Tallinnas Metropoli galeriis oli Fiona O’Dwyeril samal ajal lahti näitus „Külmad käed, soe süda”. Asi sai alguse juba sellest, kui väike Fiona oma isa, populaarse kõrtsilaulja ja sama rännuhimulise emaga linnast linna reisis. Kus nad ka ei peatunud, inimesed jätsid Fiona isale asju, mis seotud kallite mälestustega. Need ei olnud ilmtingimata hinnalised asjad, kuid südamest antud. Fiona O’Dwyerist sai kunstnik, tema sõbranna ja outrider’ite rühmituse aktivist Maria Kerin tõi ta Tallinna, kus Margus Tiitsmaa ja Meeland Sepp Vedeliku rühmitusest koos Taave Tuutma ja Remo Randveriga avaetenduse andsid. Vedeliku performance paisus hüdroelektrijaama võimsusega kulminatsioonini, kus Tuutma virutas vabaduse peerud kõnekantsli ette ja kuulutas: „Meie reliikvia on vabadus!”. Tuleohutuse huvides siiski peergusid kahest otsast põlema ei pandud. Fiona O’Dwyeri näitus oli kokku seatud isale meeneks antud asjade põhjal. Ta lisas ka kolm elektripirni, kuhu peale oli kirjutatud tsitaat Apsley Cherry-Garrardi Antarktika rännuraamatust: „Tsivilisatsiooni luksus rahuldab vaid neid vajadusi, mida on ise tekitanud”.
Fiona O’Dwyeri looming kehastub maetud kleitides, elektripirnide tulikirjades ja külmades kätes. Koreograafi taustaga Maria Kerin on loonud meetodi loominguprotsessi kehastamiseks või, nagu ta inglise keeles seda ise nimetab: Embodied Creativity Process. Tantsustuudios, Skype’i, isegi nutitelefoni teel avab ta kunstnike loovust jooga tüüpi keskendumise abil. Selle tegevusega oli ta Eestis kahe nädala jooksul hõivatud pealkirja all „Kohtumiste märked”. Tulemustest kirjutab ta raamatu. Seda võib pidada vaba kunstiloomingu põhimõtte kuulutamiseks, mida ei piira eesmärkide seadmine, isegi mitte kaalutlev mõtlemine kunstiteose loomise hetkel. See on ettekujutus kunstist, mis sünnib kunstile omasel loomupärasel viisil, mida on parem oma sekkumisega mitte häirida. Outrider’id väldivad isegi projektiavalduste kirjutamist toetuse saamiseks, sest – kuidas saab loominguakt vaba olla, kui seda on juba projektina kirjeldatud?
Tavapärasel projektijärgsel viisil jõudis Tallinna galeriisse Pink iiri noore klaasikunstniku Charlene McFarlandi näitus. Siin tuleb esile tõsta ka korraldajaid Emer Lynchi Iirimaalt ja Pingi galeristi Kateriin Rikkenit. Nad tutvusid Inglismaal õpingute ajal Sunderlandi ülikoolis, sealt ka mõte koos näitus teha. Üritus hõlmab veel kahte töötuba ja vestlusõhtut koos ettekannetega. Emer Lynch on kuraator, näituseruumi valmistas ette ja vestlusõhtu korraldas Kateriin Rikken. Tähelepanuväärseks teeb kogu ürituse põhjalik ettevalmistus, et soodustada sündmuse võimalikult suurt mõju ja tõhusat tagasisidet. Korraldajaid seob ühine vaade, mis jääb neil välja ütlemata, nimelt, et kunstis on oluline autori ja vaataja kommunikatsioon teose kaudu. Üks põhjus, miks kommunikatsioon antud juhul toimib, on kõigi korraldajate sügav professionaalne arusaamine ainest ja sellest tulenev teineteisemõistmine. Emer Lynch, kellel on bakalaureusekraad kunsti ja disaini ajaloos, pühendas 80 protsenti õpiajast praktilistele ainetele. Teoreetilistest ainetest pool oli pühendatud uutele teooriatele, pool filosoofia ajaloole. Tavaliselt minnakse Iirimaal pärast bakalaureusekraadi saamist mujale koolidesse magistriõppesse, et soovitud suunal eriala omandada. Emer Lynch kiindus klaasi ning kuraatorina on ta spetsialiseerunud just klaasikunsti näitustele ja sündmustele. Tulemus Tallinnas räägib enda eest. Inspireerituna kunstnikest, kes sobitavad oma töid näitusesaali mööbli abil, palus ta ka Eestis tööde eksponeerimiseks vana mööblit tuua.
Charlene McFarlandi innustajaks on tema isa Hugh ja inspiratsiooniallikaks isa garaaž, mis pilgeni täis vanu autojuppe. Esimene mõte oligi tal metallitööd õppima minna, kuid siis läks ta klaasi üle. Garaažikola ei kujuta endast prükkarikollektsiooni, vaid see on auto tehniline ajalugu: mõtestatakse üleminekut ühelt lahenduselt teisele, hargnemistega iga uue detaili juures. Autode arengu kõige uhkeldavam aeg oli XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses, kui kunstiilma valitsejateks tõusid art nouveau ja art déco. Siis konstruktsiooni ei varjatud, vaid tõsteti esile voolujooneliselt nagu Eiffeli torni puhul, mis kuulutas ette uut tehnikaesteetikat. Konstruktsiooni ilu jõudis otstarbekalt napisõnalise täiuseni juba enne funktsionalismi. Charlene McFarlandi töödes kehastab klaas tehnika ja ajaloo voolujoonelisust, klaasist puhutud torud ja lehtrid ühendavad esemeid isa garaažist. Klaastoru on võimalik lõpetada sinna tugevalt külge kinnitatud metallotsikuga nagu jalutuskepil või klaverijalal. Kui see metallots on magnetiseeritud ja magnetil on 150aastane garantii, siis nii sünnivad magnetliited, mis seovad klaasskulptuuri tervikuks. Tulemus on üllatav – tuttavate inimeste portreed. „Hugh” on tubli lühike pudel, korgiks Triumph Spitfire’ 1973. aasta mudeli rool. Kes siis veel ruulib kui mitte isa. „Earnesti” pika kaela otsa on kinnitatud ausa tööga mõlki läinud, aga muidu täiesti korras õlikann. „Fleming” on heitnud pikali neljale täispuidust leentoolile ning püüab roostes õlilehtriga vaikset automüra „Eoini” klaaslehtriga grammofonist. Tekib tunne, nagu viibiksid tubasel muusikaõhtul. Kavas on iiri lood diisli stiilis.
