Liivia Leškini näitus „Haapsalu suveniir“ Haapsalu Linnagaleriis 4. VIII.
Minu teada on järgnev arvustus Liivia Leškini maalikunstile esimene. Varasema retseptsiooni nappuse põhjuseid ei ole vaja kaugelt otsida: Leškin pühendus maalikunstile alles 2019. aastal. Kunstniku isikunäitus kodulinnas Haapsalus on tal kuues, enne seda sai kunstniku töid viimati näha varakevadel Tallinna Vabaduse galeriis.
Kui inimene hakkab kunstnikuks seitsmendal elukümnendil, on üldjuhul tegemist sümpaatse harrastuse ja kultuurse hobiga, millele on sünnis reageerida vähem või rohkem kohmetu heakskiidu ja tunnustusega. Alustuseks tulebki Leškini maalikunsti kohta öelda, et seda ei ühenda diletantide ja amatööride loominguga absoluutselt mitte miski. Siinne arvustatav on päris kunstnik.
Kuigi Liivia Leškin keskendus ainiti maalikunstile alles viie aasta eest, on tal all moedisaineri kõrgharidus ning aastakümneid tööd moekunstniku ja õppejõuna Eestis ning Skandinaavias. Taustateadmisena pole ehk tähtsusetu seegi, et eri kunstialasid on praktiseerinud ka tema ema, õde ja abikaasa. Rakenduskunsti erialade taust annab kujutavasse kunsti sisenemisel mitmeid eeliseid, millest olulisim on puutumata jäämine akadeemilistest konventsioonidest ning nendega kaasnevatest klišeedest.
Eesti kunsti on mõõduka jälje jätnud mitmed moe- ja kostüümikunsti taustaga kunstnikud, kelle hulgas võib nimetada Natalie Meid, Silvia Leitut, Agu Pilti, Ene-Liis Semperit ja Kärt Hammerit. Leškini maalidest aimub moejoonistajat siiski sama vähe kui hobimaalijat. Tegemist on abstraktse maalikunstiga, mille loojat iseloomustab äärmiselt enesekindel žestilisus ning hämmastav julgus intuitsioonile truuks jääda.
Sellisel stiilil on XX sajandi kunstiajaloos konkreetne pretsedent, milleks on Teise maailmasõja paiku New Yorgis tärganud abstraktne ekspressionism. Sulni Eesti kuurortlinna naiskunstniku loomingu käsitluse juures on huvitav märkida, et New Yorgi koolkond kujutas endast möödunud sajandi kõige macho’likumat kunstivoolu. Leškini maalide impulsiivne jõud ei jää metsikuist metsikuimate moodsate maalikunstnike Willem de Kooningi ja Franz Kline’i omale sugugi alla. Nimetatud ongi abstraktsetest ekspressionistidest Leškinile laadilt lähedasimad. Eesti kunstiajaloos on žestilis-intuitiivse laadi varaseimaks eelkäijaks Ado Vabbe tillukesed „Parafraasid“ (1913–1914).
XIX sajandi keskpaigast tähistas iga järjestikune vool julgust ja vabadust tühistada mõni akadeemilise kunsti dogma ja konventsioon. Asjaolu, et meie ajaks on need bastionid ammu vallutatud, ei tähenda, et vabadus ja julgus oleksid muutunud vähem väärtuslikuks. Pigem vastupidi: avangardi piiride nihutamine olnuks mõttetu, kui võidetud territooriumil võitlust ei jätkataks. Näiteks võitis Auguste Rodin moodsale kunstiteosele kätte õiguse olla lõpetatud mitte siis, kui viimane ruutsentimeeter on täiuslikult vormistatud, vaid hetkel, mil kunstnik leiab, et töö on valmis. See, et Rodin kunagi sellise võimaluse seadustas, ei tähenda, et kunstnikud seda 150 aastat hiljem järgida mõistaksid.
Liivia Leškinit teose surnuksmaalimise oht ei ähvarda – kõik tema teosed on maalitud au premier coup, säilitades maalimisžesti kogu energia. Tihti jääb mingi osa lõuendist värviga katmata ja mõnel juhul on kunstniku suveräänsel otsusel maali valmimiseks piisanud vaid ühest kõverast joonest. Selline otsus nõuab kunstnikult ülimat enesekindlust. Näitusel pole ainsatki maali, mis pole tooruseni värske ja elav.
Leškin ei löö risti ette suure formaadi, tühjade pindade, žestiliste pintslitõmmete, otsiv-kobavate joonte ega energiliste värvitoonide ees. Iga sellise vabadusega suureneb risk, iga tabu taha on moodsa kunsti algusest saadik koperdanud müriaad kunstnikke. Leškinit ja tema tööprotsessi tundmata on keeruline hinnata, mil määral on tema vabadustes kaalutlust. Saab vaid kinnitada, et kunstniku riskantseimadki otsused pädevad.
Vastupidiselt näituse pealkirja „Haapsalu suveniir“ tekitatavale ootusele ei mõju Leškini kunst lüürilise, nostalgilise ega sentimentaalsena. Leškini maalid on pealkirjastatud, aga pealkirjade pildiga kokkuviimine annab mõnel juhul üllatavaid tulemusi, teisal üldse mitte mingeid. Näiteks meenutab „Valgeks daamiks“ ristitud maal hiiglaslikku roheliste pealsetega kaalikat. Mõned kujundid meenutavad suuri putukaid, kuid enamasti ei piira tema loomingut kinnismotiivid. Otsida Leškini maalikunsti sõnumit pildiallkirjadest on naiivne, kuna põhilist tähendust kannab ilmselgelt meedium ise – sügavama intuitsiooni ja vahetu impulsi usaldamine, dünaamiline energia ja vitaalsus.
Kui moekunst seostub üldiselt ettekujutustega elegantsist ja stiilist, siis Leškini maalikunst näib olevat kitsast ilumõistest kammitsemata. Siin ei ole kultiveeritud disainilikku ilu, nagu kohtame mõnede nooremate abstraktsionistide loomingus (nt Kristi Kongi, Mirjam Hinn). Leškini värvimeel ja vormitunnetus on minu meelest laitmatud, aga see ei ole disaini konventsionaalne ilu, vaid selline, mis tuleneb olemise süvastruktuuride kõnetamisest ning mida tajutakse intuitiivselt. Enamiku naiskunstnike loomelaadiga võrreldes mõjub Leškini ülim maaliline enesekindlus ning jõuline impulsiivsus lausa testosteroonist nõretavalt mehelikuna.
Kui pidada abstraktse ekspressionismi kaheks toimimisviisiks tegelikkuses esinevatel vormidel parasiteerivaid abstraktseid kujundeid (nn homeless representation) ja puhtalt optilist vormiliste elementide mängu (nn color-space), siis asetub Leškini kunst osavalt nende kahe vahele. Eriline koht kunstniku maalikeeles on pingestatud maalilisel žestil, mis näib vahetult väljendavat intensiivseid liikumisi psüühika teadvustamata sfäärides. Jõulise pintslikirja mõju psüühikale kuulub kunstinähtuste hulka, mida neuroloogid on nüüdseks suutnud ka usutavalt selgitada. Peegelneuroneid uurinud David Freedberg ja Vittorio Gallese on näidanud, et „aju võib rekonstrueerida tegevuse üksnes kellegi minevikus sooritatu staatilist graafilist jälge jälgides“. Sellisel juhul käivitub vaataja meeltes „kehastunud simulatsiooni mehhanism, mille käigus aktiveeruvad samad motoorsed keskused, mis osalesid graafilise jälje tekitamisel“.* Nõnda seisneb vähemalt osa Leškini maalide valmistavast naudingust kunstniku füüsiliste ja vaimsete liigutuste taasloomises meie meeltes.
Leškini abstraktsele maalikunstile omase intuitiivse ja ebakonventsionaalse ilu tõenäoline eeldus on rikas kunstikogemus. Muide, võib-olla on just sel põhjusel meie Nõukogude-aegne abstraktsionism üksikute eranditega niivõrd nõrk. Raske on maalida nagu Pollock, Rothko või de Kooning, kui ollakse maailmatasemel abstraktset kunsti näinud üksnes üksikutelt viletsa kvaliteediga reproduktsioonidelt. Nõnda võib mingil määral imiteerida vorme, aga keerulisem on aduda sellist kunsti ilmale toovaid sisemisi mehhanisme. Eheda abstraktse ekspressionismi loomise (ja nautimise) võtmeks on visuaalsete klišeede hülgamine ning andumine psüühika impulssidele. Kuna Liivia Leškinil on see kunstnikukarjääri lühidusest hoolimata juba õnnestunud, võib temalt oodata veel palju ilusat, võimsat ja meeltliigutavat.
* David Freedberg, Vittorio Gallese, Motion, emotion and empathy in esthetic experience. – Trends in Cognitive Sciences 2007, kd 11, nr 5, lk 22.
