Teisipäev, 18. märts oli riigikogus igati tavaline istungipäev. Igav lugu nii selle sees olla kui ka kõrvalt kirjeldada. Täiskogu arutas talle ette pandud kolme eelnõu. Siiski oli päev ka eriline, sest arutamisele tuli erakonnaseaduse muutmine. Vähe on eelnõusid, mille jõudmine suures saalis esimesele lugemisele on võtnud kümme (!) aastat ja pidevalt põrkunud vastu nn poliitilise tahte puudumise müüri. Haruharva menetleb riigikogu eelnõusid, mille sisu puudutab vahetult kõiki riigikogu liikmeid, kuulugu nad parajasti mõnesse erakonda või mitte. Ehk omakasu või -kahju on kesksena mängus, mistõttu riigikogu igalt liikmelt võiks oodata aktiivset huvi, süvenemist, võitlust oma veendumuste eest ja selle nimel, et muutuvas seaduses ei oleks midagi, mis koduerakonna konkurentsivõimet kuidagi kahjustaks. Võitlus omaenda (ideaalis ka avalike) huvide eest erakonnaseaduse piires peaks olema vähemasti sama heroiline, nagu seda näeme lasterikastelt riigikogu liikmetelt sõltumata erakondlikust kuuluvusest iga kord, kui seadusandja juures on kõne all lapsetoetuse liigid ja toetussumma suurus.

Aga ei. Seaduseelnõu esimesel lugemisel raisati kahetunnisest arutelust põhiosa täiesti tarbetule kraaklemisele, teemavälistele repliikidele ja ebaküsimustele, milles näitasid üles indu peamiselt mõistagi EKRE fraktsiooni liikmed. Keskerakonnast oli hoos Lauri Laats. Enam-vähem teemas püsis ainsana Varro Vooglaid, kes on kehtiva seaduse vaieldavaid norme omal nahal tunda saanud, aga kes paraku ei ole suutnud oma fraktsioonikaaslastele silpigi selgeks teha seda, miks ja kuidas seadust muutes olukord paraneks. Ja nii nood korrutasidki teab kust püütud uide, teisisõnu lihtsalt valetasid – ja küllap ise oma valesid ka uskudes. Ent valed ei muutu seetõttu tõeks, kui neid mitu korda lausuda (näiteks, et erakondade rahastamise järelevalve „kallutatud“ komisjonis on kolm sotsiaaldemokraati või et eelnõu ettevalmistamise aastate jooksul ei ole erakondi kordagi arutellu kaasatud).

Erakonnaseaduse menetlus nagu teistegi demokraatlikku ühiskonnakorraldust suunavate seaduste oma on suur peegel, millest vaatab vastu erakondade, riigikogu liikmete ja fraktsioonide arusaam demokraatia arenguvajadusest. Lühijäreldus: see ei huvita peaaegu kedagi, sest parteides ega rahvaesinduses ei ole veendunud demokraate. Paraku olen sunnitud ohuhinnangusse kirjutama, et põhiseadusliku korra ning demokraatlike protseduuride läbikukkumise risk Eestis on arvestatav, kui mitte suur.

Niisiis, valitsus esitas eelnõu, mida tutvustades justiitsminister Pakosta õigesti tõdes, et eelnõu on poolik ja jätab esitatud kujul tähelepanuta mitu põhiküsimust, millele lahenduste leidmine aga ongi seadusandliku kogu, kus esindatud poliitiliste jõudude suur enamus, mitte täitevvõimu asi. Selle jutu peale oli mõni saadik koguni solvunud: kujutage ette, te tulete siia pooliku tekstiga ja tahate, et meie ise peaksime hakkama mingit tööd tegema! Välja siit koos viletsa eelnõuga! Enamus aga vaikis. Koalitsioonierakondade saadikutel oli ministrile ja tema kaasettekandjale üks küsimus. Kui pandi hääletusele opositsionääride ettepanek eelnõu menetlusest välja arvata, oli selle poolt 19 saadikut, edasist menetlemist toetas 57. Silmatorkavalt jättis hääletamata tervelt 21 saadikut istungile registreeritud 97st, nende seas terve Isamaa fraktsioon. Ei huvitanud, oli ükskõik.

Riigikogu põhiseaduskomisjon pöördus kõigi erakondade, aga ka muude asjassepuutuvate poole palvega saata 31. märtsiks arvamusi, ettepanekuid, täiendusi. Seda tegidki näiteks vabaühenduste liit ning linnade ja valdade liit, riigi valimisteenistus ja järelevalvekomisjon. Erakondadelt ei tulnud tähtajaks silpigi. Ei huvitanud.

Korra järgi saabus 1. aprillil eelnõule muudatusettepanekute esitamise tähtaeg. Loota ju võis, et sundolukorda pandud erakonnad, mis esindatud riigikogus, end kokku võtavad, kogunevad erakondade juhatused, volikogud, fraktsioonid riigikogus, arutavad ning pakuvad konkreetseid eelnõu muudatusettepanekuid, kuidas demokraatlikku võimukorraldust paremaks teha ja senisest kindlamini kaitsta kasvanud sise- ja välisohtude eest. Riigikogu infosüsteemis oli kolmapäeval registreeritud aga vaid üks, Isamaa fraktsiooni tehnilist laadi pisiparandus. Kedagi ei huvitanud, veendunud demokraadid ei olnud suutnud end oma erakondadeski kuuldavaks teha.

Jääb veel õhkõrn võimalus, et kui põhiseaduskomisjon eelnõuga edasi töötades ehk seda teiseks lugemiseks ette valmistades on tõdenud, et fraktsioonide ettepanekud puuduvad, näitab mõni selle kaheteistkümnest liikmest eesotsas uue esimehe Ando Kivibergiga koosolekul üles initsiatiivi, teeb tarvilikke ettepanekuid ja need vormistab. Kui ei, jääb üle nentida, et veendunud demokraate on riigikogus nii vähe, et neid ei jagu isegi põhiseaduskomisjoni, mille pärusmaa on otse põhiseadusest tulenevaga tegelemine. Aga kuidas selliseid veendunuid ja hakkajaid saakski seal olla, kui erakonnad neid ei kasvata ega harjuta, sest sisedemokraatia puudumine erakondades on krooniline haigus, millele ravi ei näi olevat.

Tegevusetusel ja ideede puudusel on tagajärjed. Kehtivas seaduses leidub demokraatia arengut pärssivana end juba tõestanud paragrahve. Kui need muutmata jäävad, tähendab see, et samm-sammult ja kohtupretsedentide kaupa jätkub kodanike ja nende ühenduste avalikus poliitikas osalemise võimaluste ahenemine. Erakonnaväliselt võib midagi poliitilist teha küll üksikisikuna, aga mitte mingil juhul organiseeritult, ühiselt. Võib ju iga mitteparteiline kooslus, huvikaitserühm vms juriidilise isikuna osutuda erakonnale keelatud annetuse tegijaks ka siis, kui ise seda ei tea, ja ka siis, kui erakond annetust teha pole palunud ega ole sellega kuidagi seotud. Halvemal juhul võib sellise juriidilise isiku juht sattuda koguni kriminaalmenetlusse, aga ka halduskiusuna tuntud „menetlemine“ muudkui kasvab kui pärmi peal. Kui 20 aasta eest oli seadusandja tahe keelata juriidiliste isikute annetused erakondadele, peeti silmas eeskätt vajadust tõkestada erakondade ja äriühingute korruptiivsete suhete vohamist. Ent samasse patta sattusid ka kõik mittetulunduslikud vabaühendused. Kas see võiks kedagi huvitada?

Üks näide. Oletagem, et Eesti Kunstnike Liidu volikogu võtab aasta pärast vastu otsuse, et soovitab oma liikmetel järgmiste riigikogu valimiste eel igati propageerida ja toetada sotsiaaldemokraate kui ainsaid, kes kunstnikele aastaid elutähtsast probleemist, vabakutseliste loovisikute ravikindlustusest ja laiemast sotsiaalkaitsest midagi taipavad. Kunstnikud siis loovad temaatilisi teoseid, levitavad infot jne. Teevad sedasama, mida on aastaid oma huvide kaitseks teinud. Võimalik, et mingil määral läheb kõigeks selleks kasutusse ka loomeliidu raha. Tagantjärele aga keegi kaebab, kogu tegevus osutub keelatud annetuseks, mille järelevalve ära hinnastab ning saadab erakonnale nõude saadud „annetus“ tagastada või koguni kanda riigieelarvesse. Osutub keelatuks ka juhul, kui erakondi ei ole nimepidi nimetatud. Võimalik „kasusaaja“ ei pruugi aga olla üks erakond, vaid kõik, kelle programmis ja valimislubadustes on tuvastatavad kunstnike liidu kampaaniasõnumid. Kas saadame seetõttu kunstnike liidu laiali? Normaalne?

Soovimatus lahendada seaduse tasandil ühiskonna demokraatia arengu kitsaskohti teeb erakondadest demokraatia allakäigu vedurid, mis sel juhul ka ise õige varsti rööbastelt maha sõidavad. Kas ehk huvitab kedagi?