Näitus „Härra N-i elu ja surm. Urmas Lüüsi kodanlikud ruumid“, kuraator Eero Epner. Kumu kunstimuuseumis kuni 16. II 2025.
tühjade aedade ärevad ööd
kauge ähvardav valgus
kõdunev tuultes sahiseb
see on väsinud algus
Jüri Üdi1
Dekadents on moes. Tõsi küll, mitte esimest korda ajaloos, ja tõenäoliselt mitte ka viimast korda – vähemalt seni, kuni dekadendid pole veel saanud oma tahtmist, kuni progressi ja arengu masinavärk pole veel igaveseks peatunud, kuni majanduskasvu monstrum ei ole veel maha löödud, nülitud ja kondidki puhtaks näritud, kuni militaar-industriaalne kompleks pole veel igaveseks hingusele läinud, nii et teda üleni katab unustuse haljendav elurikkus. Seni, jah seni on dekadents määratud tagasi tulema, isegi kui ta on täiesti ebatõenäoline, täiesti ajakohatu, pööraselt ja pahaendeliselt ajast ja arust.
Urmas Lüüsi kodanlikud ruumid on dekadentlikud. Härra N, kes nendes ruumides elab ja sureb, on dekadentlik kondikubu, kes on tehtud küll puust, aga mitte punaseks värvitud – tema käed ja jalad on tehtud mõne juugendliku tooli jalgadest ja käsitugedest, selgroog seljatoest, tagumik kadunud toolipõhjast. Seda tagumikku pole küll näha, aga mitte siivsuse huvides: nagu selgub N-i magamistoas, võib kondikubul olla ka kondine suguliige, mis masturbatsiooni ajal kenasti püsti seisab, justkui tõestamaks, et härra N aeg-ajalt on ka elus olnud. Pole ju päris kindel, kas N on sama elus olnud kogu aeg, kogu oma eluea vältel; aeg-ajalt jääb pigem mulje, et surm ja elu vahelduvad siin õige tihedasti, nii et näituse pealkiri võiks sama hästi olla „Härra N-i surm ja elu“. See surma ja elu tihe külgnevus, isegi liibumine, teineteise külge kleepumine on dekadentliku elutunde sine qua non: elu ei pääse küll surma lakkamatust lähedusest, kuid ka surm ei saa elust kuidagi lahti, sest elu tärkab lagust ja määndumisest üha uuesti ja uuesti, ehk nagu kunagi ütles August Sanga tõlge Baudelaire’i „Raipest“: „kui oleks hävingut ja hauda trotsiv aine / uut, tuhatkordset elu täis“.2
Mööngem siis, et siin on tegu millegi enamaga kui lihtsalt härra N-i biograafiaga, olgu härra N kes tahes ja tulgu tema rännakul ette mis tahes. Niipea kui astume näitusesaali, tabab meid iseäralik ootuse õhkkond. Näeme puhvetkappi ja kummutit, seinakella ja kanapeed, stiliseeritud jalgadega laudu; nagis ripuvad mantel, kaabu ja jalutuskepp, seina ääres ootab reisikohver. Aga midagi on siin teisiti, kui peaks olema; midagi on sündimas, miski tekitab ärevust, kõhedust ja ebakindlust. No muidugi, diivanil maalutab ju puine kondikubu, luukere-tool, mis pole ei luukere ega tool, tema küünarnukk on mõnusalt naaldunud diivani käsitoele. See õdus toakene ei ole õdus toakene. Ja nõnda asi nüüdsest ka jätkub.
On tuba, mis koosneb üleni ainult põlenud, ülessulanud jeesustest. Nad lebavad laual, kämpuvad segase puntrana kaalukaussidel, ripuvad jalgupidi konksude otsas, reastuvad seinal nagu kaubaproovid; enamasti ei näe me tervet keha, vaid ainult mõnda moondunud fragmenti. Keset tuba seisab vanaaegne klapiga koolipink, millel asetseb söestunud, mustaks tõmbunud raamat. Seinal näitab videopilt, kuidas raamat tasakesi leegitseb. Ka krutsifiksi on põgusalt näha, kuid see ei domineeri. Mis see on? Kohe meenuvad sõjapildid. Söestunud laibad Butša tänavatel. Järjekordne uudis, kuidas Iisrael on rünnanud Gaza põgenikelaagrit, põletades lapsi elusalt. Nüüd hakkab fantaasia tööle. Tapatalgud Darfuris, millest me nii vähe teame, kuid mis toimuvad sellegipoolest ega ole sugugi vähem jubedad, isegi kui me neist kuulnudki pole. Amasoonia vihmametsade põletamine, mis on tänavu intensiivsem kui kunagi varem, sest Bolsonaro tont möllab ikka, mis siis, et ta president ei ole. Kõik see on otseselt seotud modernsusega, ja samas monoteismi ajalooga. Põlenud must raamat on siin omal kohal, ja samuti põlenud jeesused, kes näivad lõputult paljunevat, kuigi tükati, köndistunult, fragmentaarselt. See tuba on maailm, milles me täna elame. Sellest ei ole meil pääsu, nii nagu ei olnud härra N-ilgi.
Kuid astume järgmisse tuppa. Korraga oleme hoopis teises atmosfääris. Esimese asjana märkame Eduard Wiiralti erootilist kompositsiooni, kus pildi keskmes on alasti naisfiguur, kelle silmad on hirmust pärani ja juuksed peas püsti tõusnud; igast küljest liginevad talle erektsioonid, kuid need pole sõbralikud, vaid kiskjalikud, pantri, röövlinnu või mao peaga. See pole sugugi meeldiv, vaid toksiline erootika. Ligilähedasi stseene näeme seinal veel rohkesti, Wiiralt on joonistanud neid ka sigaretikarpide ja tikutooside peale. On tunda hoolikat arhiivitööd, Eero Epneri kätt. Kuid peaaegu kõik need pildid on rõvedad, erootiline pinge põimub siin roppuse ja ilgusega, nii et iga stseen on korraga erutav ja eemaletõukav. (Erandiks ainult üks visand 1940. aastast, kus paari näoilmed väljendavad ka andumust ja õrnust.) Erootika on siin valdavalt abjektne. Seda tunnet süvendavad skulpturaalsed broilerid ja voodis aelev kondikubu. Amandus Adamsoni ja August Weizenbergi kipskujud üksnes võimendavad kontrasti kaudu sedasama emotsiooni; Weizenbergi marmorist „Eeva“ mõjub selles toas niisama kaksipidiselt, sest afektid ju nakatavad.
Kas näituse võti on nüüd käes? Päriselt siiski mitte. Üllatusi tuleb veel. Johannes Mülberi tumedatest broomõlitrükkidest jalutavad paljud külastajad küll ruttu mööda, ometi avavad need veel ühe olulise raja, kuhu dekadents alati kipub, kui afektiivne intensiivsus on väsitama hakanud. See rada on hämaruse, virvenduse, pooltoonide ja videvikuvalguse rada, kus figuurid muutuvad küll ähmaseks, aga see-eest pääsevad mõjule ebamäärased nüansid, kummalised detailid, häguse kontuuriga siluetid ja hajuvad perspektiivid. Kes on need vihmavarjudega mehed ja naised? Need puiesteel jalutajad? Sealsamas kõrval näeme ka ähmaseid pliiatsijoonistusi, mõnda litograafiat või oforti (Hando Mugasto); hõllanduse lammutab aga jällegi Wiiralti seepiatehnikas „Kompositsioon“ (1929), ühtaegu ülimalt nilbe ja kriipivalt vastuoluline, sest vaatajale pakutakse vihjeliselt tervet jutustust. Kontrastid kuuluvad siin kokku. Nüüd ei mõjugi enam nii põrpivalt varraste külge kinnitatud käelabad, täisjoonistatud kohvikumenüüd ega alkohoolsed stseenid järgmises toas. Hetkeks ehmatab lahtisest ajalehest loetud pealkiri „Tuleb steriliseerimise seadus“, aga see on 1. aprilli leht.
Miljöö on nüüd sedavõrd eneseküllane, et näituse teine pool mõjub juba kontseptuaalselt. Katkine mööbel, puruks pekstud portselan; laipade pildid; kuuliaukudega särgid, millele on sümboolselt tikitud punane veri. Lauri Lesta heliinstallatsioon vallutab siin suure osa ruumist. ilmuvad naljakad sabaga fallosed, mis on tagajalgadele tõusnud (Aivar Simson); atleetlikud sportlasekehad (Aleksander Kaasik) ja heroiline töömehekuju (Martin Saks); revolutsiooniline bareljeef (Endel Bergmann). Hulk vanaaegseid kelli on köitega puntrasse seotud ja lakke riputatud; paljud neist tiksuvad ikka veel, aga aja ruumistamise idee paistab siin jõudvat kollapsini. Lineaarselt kulgev, jaotatud ja nummerdatud aeg kaotab sisu, jookseb tühjaks ja muutub mõttetuks, ja koos sellega hävib ajalugu, mis niikuinii oli algusest peale kahtlase väärtusega. Sellest sasipuntrast ei kooru iialgi mitte midagi mõistlikku. Kui nüüd möödume riiulitest, kus pikkades ridades seisavad lõhutud, moonutatud, deformeerunud kipspead, üks tühjem kui teine, katkisem kui teine, asjatum kui teine, siis olemegi saabunud viimasesse, valgesse ruumi. Tühjad ogalised pildiraamid, tühi postament, selja taha seotud kätega meesfiguur, mis taas assotsieerub kristliku ikonograafiaga. Veel üks punase kirjaga särk, veel hargnevaid lõimi. Rännak ei paista siin päriselt lõppevat: tegemist on oletuste ruumiga. Edasi võib kulgeda kuhu tahes. Või hakata otsast peale, sest paksu kardina taga asub jälle ootuste tuba.
„Härra N-i elu ja surm“ on dekadentsi varakamber. Ajaloolisi objekte on kokku toodud mitmest muuseumist, aga nad ei loo mingit ajaloolist jutustust, ei toeta ühtki arengu narratiivi. Härra N-i ei eksisteerigi, see saab vaatajale üpris ruttu selgeks. Härra N ei ole ka mingi fiktsioon. Vastupidi, ta on fiktsiooni hajumine, järjest ebamäärasem ja väheütlevam figuur, kes ei kanna ühtki sõnumit ega esinda ühtki identiteeti. Pigem mõjub ta vabastavalt, mitte kütkestavalt; pigem lahustavalt, mitte tihendavalt. Tema ajalugu ei ole koormav, kuigi näeme teda koormat maha laadimas. Nii võibki näituselt lahkuda ootamatult kerge südamega.
Sellega ei taha ma öelda, et kaoksid need tühjade aedade ärevad ööd, see kauge ähvardav valgus. Muidugi, see näitus on kummituslik ja häiriv, ta kehastab kõike seda, mida psühhoanalüütik Clotilde Leguil on hiljuti koondanud toksilisuse mõiste alla: „Toksilisus märgib kõike minu sisemuses, meie sisemuses, mis meid ükskõikselt triivima suunab … Seesama viirus, mis käsib aina rohkem nautida, niihästi Maa loodusvarasid kui kõikide olendite kehasid.“3 Meil on toksiline ühiskond, toksiline majandus, toksiline poliitika, toksiline sõda – ja muidugi mõista ka toksiline ajalugu. „Subjekt on naudingu altarile risti löödud,“4 ütleb Leguil aforistlikult, ja kahtlemata osutab sellele ka Urmas Lüüsi näitus, paiguti väga otseseltki. Aga see toksilisus on ometi lagunev. Dekadents on toksilist kultuuri lagundav ferment, see paneb ta käärima, mädanema ja pulbitsema. See on ebamäärane, vaevutajutav liikumine, mis meid juba tasapisi turgutab ja kosutab, ilma et me alati arugi saaks. Tõepoolest, see ongi väsinud algus.
1 Jüri Üdi, Detsember. Tallinn: Eesti Raamat, 1971, lk 6.
2 Charles Baudelaire, Kurja lilled. Koostanud August Sang. Tallinn: Perioodika, 1967, lk 29.
3 Clotilde Leguil, L’Ère du toxique. Paris: Presses Universitaires de France, 2023, lk 10 ja 18.
4 Sealsamas, lk 108.
