Näitus „Ära võta seda liiga tõsiselt“ kuni 3. V Temnikova ja Kasela galeriis.

See kõik pani mind mõtlema, miks kajastan kriitikas peamiselt valgetes galeriiruumides nähtavat, kui sütitavad värsked objektid jõuavad institutsionaalsetesse ruumidesse alles viimases järgus, mil habras toorus juba minetatud ning aimdused teooriateks tardunud.¹

Urmas!

Ennäe, me mõtleme sarnaselt! Ma kirjutan küll arvustust, kuid mõte hakkas sinu omaga paralleelset rida ajama. „Kas see, et mõni netinali on saanud teoseks, tähendab, et talle on nüüd habe kasvanud?“ küsisin ma endalt Joshua Citarella vaimukate fringe-ideoloogiate lippude vahel seistes. Mulle meeldivad tema tööd, ent ma ei suutnud maha raputada tunnet, et midagi olulist on neis galeriisse jõudmisega ära kadunud. Tean-tean, sina kirjutasid disainist, mina aga tolman hardcore high-art’i radadel ning meie diskursused ei kattu täielikult. Aga sa kirjutasidki hierarhiate kadumisest, nii et mis sellest.

„Ära võta seda liiga tõsiselt“ võiks sulle meeldida. See pole nii lihtsakoeline nagu T&K eelmine näitus, mille arvustust sinu sulest nautisin vähemalt mina näitusest enamgi. „Ära võta seda liiga tõsiselt“ on tervikuna vahva, lahendustelt kohati kõrvu kutistavalt nauditav, postpostmodernistlik, postiroonilise postinternetikunsti näitus. Sellele väljapanekule meeldib kohati ka natuke peitust mängida ning selle teosed pole labaselt otseütlevad.

Hea näide on needsamad fringe-ideoloogiate lipud. Internetiavarustes on mitu aastat idanenud igasugu ideoloogiate pokémonlik-katalogiseeriv meemikultuur, seda nii huumorimeelega inimeste kui ka nominalistlikult meelestatud friikide hulgas. Citarella on mitmetele sellistele fringe-ideoloogiatele lipud kujundanud, trükkida lasknud ning installatiivse lahendusena töötavad need hästi. Kolm lippu on T&K fassaadil vardas ning kaheksa jooksevad galeriilaes kahes reas. Ruum mõjub kuidagi rõkkavalt, lausa dekoreeritult. Muidu kõrge lagi on nende lippude abil hubaselt madalale toodud ning ideoloogiad ise on nii naeruväärselt ekstreemsed (nt islamistlik natsionaalbolševism või vasakegoistlik transhumanism), et naeruturtsatus tuleb simulaakrumimaitseline. Sina kirjutad oma essees müra sees orienteerumisest, Citarella teos on sellest, et see orienteerumine on fun! Eriti kui lemmiksport on poliitika.

Samal ajal tuleb tõdeda, et netihämarustes vohanud ideede teoseks tegemine ja galeriis eksponeerimine on juba iseenesest labane otseütlemine. Need on habemega nalja esimesed udemed. Institutsionaalne keskkond surub igasuguse ettevõtmise kõvasti kunsti egiidi alla. Kui Citarella poleks oma teoseid saatnud näitusele, vaid jäänud nende müümise juurde oma kodulehel, oleks maailma jäänud rohkem salapära. Mõneti on need lipud ka kontseptualistlikult kehvad. Vaataja kohtumine suure Ideega ei vabasta teda ega loo mingeid uusi kategooriaid, vaid tekitab veel ühe nimekirja moodi asja.

Siinkohal peaksin natukene rohkem lahti kirjutama näituse idee. Kolmest eelmainitud „postist“ on näituse keskmes postiroonia, mida kirjeldatakse saatetekstis ennekõike kaitse- ja ellujäämisvõttena. Esimese sisulõigu esimeses lauses viidatakse juba David Foster Wallace’ile – siiras muie – ning üleüldse on selle teksti positsioon natuke liiga kunstimaailma žargoonist läbi imbunud, et sellega suhestuda.

Tõtt-öelda on postiroonias peidus rohkem, kui saatetekst edasi anda suudab. See on hea kaitsetaktika, tõepoolest, kuid ka midagi enamat. Postiroonilist suhtumist (olen ma nüüd siiras ja vahetu? või ei ole? ehk väljendan ma hoopiski siirast suhtumist oma iroonilise märkusega? kas see on cringe? või on see kõik vaid mäng, mille võib õigel hetkel ära lõpetada?) saab kirjeldada ka suurepärase kauplemisstrateegiana. Sellest kirjutas juba Peter Sloterdijk kaheksakümnendatel oma „Küünilise mõistuse kriitikas“ ning tema mõtted selles vallas pole oma värskust kaotanud. Postiroonia kaitse- ja ellujäämisstrateegiad on ühtlasi taktikalise mõtlemise, pragmaatilise manööverdamise, vaigistamise ja teadliku möödarääkimise strateegiad – umbes nii, nagu kaitseministeerium on ka sõjaministeerium. Kaasaegne kunst kaupleb (võib-olla peaks ütlema „diilib“?) esemetega. Aga see diilib ka ideedega. Postiroonia on näitusel sõnastatud, nagu müügigalerii väljapanekule kohane, positsioonina, millega vaataja võiks samastuda ja lasta seekaudu kaitsed alla ning äkki ehk isegi midagi osta. Need lipud pole kallid: kunstniku kodukal kõigest sada dollarit. Postiroonia on uus modernse küünilisuse spinn, mille eesmärk on omakasu, olgu kapital krabisevat või sotsiaalset laadi.

See kõik on teoste vaatest meeldiv. Igasuguse looritatud tantsu taga on veel midagi, mis on aktiivselt omakasupüüdlik. Seda koodi lugedes on põnev teoseid muukida. Mõnega on see lihtne, näiteks Agnes Schereri „Kommikarp“: Velásqueze õuedaame ja Ameerika jalgpalli munajat vormi liitev teos ajab taga tontlikku meeldejäävust. Ning Philipp Timischli leedpaneelist ja lõuendist kokku pandud maal püüab tähelepanu, et kasutada omakasupüüdlikult vaataja blaseerumust teose mootorina.

Ma ei jõudnud 2022. aastal Veneetsia biennaalile, mistõttu ei näinud ka toonast Leedu paviljoni, kuid Robertas Narkuse teosed jätsid mulle siin küllaltki erutava mulje. „Wx4yRX“ ja selle kaaslane „yXG(2A“ astuvad sama jalga Jeff Koonsi hilis-seitsmekümnendate assamblaažidega, kus pinge on loodud laitmatult vormistatud kodumasinate ja neid vormivate fluoressentsvalgustite vahel. Narkus on loonud aga pinge nn tehisaru genereeritud abstraktse kujutise ja skulpturaalse ambitsiooniga assamblaaži vahel. Teosed hakkavad omavahel suhtlema, kuna inimene on harjunud asju antropomorfiseerima. Sulle kui sepale võiks see kõik pakkuda natukene mõnusat industriaalnilbust. Lihtsalt kaks arusaamatut objekti, metafoorselt ülikonnastatud, nautimas üheskoos masinliku distantseerituse sümpaatset olemist. Ma ei saa aru, mida need minust täpselt tahavad, aga kindel ja rööpas tunne on, kui tead, et midagi ikka tahavad.

Analoogilisele distantseeritusele mängib esmapilgul ka Johanna Ulfsaki „Lorem ipsum (doro si amet)“. Ulfsak on üheksale alusraamile põiminud läikivast tehiskiust screensaver’liku loodusvaate. Banaalse kujutise ja aeganõudva tehnika kokkumäng mõjub õõvastavalt. Kui palju aega kulus teose loomiseks? Kui kaua kulus ekraanide vaatamisele? Ulfsak pole pakkunud ohutut ja nostalgilist frutiger aero vaimus kujundit. Näitusekülastaja vaatab screensaver’it, enne kui algab midagi muud. Hirm hakkab.

Ehk on see hirm, et unustan lemmiku? Näitus väärib külastamist ainuüksi Anna Solali pärast. Tal on väljas kaks teost: „Forest Bird“ ja „Lolita kite“. Mõlemad on nüüdisaegsest materiaalkultuurist tõukuvad assamblaažid. Esimene on saeketist, tossutaldadest, riivist ja pesulõksudest loodud lind. Teine on emaplaati meenutav, katkistest telefoniekraanidest, skorpionideks vormitud ketsitaldadest ja teistest samavõrd agressiivsetest kujunditest tehtud tuulelohe. Ent neis on mingit robot-rüütli sõjariistade hõngu. Ainult Solali teoste puhul usun ma seda kaitsetaktika juttu, mida räägib saatetekst. Kaitse on korraldatud „parim kaitse on rünnak“ põhimõttel. Parem rünnata, kui oodata ja saada teada, enne kui algab midagi muud ja …

Lühidalt. Urmas, ma kirjutasin sulle, sest mul on hirm. Ma kardan, et tuleb sõda. Päriselt ka nagu. Et meid müüakse jälle maha. Et kedagi isegi ei koti, sest kõik istuvad ninapidi telefonis ja meelelahutavad end hommikust õhtusse. Tegelikult on mul sitaks hirm.

Ja ma isegi ei tea, miks ma sulle kirjutan. Ma isegi ei tunne sind õieti. Mul oli mingit kirjanduslikku võtet tarvis, et see arvustus valmis saada, sest post­irooniast kirjutamine uue Müncheni sobingu ajal ei ole kerge. Tekib tahtmine kogu see kunstimaailma „ära võta seda liiga tõsiselt“ suhtumine persse saata. Milleks?

Aga näitus on hea. Vaata ära.

Aleksander

* Urmas Lüüs, „Posthumanistlik amööb mullases peoruumis ehk Disaini sakraal-profaanne hüperpopipidu.“ – Sirp 14. II 24.