Carolina Pihelga, Mudlumi ja Piret Jaaksi kirjutatud naised proovivad taluperenaise elu ja leiavad aiast elamise mõtte.
Korraks on kuraatoril õnnestunud ehitada sild kahe kunstniku teoste vahele 1960ndatest tänapäevani, luua silmapete, nagu olekski tegemist ühe ja sama autori loomingulise geneesiga.
Graham Swifti romaani „Emadepüha“ keskne motiiv on aeg. Müsteerium ei seisne ainult aeglustunud või seiskunud aja hetkedes, vaid ka nende hilisemas jätkuvuses.
Mõelda end anonüümse mõistuse rolli lahinguvälja kohal on mõttetus. Ent nagu mis tahes idealismi puhul kombeks, tuuakse siin ohvriks tervemõistuslik tõsiasi.
Sandrine Kiberlain: „Sarah Bernhardt oli tohutult populaarne näitleja, aga põhiosas tegutses veidi liiga vara, et teda oleks veel filmitud.“
Looduse ja vaimu erinevus on liigierinevus, sest ühel pole sisepoolt ja teisel on, ning teadus peaks selle erinevusega arvestama.
„Luna rossa“ moto on „Vaevalt sa seda usud, kuid see film on armastusest“. Kui nii, siis on jutt vastamata armastusest.
Ohuaegade suuri kaitsekulusid on lääneriigid peamiselt rahastanud tõstes elanikkonna rikkamate kihtide maksukoormust. Makse saab võtta sealt, kus raha on.
„Päikese kodanik“ on hea näide paraaditsemata ja üles puhumata dokist, mis laseb portreteeritaval ennast ise iseloomustada, ent jätab kriitilisele meelele ka võimaluse olla skeptiline.
Flo Kasearu: „Privaatset ruumi tekib järjest enam juurde ja avalikku ruumi jääb järjest vähemaks.“
Dramaturgia on kunstiteose või kultuurisündmuse alustekst, teose või sündmuse (sh selle osa) materjal ja ülesehitus. Dramaturg annab (lava)kunstilisele tegevusele sisu ja mõtte.
Näitetrupp on talendikas, ei mingit kahtlust. Rollid sooritatakse professionaalselt, kohati briljantselt, aga jälle jääb kummitama repliik „Ma saan kõigest aru, aga ei tunne mitte midagi“.
„Première’i“ seekordses programmis jõudis tantsuväljale kaks debüütlavastust, Maria Solei Järveti „Strata“ ja Koosseisu „Kõrblik kuni“, ning neid sai kogeda vaid viiel õhtul.
Erakonnaseaduse parandamise käik peegeldab riigikogu liikmete arusaama rahvavõimu olemusest.
Ehkki Hans Christian Aavik ei kasutanud barokkseadistusega viiulit, millel on barokksõrmlaud, roop, soolkeeled ja barokkpoogen, sulandus ta hästi Floridante kõla- ja artikulatsioonimaailma.
Lisanna Laansalu tõi dirigeerimiseksamil Eesti esiettekandele Raimo Kangro kantaadi „Inimene ja …“, mille teema on aktuaalne: inimese ja looduse suhe ning andestamine.
Legendaarse õpetaja ja muusika propageerija Helju Taugi 95. sünniaastapäeval esilinastus dokumentaalfilm „Elu õpetaja“.
Õhtu, kus Eesti Rahvusmeeskoor ja heliloojad tõstsid esile Jaan Kaplinski luule, kujunes tõeliseks vaimseks rännakuks – minevik ja olevik põimusid, andes ka aimu, mis jääb kestma.
Sihtkapitalifondidel on tänu suuremale riskitaluvusele valmidus toetada mitte ainult ärilistest kaalutlustest lähtuvalt, vaid ka missioonitundest.
Eestikeelsest raamatust on oma 500. aastapäeva paiku ootamatult saanud strateegilise väärtusega tooraine.
Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala raiejuhtum näitab, kuidas kohatunnet ja elanike suhet ruumiga eirates võib jõuda terava konfliktini.
Regina Kaasik: „Eestis on uued põneva ruumilahendusega riigigümnaasiumid. Sealt tulnud noored ootavad uuenduslikkust ka töökeskkonnalt.“
Piret Jaaks pakub maagilis-realistlikus romaanis „Põdravalgus“ sisukat mõtteainest suhete, valu, kurbuse ja endasse matva maaelu kohta.
Pritzkeri auhinnaga pärjati Hiina arhitekt Liu Jiakun, kes ütleb, et tahab olla nagu vesi: imbuda keskkonda ja mitte hoida kinni ühestki kindlast vormist.
Esiküljel Flo Kasearu. Foto Piia Ruber