Etendus „Warrior” ehk „Hundi teekond läbi Punamütsikese soolestiku” Sõltumatu Tantsu Laval. Autorid, lavastajad ja esitajad Mai Sööt ja Eva Labotkin, kunstnik ja kaasautor Eike Eplik, helikujundaja Tanel V Kulla, valguskunstnik Kilian Ochs. Esietendus 5. XI. Tartu Uues Teatris on etendus 12. XII kl 19.
„Ma treenin igal päeval, et saada tugevaks ja trimmi, kuigi mul puuduvad selleks füüsilised eeldused ja mind ohustab ületreenimisel reuma. Olen alati tahtnud, et mu biitseps oleks suurem kui peikal!” võimleb jooksu- ja spordifanaatik, laval ette ja taha V-sammu tehes. Kes meist ei püstita endale aeg-ajalt eesmärke, mida võib-olla teised suudavad täita, aga me ise mitte. Ettekujutus, et äkki juhtuvad ka absurdselt võimatud asjad, et inimene saab ennast tahtmise korral ületada, annab elulootuse. Võimatud asjad, mis tõesti juhtuvad, ei ole aga kunagi ette planeeritud.
Vanaema, miks on sul nii kondine tagumik?
Kunstnikud Eva Labotkin ja Mai Sööt alustavad oma etendust idamaiste sõdurite vormirõivas varvastel ennast edasi venitades. Nende tugevad varbad näevad päris haiged välja. Niisiis, algus on paljutõotav! Nad teesklevad, et ei näe teineteist, ja istuvad maha. Üks võtab vormi seljast. Esialgu tundub, et ta on libahunt, aga siis saab selgeks, et ta on riietunud NO99 teatri näitlejaks Mirtel Pohlaks, kes mängib peaaegu igas lavastuses koera ja kellele kostüümikunstnik on järjepidevalt unustanud püksid tegemata. Söödi kostüüm on pisut sündsusetum kui Pohla oma, võiks isegi öelda erootiline, aga sobib „Warriori” päris hästi.
Kui esimene loom on sõdurivormist välja toodud, naaseb pilti teine, viskab loomastunule ette toore liha ning hakkab selgitama, kui üliinimlikult tähtis on talle sport. Sellega saab üks peatükk läbi ja hakatakse mängima Eike Epliku skulptuuride ja Kilian Ochsi valgustehnikaga. Epliku kõhetu koerakese kujuke sõidab puldiautoga ringi ja juba kõnetavadki teda kaks libarebast Punamütsikese vanaemana: „Vanaema, miks sul nii kondine tagumik on? Miks sul nii väike saba on? Miks sul nii väike auto on?” Lõpuks saab Kilian Ochsi valgusinstallatsioonist jõgi või kuumade süte rada, mis tuleb ületada, ja seejärel valgus trellide keskel maadlevate või alternatiivses suguaktis loomade taustal.
Hea ja kurja tundmise puu
„Warriori” on palju huvitavam vaadata Polymeri performance’i-õhtul, kui etenduse ümber saab käia. Lava ja publiku eraldatus ei tule etendusele kasuks, sest protsessid on aeglased ja igavad. On aga vaimustavalt värske ja hea mõte tuua lavale visuaalkunstnike teosed ja need etendusse sisuliselt sisse mängida. Millegipärast pole see kuigi levinud võte, ometi võiks nii teatris ja ka filmides olla rohkem nüüdiskunsti taieseid.
Etendus räägib inimese ja looma ühisloomusest tehnikaajastu pealelennu tingimustes. Selline teemapüstitus on tõestanud end olulise ja aktuaalsena, ent on praegu jäänud see pisut hermeetiliseks. Internetiajastul on tehtud libahuntidest igasuguseid filme, kas või nt „Dean Spanley”, inimeste ja loomade lähedusest on kirjutatud väga haaravaid esseesid nagu raamatus „Queering the Non-Human”. Loomauuringud humanitaarias näikse õitsevat, sest loom on kõige neutraalsem Teine, kelle kaudu saab rääkida hoolivusest ja tähelepanelikkusest liigsesse soolise võrdõiguslikkuse dogmaatikasse langemata, pigem on siin probleemiks veidraks peetud vegan-dogmad. Teisisõnu, loomakujundil sõites saab teha ja öelda väga palju olulisi ja piireületavalt originaalseid asju.
„Warrioris” ei joonistu välja, miks alltekstiks on valitud just ärakäiatud Punamütsikese lugu, miks on lõputute lubaduste täitumise ootuse ühiskonnas, mis ei näe end kristlike väärtuste kandjana, veel hea ja kurja tundmine oluline. Kas iga sõduri sees on loomastunud naine või miks on laval ainult naised loomastunud? Kas tahetakse püksata koera kostüümiga teatrile teha ninanips või pigem seda matkida? Usun, et see etendus jääb kahe kunstniku ühisloomingu vaheetapiks, millele on eelnenud põnevamad katsetused grupiga 10 x 10. Kindlasti võib duolt tulevikus oodata sisuliselt kandvamaid ja laiema kõlapinnaga teoseid, sest ette võetud suund on hea.
