Väljaanne „Eesti võõrkeelne raamat ja Estonica 1494–1830“ on osa mitu aastakümmet tagasi algatatud Eesti retrospektiivse rahvusbibliograafia projektist. Kolme köitesse koondatakse Eestis elanud autorite võõrkeeltes ilmunud trükiste ning Eesti kohta mujal ilmunud olulisemate teoste bibliograafia trükikunsti algusest kuni kiirpressi kasutusele võtmiseni. Bibliograafia koos registritega on mõeldud abivahendiks Eesti ja teiste riikide mäluasutuste vanatrükiste kogude kuraatoritele, aga ka kõigile varauusaja uurijatele ning huvilistele. Kolm köidet koostasid Helje-Laine Kannik, Kertu Maasik, Tiiu Reimo ja Aira Võsa.
Bibliograafia esimene köide koondab kuni aastani 1710 ilmunud võõrkeelseid trükiseid, hõlmates esimesi teadaolevaid Eestiga seotud autorite kirjatöid, Euroopa ülikoolidesse jõudnud liivimaalaste väljaandeid ning Liivi sõja ja selle jätkusõdade kirjeldusi. 1630. aastatel asutati Eesti oma trükikojad Tartus, Tallinnas ja Narvas, kuid siinsete autorite teoseid ilmus ka mujal. Põhjasõja algusaastaid iseloomustab riigivõimu korralduste suur osakaal trükitoodangus.
Bibliograafia teine köide koondab aastatel 1711–1830 ilmunud võõrkeelseid trükiseid. Põhjasõja järgsed esimesed aastakümned olid trükitoodangult väga tagasihoidlikud, haridus- ja kultuurielu elavnes alles 18. sajandi keskpaiku ning hakkas jõudsamalt arenema sajandi viimasel veerandil. Eesti- ja Liivimaale peamiselt Saksamaalt ümber asunud haritlaste teostes avaldusid uued ideed, valgustusajaga kaasas käiv vaade kohalikele oludele ja siin elavale talurahvale. Ilmuma hakkasid nädalalehed, katsetati ajakirjadega, avalikkuse ette jõudsid esimesed pärisorjust kritiseerivad kirjatööd. Ülikooli taasavamine Tartus tõi Eestimaale terve plejaadi õpetlasi, kelle abil sai uue hingamise teaduskirjanduse välja andmine ning Eesti- ja Liivimaa looduse ning ajaloo põhjalikum uurimine. Siinsed meresõitjad ja maadeuurijad avardasid oma rännakutega maailmapilti ning paljud siinsed õpetlased jõudsid oma töödega 19. sajandil Peterburi Teaduste Akadeemia tunnustatud teadlaste hulka.
Bibliograafia kolmas köide sisaldab nimestiku kasutamist hõlbustavaid registreid: nime, pealkirja, organisatsiooni, teema, kohanime, ilmumiskoha, trükkali ja trükikoja või keele alusel. Nimeregistrist leiab mitme autori puhul ka lühikese elulookirjelduse koos viidetega allikatele.
Tõlkija ja estofiil Cornelius Hasselblatt ütles, et Eesti retrospektiivse rahvusbibliograafia köidete lehitsemine on nagu jalutuskäik läbi Eestimaa ajaloo, kus võib teha imelikke avastusi ning leida pärle unarusse vajunud aegadest. „Mis võiks Eesti põimitud kultuurilugu paremini iseloomustada ja näitlikustada kui siin trükitud ja selle maalapi kohta mujal valminud väljaannete ülesloetlemine? Bibliograafias esitatud trükised ei sisalda siiski ainult Eesti kultuuriloo vaatevinklist huvitavat ja vajalikku teavet, vaid nad moodustavad osa Euroopa vaimu- ja kultuuriajaloost. Sellepärast on see teos mitme eriala abivahendiks ja kuulub igasse endast lugu pidavasse teaduslikku raamatukokku,“ lisas ta.
„Eesti võõrkeelne raamat ja Estonica 1494–1830“ ilmub Tallinna Ülikooli kirjastuse sarjas „Acta Universitatis Tallinnensis. Humaniora“ Teose ilmumist toetasid Eesti Kultuurkapital, Haridus- ja Teadusministeerium ja Rahvuskultuuri Fond.
