I

Kui tulnukad püüavad inimestega kontakti saavutada, kas tunneme nad üldse maaväliste olenditena ära? Kri-in-Poulsen (hellitavalt Kip) on suur, limane ja sile, krevetilaadsete kombitsatega, kuid siniste ja sõbralike silmadega tulnukas. Tema puhul saame olla kindlad – ta on maaväline olend. Niipalju ikka oleme ulmefilmidest ära õppinud, et sellised tulevad kosmosest. Ämbliku puhul ei ole aga selge, kas ta on tulnud läbi musta augu Andromeeda udukogust maale nagu Kip või tuleb ta Austraaliast (kõigele lisaks pärinevad nad ju ka eri raamatutest: Kip sündis Andrus Kiviräha ja ämblik Armin Kõomäe loos. Esiti võivad Kip ja ämblik oma välimuse tõttu inimesed ära hirmutada, olgugi et palju ohtlikumad tegelased on tolmuimejamüüja Wolfgang (Kristo Viiding), kaupmees Zahir Zahir (Peeter Volkonski) ja tema abikaasa Gertrud Zahir (Jekaterina Linnamäe). Võib-olla on need kolm tulnud Annelinna läbi musta augu, võib-olla on nad sündinud siinsamas Eestis. Lõpuni välja ei ole miski kindel, sest pole teada, kas musta augu avaus on lihtsalt kanalisatsioonikaevu luuk, mis viib solgiveeni, või viib see musta mäeni, „mille harjale jõudnuid ootab ees uskumatult tugev niinimetatud „must gravitatsioon“, mis mitte ei tõmba, vaid tõukab kõik kosmose­alpinistid mitmekordse valguskiirusega oma tipust eemale“¹.

II

Moonika Siimets uurib filmis „Must auk“ küsimust, mis juhtub siis, kui maavälised jõud ja horoskoopide ennustused saavad tõeks, kui new age’i ajakirjadest loetu muundub tõelisuseks. Siimetsa vastus nendele küsimustele on: no siis hakkab alles juhtuma ja inimeste unistused saavad tõeks! Ta ei heida selle filmiga inimestele nende esoteerilisi uskumusi ette, vaid vaatleb nähtust empaatiliselt. Usk, et midagi suuremat päästab meid ühel hetkel sellest mustast august, ju lohutab. Siimetsa lühifilmis „Viimane Romeo“² ootab Liisu (Katre Kaseleht) printsi valge autoga, kes viiks ta ära linna: ära joodikust isa juurest, ära ääremaa kolkast, kus midagi ei toimu ja kus kõik mehed on joodikud või luuserid. Ka „Musta augu“ tegelased ootavad päästmist. Kuid erinevalt „Viimase Romeo“ Liisust lähevad nende tegelaste unistused ühel või teisel moel täide. Liisu unistust ei täida aga ei prints ega isegi mitte Jeerum … Siimetsa uus film on ses osas kindlasti helgem: Maret (Eva Koldits) ja Sirje (Anne Reemann) ihkavad saada sõbrannalt kutset tulla Soome tööle, sest vabrikutöö nende kodulinnas on üksluine ega tasu hästi ära. Kutset naised ei saa, ent tänu Kipilt välja teenitud rahale on neil võimalik oma unistus Soome tööle minna ise täide viia. Maret unistab ka uutest hammastest – needki saab ta endale kavalusega Kipilt. Uma (Rea Lest) igatseb, et keegi armastaks teda nii, nagu ta ise ennast armastada ei oska. Ämblikuga silmitsi seistes astub Uma sammu lähemale sellele, et südamevalule kaastundlikult otsa vaadata. Mariliis (Doris Tislar) igatseb, et keegi, keda ta saab tõeliselt usaldada, päästaks ta. Kuid ilmselt mõistab, et inimene, kes teda kõige paremini hoida oskab, on tema ise – see on tema teha: jätta vägivaldse mehe juurde tagasi minemata. Jüri (Ursel Tilk) ootab, et temaga juhtuks midagi põnevat tema üksluises elus. Tänu mustale augule ja Zahiride perele sünnibki ta ellu põnevust ja kirge. Ja viimaks: Jüri ema Ilmi (Liina Tennosaar) tunneb puudust hellast ja armastavast mehest, kellega ühes oma reisiunelmad teoks teha. Ilmi leiabki selle mehe, kuid mitte inimese, vaid Kipi näol.

III

„Must auk“ on väga vaimukas ja omal moel lohutav film (vähemalt neile, kes samuti igatsevad lähedust, armastust, turvalisust või seiklusi), sest tore on samastuda tegelaste südamepiinade ja unelmatega. Kuid see on ühtlasi ka sünge film. Mareti, Sirje, Uma, Mariliisi, Jüri ja Ilmi mured leiavad lahenduse maaväliste jõudude toel, neist endist sõltumatute asjaolude tõttu. Kui teha päevast päeva tööd ja raha ikka ei ole, kas tuleb siis tõesti loota õnnele, nt osta lotopilet, mille võiduvõimalus on napp? Või tuleb loota, et hambavalu läheb mediteerimisega üle ja ei tule hammaste kordategemiseks pangast laenu võtta? Lootus annab jõudu, ent ei muuda maailma, kus siin ja praegu elame. Esoteerilised lood lohutavad. Näiteks „tema leidis endale soome mehe ja sai kolida Soome – küll see maailm teda ikka soosib, mina ei ole seda soosingut ilmselt veel välja teeninud“ või „mu mees ei ole minu vastu hea, ilmselt teenin tagasi oma karmavõlga“. Seesugused uskumused aitavad leppida olukorraga, ent ei ärgita härjal sarvist haarama. Eks see ole ju ka arusaadav, pärast üheksatunnist tööpäeva. Kes see jaksakski võidelda, nõuda endale paremaid töötingimusi või käia teraapias, milleks tegelikult raha ei ole? Esoteerilistest uskumustest küllastunud maailm on hea pinnas igasugustele bisnismenidele (inimestele, kes võib-olla isegi siiras usus tahavad inimesi aidata, kuid kelle peaeesmärk on ikkagi endale sissetuleku kindlustamine): selgeltnägijatele, isehakanud toitumisnõustajatele ja terapeutidele, vaimsetele teejuhtidele, püramiidskeemidega kiiresti rikastuda tahtvatele inimestele, kes pakuvad keerulistele probleemidele kiireid lahendusi. Kas tunneme nad bisnismenidena ära ka siis, kui neil on sinised ja sõbralikud silmad? Ka siis, kui nad on inspireerivad ja kuulavad meid ära? Ka siis, kui nad siiralt usuvad, et teevad on tegemistega maailma paremaks?

IV

See ei tähenda, et igasugusest vaimsest praktikast, nagu joogast, mediteerimisest või isegi horoskoopide lugemisest ja selgeltnägijatega suhtlemisest tuleb ilmtingimata loobuda. Horoskoobid ja selgeltnägijad paljastavad meile meie soove ja hirme. Mediteerida ja joogatki saab teha ka ilma esoteerilise kestata-keskmeta. Mulle endale vähemalt näib, et see on võimalik. Näiteks, kui ma joogatunni lõpus ühes teistega tänupalvet loen, siis sellal, kui teised avaldavad tänu selle eest, et nende „tõeline mina on nii vapper ja tugev“, tänan mina hoopis väikest päikese-Isabeli ja väikest varju-Isabeli vapruse ja tugevuse eest (päikeselapse ja varjulapse mõtteharjutus pärineb Saksa kliiniliselt psühholoogilt Stefanie Stahlilt). Mängin seda mängu kaasa täie tõsidusega.

V

Moonika Siimets ei suhtu filmi tegelaste muredesse, see tähendab Eesti inimeste argipäevamuredesse, ükskõikselt. Ta teeb seda mänguliselt ja lustiga, ent täiesti siiralt. „Must auk“ tuletab meelde, et palgapäevast palgapäevani, ühest ärevast või üksildasest päevast teise elades tasub mängida, et nõnda elust rõõmu tunda.

1 Armin Kõomägi, Must auk. Rmt: Armin Kõomägi, Minu mustamäe. Tuum, 2013, lk 68.

2 „Viimane Romeo“, Moonika Siimets, 2013.