Kadi Estland on jõuliselt naasnud kunstiväljale näitusel „Prada Pravda” Nooruse galerii vaateakendel seeriaga „Shabby Chic! ehk krooniline cool’i puudus” (2013). Estland on küll mõned aastad puudunud näitustelt, kuid Feminismi Ehitajal, mille üheks oluliseks jõuks on teiste seas Estland, on vähemalt minule küll alati olnud oluline mõju. Lihtsalt teadmine, et kuskil saavad inimesed kokku, loevad Marxi, loevad kollaseid ajalehti ja feministlikke autoreid ning analüüsivad neid koos, soojendab südant. Eriti palju visuaalseid aktsioone Feminismi Ehitaja teinud pole, küll aga on internetis tehtud üht intelligentsemat valimisraadiot, mida mina kuulnud olen, ja viimati avaldati intervjuu striptiisitariga. Feminismi Ehitaja on veel põhjalikult töötanud Evelin Ilvese representatsioonide kallal.
Nüüd on Kadi Estland üksi teinud väga tugeva vaateakende seeria. Seeria on kohati nii tugev, et selle lahtimurdmine nõuab rammu, mida võib pakkuda vaid sõbra abistav käsi. Estland kasutab oivalist, kuid haamrina (vahest isegi sepavasarana) karmi kujundite keelt. Minu lemmikvitriin on ilmselt Swedbanki töötukassa, mida illustreeritakse tabava kujundiga juuksepikendustest bikiinipiirkonnas. Inimestel on kaelas laenud. Nad pöörduvad töötuna töötukassasse, kust nad suunatakse õppima ameteid, mis peaksid naiste ilutööstust üleval hoidma, mitte näiteks põllundust, mis on siinkandis potentsiaalne ning vajab spetsialiste juurde, ilusalonge on aga kõik kohad paksult täis.
Hoolimata sellest, et mõned vitriinid on oma sardoonilisuses krüptilised, tuleb tema akendest hästi välja, et „olukord on hapu, tulevik on tume” kuni elame moraalikriisis riigis, mis ei jäta eluõigust kellelegi. Armastusest jäävad järele vaid sildid, luukered on kapis ujumisrõngastega segamini. Mida selle lootusetuse vastu teha? Mõtle ise!