Jaanuari lõpus esitleti Tallinna klubis Uus Laine J.M.K.E. kontserdiga Brigitta Davidjantsi värsket raamatut „To the Cold Land“ („Külmale maale“), kus on keskendutud sama bändi olulisele, Eesti lähiajalooga tihedalt põimunud, 1980ndate viimasel aastal ilmunud esikalbumile „Külmale maale“ ja kontekstile, millest see plaat võrsus.
Ingliskeelne raamat on ilmunud rahvusvahelise haardega Londoni kirjastuse Bloomsbury vinüülplaadi pöörlemiskiirusele osutava pealkirjaga raamatusarjas „33 1/2 Europe“. Sarja on praeguseks välja antud üle 20 aasta ja käsitletud on peaaegu 200, kord krestomaatilisema, kord alternatiivsema tähtsusega albumit. Seega asetub J.M.K.E. „Külmale maale“ ülimalt auväärsesse seltskonda, kuhu kuuluvad paljude hulgas ka Pink Floydi „The Piper at the Gates of Dawn“, Joy Divisioni „Unknown Pleasures“ ja My Bloody Valentine’i „Loveless“, rääkimata biitlite ja Rolling Stonesi plaatidest, aga miks mitte ka näiteks telekamängu „Super Mario“ heliribast.
Minu kätte sattunud trükis meenutab vormilt, kui kõva kaas välja arvata, paljuski teadusajakirja või -väitekirja: asiselt raamistatud, tekstikesksele kaanekujundusele järgneb tugevalt struktureeritud peenes, tihedas kirjas sisu, illustratsioonid on pisikesed ja mustvalged ning koondatud ühtseks plokiks raamatu lõpus, kust ei puudu ka ulatuslik bibliograafia ning kasutatud märksõnade ja nimede loend. Põhimõtteliselt võib öelda, et formaadi poolest on tegemist vastandiga ühele levinumale viisile kirjutada rokkmuusikast, bändidest ja rokkmuusikutest efektse, pahelise klantskaanega kollastele kõmudetailidele rõhuvaid elulooraamatuid.
Raamatusarjast veel niipalju, et USA muusikaajakirjas Pitchfork on kirjeldatud selle suurt sisulist variatiivsust, mis lubab avaldatavate albumianalüüside hulka nii teaduslikumat esseistikat kui ka ilukirjanduslikumaid käsitlusi ning kirjutavate autorite hulka „kriitikuid, akadeemikuid, ajakirjanikke, muusikuid, luuletajaid ja terve assortii tugitoolikommentaatoreid“.
Brigitta Davidjants muusikateadlasena on lähenenud materjalile metoodiliselt. Raamat suunab lugeja pilgu J.M.K.E. albumi prismasse, mis murrab selle omakorda laiali tervele selle ilmumisajale ja -kohale omaste ühiskonnateemade spektriks. Poliitilise sisuga punkplaadi lugude nimekirjast saab alternatiivse ajalooõpiku sisukord ja iga loo laulusõnadest nende sisu sügavamalt lahkava peatüki poeetiline selgroog. Ja omalaadne ajalooõpik see album ju sisuliselt ongi: sellega on kasutatud ära lagunemisele läheneva Nõukogude Liidu lõpuaastatel tekkinud võimalus rääkida veel mõne aasta eest täiesti mõeldamatul avalikkustasemel ja valjusnivooga Stalini-aegsetest repressioonidest, KGB ja miilitsa hirmutegudest, valelikust Nõukogude meediast, šovinismist, hirmust inimelusid ja keskkonda hävitava sõja ees ning sellest, et mingit nõukogude rahvaste sõprust pole kunagi olnud. „Külmale maale“ on olemuslikult tõendusmaterjal aja kohta, mil sõnavabadus pärast pikka kägistamist tuhast tõusis, ja käsitletava raamatu toel ilmneb see vääriliselt.
Loetud ajalookäsitlus on huvitav ning minu arvates on autor leidnud hea tasakaalu detailse ja ülevaatliku vahel, aga teksti paneb tõeliselt elama tsitaatide, eluliste näidete ja positsioonivahetuste kaudu kõnelev häälte ja isikute paljusus. Raamatu kokku pannud teadlase Davidjantsi kõrval näib raamistava sissejuhatuse ja lõppsõna autoriks olevat emotsionaalselt angažeeritum Davidjants, kes ei varja, et õrnas eas kuulatud J.M.K.E. ning punkaripõli on teda ja tema sõpru terveks eluks mõjutanud. Läbivalt annavad, muidugi Villu Tamme kirjutatud laulusõnade kõrval, koloriiti katkendid temaga tehtud intervjuudest. Talle omaselt sümpaatsel, tagasihoidlikul ja humoorikal toonil kirjeldab omaaegne esipunkar miilitsate käteväänamist, kafkalikku Nõukogude tsensuuri või mida ta nende sündmuste ajal tegelikult mõtles. Kooslusele lisavad sügavust katked Nõukogude ajakirjanduse absurdsest vassimisest, mille puhul on koomiline ja õõvastav korduv asjaolu, et tsiteeritavatel artiklitel puuduks justkui autor. Võiks öelda, et kordamööda kõnelevate, eri lähtekohaga häälte vaheldumine teeb raamatutekstist mingis mõttes seal kirjeldatavate laulusõnade sugulase.
Kuna olen KGB ja miilitsa kiusamisest ning Nõukogude tsensuurist kuulnud kunstiakadeemia ajalooloengutes, ent eeskätt siiski oma isalt ja tema põlvkonnakaaslastelt, tuleb suur osa raamatus kirjeldatavast olustikust mulle tuttav ette, ehkki selle absurdne ja ebaõiglane iseloom ei väsi kunagi üllatamast. Küll aga võib vaid ette kujutada, kui šokeeriva, uudse ja ebanormaalse mulje võib totalitaarse riigi eluolu jätta raudse eesriide tagusest ja/või XX sajandi reaalsusest puutumata jäänud lugejale. Ehkki ka meie praegune maailmas olek näib rahvusvahelise olukorra tõttu järjest vähem meelakkumise moodi, on elu demokraatlikus ühiskonnas siiski privileeg, mille puudumist on ilma vastava kogemuse, või vähemalt selle kirjelduseta, raske ette kujutada.
Igatahes olen tänulik, et kõnealune raamat on minu kätte jõudnud, ja arvan, et see oleks, rahvusvahelise auditooriumi kõrval, ühes või teises plaanis relevantne lugemine ka paljudele eestlastele, olgu siis nostalgiliseks kaasaelamiseks või tundmatu minevikuga tutvumiseks. Seega oleks igati omal kohal ka eestikeelse versiooni avaldamine, kui see peaks kuidagi mõeldav olema. Minul tekkis küll tahtmine ehk veel mõnda selles melomaanidele mõeldud sarjas ilmunud ülevaadet lugeda. Ja ilmselt jään endiselt J.M.K.E. lugu „Mu vanaisa oli desertöör“ aeg-ajalt koduses helisüsteemis kordusesituse peale jätma, tundes seda kuulates nüüd kahtlemata oma rahvusliku traumaga mõnevõrra veelgi informeeritumat kontakti.
