Raoul Kurvitz on poissmees, aga temalgi on oma kodune elu, omad voolud. Tal on olnud juba kaks suurt voolunäitust: üks Draakoni galeriis ja teine Kultuurikatlas. Need voolud olid keerulised maailmamudelid, mõjutatud põhiliselt Henri Bergsoni filosoofiast. Hoogsate kaarjate joontega joonistatud skeemid panid silma vurrkanni kombel pöörlema ja ajasid pea pulki täis. Nüüd ajab näitus „Vool, väikeformaat” Hausi galeriis silma värvidega krilli. Üldse võiks selles madala laega saalis poissmehekorter olla. Praegu, pühapäevahommikul, kui ma seda arvustust kirjutan, on paras aeg Raoul Kurvitza ateljeesse piiluda teda segamata. Ta magab, näeb kirevasi unenägusid pärast öö läbi filmide vaatamist. Sohva ees, umbes nagu Hausi galeriis, on kohvilaud. Selline lauake on ka Hausi galeriis külalisteraamatu ja pressiteadete jaoks. Raoul Kurvitza kodused ja kunstilised voolud koonduvad sellele lauale, kuhu filosoofide teosed ja digikettad ridadesse ja veergudesse on laotud. Suurim lõbu on selle materjali organiseerimine: „Nii, Freud, Freud … siia Hegeli peale tihisse. Ja Sartre Freudi asemele. Kierkegaard sai Sartre’i alt vabaks – voh, Kanti kõrvale tühjale kohale. Aa-ahhh! Kuhu ma nüüd kohvitassi panen?”.
Nüüd asja juurde. Raoul Kurvitza jutustavad pildid nõudsid rohkem ettejoonistamist, praegu keskendub ta värvile, säilitades tööde joonistusliku iseloomu. Arhitekti ja melomaanina on tal eriti hästi arenenud rütmitaju. Tema soov on kalgid struktuurid voolama panna, inimesepärasemaks pehmitada. Selleks mõtleb ta pildid enne teoreetilise põhjalikkusega läbi. Ta käsitleb värvi nagu Delacroix ja Renoir omal ajal, kui nägemisfüsioloogia oli uus ja põnev teadus. Niinimetatud prantsuse maalikoolkond on rajatud asjaolule, et pärast värvi vaatamist hakkab silm selle vastandvärvi nägema. Kuna silmaterad kogu aeg liiguvad, siis hakkavad värvid lõuendil ja vastandvärvid nägemistajus omavahel segunema. Raoul Kurvitza hõredatel maalidel on joonte vahele parajalt ruumi jäetud, et nende vahele mahuks vastandvärviline pilt, mis loobki pingelise, kohati psühhedeelse värvielamuse – ilma igasuguse keemiata, ei tablettides ega taevatriipudes –, mis on üks arendav ja peresõbralik viis laks kätte saada.
