Just Jaroslavlis kohtus Lehis kauaaegse sõbra Aleksander Pilariga, kelle töödega on tema akvarellilaadi hiljem tihti võrreldud. Tõsi küll, väeosas oli Pilar kirjas varustajana, Lehis aga orkestrandina. Evald Okase töid imetlesid nad Jaroslavlis mõlemad. Oma esimeseks juhendajaks pidas Lehis aga Adamson-Ericut. Sõja järel Tallinna naasnud, sai ta muusikuna tööd Eesti Raadio estraadiorkestris, töötades trompetistina 1964. aastani. Tallinnas taas kohtudes kutsus Adamson-Eric Lehise vastavatud kunstiinstituuti maali õppima.
Mitmekülgselt andeka isiksusena jõudis Lehis anda oma panuse nii professionaalses levimuusikakultuuris kui kunstis. Vabaduse galerii näitusel püüavad pilku just sõjajärgsel kümnendil maalitud tööstusmaastikud oma ajastule iseloomuliku peene hallikaspruuni koloriidiga. Pallaslik värvide bakhanaal polnud tegelikult Tallinna jõudnudki. Tartu kunstihariduskeskuse kaotamisega murti ka pallaslik suhe värvi, ent sõjajärgne koloriit muutus monokroomsemaks ka mitmel endisel pallaslasel. Tasub vaid mõelda võrratu koloristi Johannes Võerahansu sõjajärgsete aastate kevad- ja sügistalvistele maastikele. Enno Lehise Eesti kunstimuuseumist näitusele laenatud peened poristes toonides tööstusmaastikud on väikesed avastused, aga ka omaaegse laadi meeldetuletus, samuti nagu oli põlvkonnakaaslase Arnold Alase mälestusnäitus eelmisel südasuvel. Lehise puhul on huvitav tõdeda tema esteetilisromantiseerivat suhet maastikuga kas või akvarellidel „Silikaadivabrik” või „Vana paemurd Lasnamäel” (mõlemad 1958) või udust esilekerkivate tuhamägede ja muu kaevandusolustikule iseloomuliku taristuga („Kiviõli õhtul”, 1960), kus maali visuaalseks keskmeks on mahedas kiirguses tänavavalgustid. Ehituselemendid, teed ja sillad struktureerivad neid varaseid akvarelle ning rikastavad maali pinda konstruktiivsete horisontaalide ja vertikaalidega. Hilisemad maastikumaalid ja vaikelud, mida nii palju on erakätesse, eelkõige Nõmme kodudesse ostetud, on varasema maalilaadi karguse ja peene graafilise ülesehituse kaotanud ning omandanud teisi ajastuomaseid väärtusi, mis pälvisid omaaegses ajakirjanduses rohkelt kiidusõnu. 1960. aastail domineerib Enno Lehise maalides juba sulavates küllastatud toonides realistlikule käsitlusele tuginev, ent tugevalt üldistatud detailidega maastikužanr, mis jäigi tema loomingus kõige iseloomulikumaks ja aastakümneid arendatud valdkonnaks.
