Korraliku palgata ei too õpetajat kooli ka kaheksarealine maantee.
Mait Vaigu juttude tegelased otsivad vaiksel moel väljapääsu argirutiinist ja elu simulatsioonist, nad läidavad protestiks praakmängu vastu sigareti.
Arusaam meeste ja naiste võrdsusest etenduskunstides on petlik, sest laval olek ei tähenda kohe ühtlasi tähelepanuväärseid peaosi või loomingulisi juhtrolle.
Teadusmaailma soolise mitmekesisuse võlu ja valu juhtimise vaatenurgast – naisjuhtide võimestamisel ja naiste positsioonide parandamisel on veel palju teha.
Kuu arhitektide ja Pingi sisearhitektide lahendus toob ajaloolise maja nüüdisaega maitsekalt ja tagasihoidlikult nii, et säilib väärtus ja väärikus.
Kodus ei häbene enam keegi suitsuandurit ega autos turvavööd, samamoodi ei tasuks peljata ka kohta varjendis.
Eesti lasteraamatute illustraatorid paistavad silma meisterlikkusega: katsetatakse tehnikaid, kasutatakse silmapaistvaid värvilahendusi, luuakse meeldejäävaid karaktereid.
Maraton polnud ainult meelelahutuslik festival, vaid praegu Eesti ühiskonnas toimuva terviklik ja ulatuslik peegeldus.
Agressorile omase ideoloogia tunnuseks on irrutatud diskursuse loomine. Võetakse maailmast enese kasuks rääkivad aspektid ja luuakse nende põhjal soodus narratiiv.
Šestovi filosoofia on sarnane antiikfilosoofia olemusliku elulaadiga, mis nõuab „vaimseid harjutusi“ ja nõuab kõikide meeltega kaasatulekut.
Esoteerilises argipsühholoogias kõneldakse palju „mustritest“ ja vajadusest neid „murda“, Lev Šestov paneb südamele, et ärme neid mustreid parem üldse moodustagi.
Adrià Carbonell: „Kuigi küsimused, millega linnad üle ilma rinda pistavad, on sarnased, peavad lahendused olema alati kohapõhised.“
Tallinna botaanikaaia orhideekollektsioon sai alguse väga eriskummalisel moel juba enne botaanikaaia sündi tänu väliseestlasele Oskar Savikule.
Jaanus Nõgisto: „Mind inspireerisid nii siis kui ka praegu suurelt mõtlejad, ja seda Mati Karmin kahtlemata on.“
„Koera võim“, „Klaver“ ja „Paha politseinik“ käsitlevad kõik vastutuse võtmist või mitte võtmist nii isiklikult kui ühiskondlikult.
Kui lähtuda graafikatriennaali kuraatoripositsioonist – (äärmus)rahvusluses, piiripoliitikas ja ka loominguvabaduses peituvast äraspidisest soojusest –, on selge, et elu ei ole ega peagi olema mugav.
Diana elust rääkivas „Spenceris“ püütakse melodramaatilist stsenaariumi kompenseerida kaameraga ujumise ja sügavamõttelise tagatoas kannatamisega, mis ei vii aga mitte kuhugi.
Seitsmesse täiesti tundmatusse mikrokosmosesse sukelduda ning teosed esinemisküpseks harjutada on arvatust suurem katsumus.
Piip ja Tuut on tänuväärne teater, sest nende inimlik, leebe ja (vägi)vallatu huumor leevendab suure maailma tumedust ning taastab kübekese usust headusse.
Kuidas ja kui palju mõjutavad olemasolevad koosseisud helilooja helikeele kujunemist? Mida saab muusik teha selleks, et helilooja mõtted veelgi eredamalt kuulajani tuua?
Kõigi noorte heliloojate puhul oli äratuntav, et nende helikeel on inspiratsiooni saanud mineviku- või tänapäeva tuntud helilooja stiilist.
„Tudengijazzi“ nimetatakse rütmimuusikafestivaliks, mitte jazzifestivaliks. Niisiis on jäetud uks poikvele kõigile, kes ei lase end stiilidel kammitseda.