Ene Mihkelsoni 80. sünniaastapäevale pühendatud artiklikogumikud pakuvad kirjaniku ellu ja loomingusse maitsekas tasakaalus sissevaate.
Barcelona nüüdismuusika ansambel Morphosis tõi Tartus Eesti esiettekandele kuus teost, sealhulgas Elo Masingu oma.
Rannarootslaste ümberasumist korraldasid koloriitsed avantüristlike kalduvustega seiklejad nagu Ludwig Lienhard.
Ansambleid L’Itinéraire ja U: seob huvi spektralismist lähtuva helikeele vastu, samuti noorte muusikute harimine ja laborilaadsete võimaluste pakkumine heliloojatele.
Byung-Chul Hani raamatud on väga vajalikud. Neid peaksid lugema 16–18aastased intellektuaalsete huvidega noored ja võib-olla ka keskeakriisi jõudnud keskastme juhid.
Võrreldes mitme varasema teosega on Helena Tulve orkestriteose „Signs and Signals“ kõlapilt jõulisem ja tumedam ning sisaldab paljusid kiireid tõuse ja sisemisi kulminatsioone.
Rüdiger Safranski: „Ma armastan filosoofias seda, mis on kirjanduslik, ja kirjanduses seda, mis on filosoofiline. Niimoodi saab kirjutada ainult väljaspool ülikooli.“
On tohutult uhke tunne, kui eesti muusikud teevad ilma suurtel maailmalavadel, aga on äärmiselt südantsoojendav näha, kui väga on nad alati oodatud koju.
Leedu lavastaja Rimas Tuminase auks korraldatakse Tallinnas festival.
Portreedokk „Sal-Saller. See on see, mis paneb elama“ avab nimikangelase elufilosoofia, kus on kesksel kohal austus nii bändikaaslaste kui publiku vastu, aga fännile jääb üht-teist puudu.
„Ükskord Liibanonis“ ei paku teatrile sageli omast poeesiat ega metafoore, vaid parimate telesarjade väärilist poliitilist pinget.
Vahest kõige olulisem on „Minu kallimate“ juures see, et iga tegelane paistab omal kombel väärikas. Kõigi vastu saab mingil moel empaatiat tunda: vahel nad ajavad vihale, vahel panevad muigama.
Priit ja Laura Võigemasti Ugalas lavastatud „Uue tüdruku“ alguspunkt ja säsi on Vaiko Epliku looming, ilma selleta poleks lavastus mõeldav.
Tõnis Pill: „Ma leian, et Eesti on nii väike, armas ja pisike riik, filmindus veel väiksem, kus kõik tunnevad kõiki, seega siin ei ole seda ruumi, et olla kolleegide suhtes ebainimlik.“
Kes vähegi Riina Roosega kokku on puutunud ja tema lavastusi näinud, teab, millise kire ja pühendumusega ta eesti kultuuri pärast südant valutab ning kui nakatav on tema uudishimu ja jagamisrõõm.
Raine Karbi diapositiivid, vanameistri irooniline jutustamisstiil ja ajastuomased absurdivõtmes lood täitsid arhitektuurimuuseumi saali.
Rahvusvaheline koostöö on olnud riigipiire ületava võimu kuritarvitamise ja ärakasutamise uurimisel möödapääsmatu.
Iseseisvusaja mõjuvaim põhjus erakorralisteks valimisteks on käes.
Traumateadlik lähenemine on päevakorral, kuivõrd tervise-, energia-, julgeoleku- ja majanduskriiside tagajärjel on vähenenud turvatunne ning suurenenud väliskeskkonna mõjude määramatus.
Kas kujutate Eestis ette arhitektuuribürood, kus kliendiks võetakse vaid neid, kes on nõus ehitama ringsetest materjalidest?
Kohmetuses on midagi väga inimlikku. Isegi kui näitus päris lõpuni ei tööta, on see siiski osa laiemast tähenduste ökosüsteemist.
Piret Põldveri luuletused on nüansirikkad, läbimõeldud ja lõpetatud – nõnda ka tema uus raamat „Tõmme“.
Näitusel on esindatud vihjed kohalikule pärimusele ja nn eelmodernsele külakultuurile, vanakreeka müütidele, tuntud muinasjutule ja universaalsetele elukaare sümbolitele.
UNESCO kirjanduslinna Lvivi aastapäeva konverentsil juhiti tähelepanu kultuurikoostöö ja raamatukogude rollile ühiskonna vastupanuvõime tugevdamisel.
Kummaline, et kuigi enamik töid näitusel kõneleb inimlikest ja inimülestest võrgustikest, on teoste omavahelised seosed üsna nõrgad.
Emakeelepäeval, 14. märtsil kuulutati välja Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade laureaadid 2024. aasta loomingu eest.
Paari viimase aasta jooksul ilmunud kolm Muutuse albumit on oma improvisatsioonilise ja kergejalgse kulgemisega täisväärtuslikud ka ilma sõnalise osata.
Esiküljel režissöör Tõnis Pill. Foto Piia Ruber