Raha on hämmeldanud ja segadusse viinud paljude sellega varem vähe kokku puutunud rahvaste esindajaid. Üks kuulsamaid ja kummastavamaid antropoloogilisi kirjeldusi kapitalistlikele tootmissuhetele reageerimisest pärineb Ladina-Ameerikast ja on maalitud Michael Taussigi sulega. Kui meiegi kultuuris leidub väljend „raha on kuradist”, siis Colombia talupojad käivadki rahaga ümber, nagu oleks see kurat. Nende uskumusi raha päritolu kohta kirjeldab Taussig raamatus „The Devil and Commodity Fetishism” (1983). Uuritavad ladinlased olid nimelt veendunud, et raha teenimiseks on vaja sõlmida leping kuradiga. Paraku ei anna see kontraht aga võimalust omandada midagi muud kui tühiseid tarbekaupu: peeso läheb sama kiiresti kui tuleb, teenijale jäävad vaid näpud. Veel enam, on oht, et sellise lepingu sõlminu sureb hirmsat ja varast surma. Kuradi mängutoomine peegeldab Taussigi arvates seda, et linna- ja maaproletariaat näeb kapitalismi läbi ja mõistab, et tootlikuna kujutatud kapital varjab endas tegelikult ebavõrdsust, surma ja vaesust. Raske öelda, kas marksistide rõõmuks või pettumuseks, igal juhul on colombialased enda jaoks leidnud lahenduse, millega osavamad niisugusest paratamatusest jagu saavad. Selleks ristitakse raha ära, mis vabastab ta kuradi mõju alt. See ei käi niisama lihtsalt, vaid mõne lapsukese tulevase õndsuse hinnaga: lapse ristimisel peidab ristivanem peesot pihus ja petab nii lapse asemel rahale issanda õnnistuse välja. Kui säherdune ristitud raha ringlusse lasta, ei too ta oma omanikule mitte lihtsalt frivoolseid nipsasjakesi ja muud kiirelt kuluvat. Ristitud peesot hiljem nimepidi kutsudes tuleb ta ristiisa juurde tagasi, tuues endaga oma sugulased ja tehes omanikust püsivalt rikka mehe.

Taussigi nagu ka paljude teiste antropoloogide sõnum seisneb selles, et hoolimata raha impersonaliseerivast jõust suudetakse ta tavaliselt kuidagi taltsutada ja sotsiaalsele alluma panna, olgu riituste või kindla kasutuse kaudu. Lõpuks on raha siiski inimese kätetöö ja inimene peaks teda ka ohjes hoida suutma. Vahel võib raha koguni siluda mingeid näivaid või reaalseid probleeme sootsiumis (ka siis, kui need on rahasuhete mõjul tekkinud).  

Võimalik, et investeerimispankurite pealetung väljendabki seda, et raha on tänases Eestis stabiilsem kui muud ühiskonnas toimivad suhted. Investeeri, ja sul on mingi kindlus ka homse suhtes. Isegi kui sa ei tea, kas su tervis, töökoht, elukaaslane, sõbrad, partei ka homme alles on, teevad mööda maailma turge laiali laotatud fondiosakud või aktsiad usinasti sinu tarvis tööd. Investeerimispankurid veenavad meid tegelikult, et käituda tulebki Taussigi kirjeldatud talunike moodi: risti oma raha õiges pangas ja õigete rituaalide abil ning läkita ta laia ilma – ja kui sa teda siis häda hetkel hõikad, tuleb ta su manu koos paljude omasugustega. Meil, kes me investeerimispankurite näol vahendajaid peame kasutama, tuleb küll veel lisaks arvestada sellega, et „ristitud” rahal tuleb lasta ringi konnata tükk aega (investeering peab olema pikaajaline, et garanteerida tootlikkus) ja mitmel pool üheaegselt (risk tuleb hajutada), mõned ristitud võivad kehvades oludes ka hukka saada jne. Nii et kokkuvõttes on investeerijal vaja tublisti rohkem kui ühte peesot, et oma tulevasele rikkusele alus panna. Kuratlikke umbteid aga, mida mööda raha peost kaob, näikse olevat tunduvalt rohkem. Sekulariseerunud maailmas, kus lootus raha colombialaste kombel ristida ilmselt tunduvalt väiksem, on ehk kurat ise raha enda käes hoidmiseks ristimisteenust investeerimise nime all vahendama hakanud? Või oli see siiski üks mu hiljutistest segasevõitu unenägudest?