel ühe kavala nipi, et end juukseid pidi vaatajast kõrgemale tõsta. Nimelt ei saa kunagi kindel olla, kas jutustatava loo näol on tegemist tegelike sündmuste interpreteerimise, fiktsiooni või millegi vahepealsega. Alati saab apelleerida ammu tuntud tõsiasjale, et ajalugu ning teisedki teadused on tegelikult konstruktsioon ja ühiskondlik kokkulepe. Nii et ega suurt vahet olegi.
Vaataja loovib mööda näitust ja tunneb end süüdi, et ta kõigest aru ei saa. Võib ka juhtuda, et ta tunnetab teravat motivatsioonikriisi, mõeldes: aga miks ma peaksin nii hirmsat moodi pingutama, et aru saada? Mõni vaataja nii tundlik ei ole ja libiseb mööda teostest, mis teda ei kõneta, ning unustab kogu selle krempli näitusesaali uksest väljudes.
Kas asi on selles, et vaataja ei viitsi süveneda? Mingis mõttes küll. Inimene, kes on näitusele tulnud, ei ole siiski ilmselt üldjuhul täiesti mõttelaisk, pinnapealne ega tühm. Kindlasti on tal oma huvid. Äkki teab ta peast Euroopasse tulnud põgenike üldarvu ja Norra jalgrattapagulased tunduvad sellel taustal lihtsalt tühise tilgana meres?
Ehk on ta ise kooliõpetaja ning seetõttu tundub talle nõukogudeaegse kooli taaslavastus Eesti Vabariigi tingimustes naiivne? Võib-olla on ta väga hästi kursis nüüdistehnoloogiaga ega erutu seetõttu väga tsirkuseatraktsioonide tasemel mängutooside peale?
Vaatajal on oma huvid ja hobid, nagu kunstnikulgi. Kahjuks need üldjuhul ei kattu. Ja kui kunstnik ei jõua oma töödega suuremale üldistustasandile, mis võiks uudishimulikule vaatajale tema enda huviobjektide kohta pakkuda uudse vaatenurga või konteksti, siis oleks ebaaus eeldada, et ta viitsib väga süveneda. Ei saa ju ka kelleltki oodata, et ta loeb läbi kogu interneti või vaatab läbi kõik maailma filmid. Nii juhtubki pahatihti, et vaataja hobid näitusesaalis kunstniku hobidega ei kohtu.
Harrastused on võimalikud ainult heaoluühiskonnas, kus inimesed ei pea ellujäämise nimel rabelema. Siiski peab ka praegu inimene kuidagi leiba teenima ja nii õnnestub mõnel osavamal oma hobi tööks vormistada. Kunstnik on amet, mille raames on seda kõige lihtsam teha, kuigi positiivseid näiteid on ka äri ja avaliku halduse valdkonnas.
Aga hobi jääb siiski hobiks ja kuna selline lähenemine kunstile on saanud valdavaks, siis pole imestada, et kunst on täiega sattunud ühiskonnast hüljatute salongi. Jääb ainult loota, et aeg teeb oma töö ning koorib sellestki seltskonnast pärleid, mis on kunstiajaloo mõttes võrreldavad impressionistidega.
