Maarja Nurk opereerib oma töödes nostalgia, elurikkuse, aga ka mingi ebamäärase ohutundega.
Peaministrit sõnast. Mai alguseks on lõplikult selge, mil moel on kultuur majandusharu.
Teoreetiline bioloogia püüab bioloogialaseid teooriaid integreerida ja luua filosoofilist, metateoreetilist raamistikku, mille toel mõistetaks elu kui tervikut.
Strateegia on puudulik nii mäluasutustes kui kogu riigis: muuseumides ja raamatukogudes ei ole korralikke digistrateegiaid.
Tehisaru võib inimesi argumentide sõnastamisel ja lahenduste väljatöötamisel abistada, ent vaid demokraatlik kogukond saab leppida kokku väärtustes, millest nende probleemide lahendamisel lähtutakse.
Tehisaru tähistab tehnoloogilise progressi uut ja enneolematut taset, ent pole selge, kas tehisaru võimestab inimlikku agentsust või tõmbab sellelt vaiba alt ära.
Ökoloogiaalased teadmised kasvavad välja kontaktist loodusega. Iga paik pakub selle koha looduslikust eripärast tulenevaid lahendusi.
Raamatukogu on isiksuse laiendatud portree: sinna kuuluvad teosed, mis on omanikule mingil põhjusel olulised, vajalikud või tähenduslikud.
12- kuni 15aastastele mõeldud kirjandus ei ole ühiskonnas piisavalt nähtav, kuid see ei jää üld- ega lastekirjandusele millegi poolest alla.
Režissöör Brady Corbet’ sõnul tähistab „Brutalist“ meie esivanemate, kõige julgemate visionääride võidukäiku.
Triin Soone: „Eesti lastekirjandus on teemadelt nüüdisaegne ja üllatav, isikupärase ja mitmekesise illustratsiooniga ning kvaliteetselt kirjastatud.“
„Lahkumine Tallinnast. 1941“ jätab vahel mulje, et tegemist on ilma kaamerata tehtud filmiga, kuna domineerivad kroonikakaadrid ja diktorid.
Märt-Matis Lill: „Kultuur määratleb väga palju seda, mis me oleme, miks me oleme, miks me üldse tahame siin olla.“
Jonathan Millet: „Ma vihkan kõige rohkem arhetüüpe nagu kurjuse kehastus või valge päästja. Ma ei usu sellesse, sest ma arvan, et inimesed on komplekssed.“
Võib vaid ette kujutada, kui šokeeriva ja uudse mulje võib raamatus „To the Cold Land“ kujutatud totalitaarse riigi eluolu jätta raudse eesriide tagusest ja/või XX sajandi reaalsusest puutumata jäänud lugejale.
Tarmo Stöör: „Eesti arhitektuuri maja oleks arhitektidele nagu kogudusele kirik. See on kogu ühiskonnale.“
Kasutades traditsioonilist missa vormi, on Kõlar sellest oma helikeele ja Tartu-keelse tekstiga loonud terviku, mis puudutab vahetult ka tänapäeval.
Tallinlaste rahulolu elukeskkonnaga on langenud viimase kümne aasta madalaimale tasemele.
Murelikuks teeb, et valdav enamik arutelupäeva osalejaid olid koorijuhid ise, ent muutuste juhtimiseks on vaja needsamad teemad viia poliitiliste otsuste orbiidile.
Chris Carr: „Tekstiilide ja nende värvimise tööstus on globaalselt suur reostaja. Looduslike värvide uus töötlemistehnoloogia annab võimaluse tööstus ümber korraldada.“
Eesti teatri auhindade laureaadid 2024. aasta loomingu või pikaajalise silmapaistva töö eest
Kas õnnel võiks olla füüsiline kuju või etniline eripära? Kas jaapanlik õnn on kultuuriline konstruktsioon või sisaldub see tõesti haamrivarres ja tolmuluua pidemes?
Lastele õpetatakse, et leivaga ei mängita. Ükski laps ei saa mängu ega leivata, aga kokku need justkui ei käi. Siin näitusel ometi käivad.
Kui rääkida lähemalt Pedaniku käekirjast, ei saa kuidagi mööda vaadata tema kujundikesksusest ja sellega kaasnevast vormipuhtusest.
Esiküljel helilooja Märt-Matis Lill. Foto Piia Ruber