Kadrioru pargi oranžerii. Arhitektid Kai Süda, Risto Parve, kaasa töötasid Heldi Jürisoo, Marju Tammik (Karisma Arhitektid). Sisearhitektid Raul Kalvo, Helen Oja ja Lauri Läänelaid (Inphysica Technology). Maastikuarhitektid Kersti Lootus, Tiina Kullerkupp, Elle Pent, Siim Lootus (Lootusprojekt). Võistlus toimus 2018. aastal, hoone avati 2024.
Pole kahtlust, et Kadrioru park on keskkond, mis paneb seal asuvaid ehitisi teise pilguga vaatama. Vana park neelab majad endasse, teeb neist nipsasjad keset rohelust, millel pole muud otstarvet kui ilus olla ja meelt lahutada: siin on kohvikud, lustlad ja lossid. President ja kaunid kunstid, pikkadel alleedel veniv igavene pühapäev. Meeleolud, mis nõuavad luuletajat, mitte ühest majast kirjutama palutud arhitektuuriajaloolast. Sestap jätkan tunduvalt asisemal noodil: see keskkond nõuab ka hoolt, inimjõudu, tööriistu, planeerimist. Park oma suuruse tõttu mitu korda rohkem kui hooned, sest võitlus inimese käe järgi kujundatud keskkonna ja looduse iseteadvuse vahel on armutu. Metsikus ning kord püsivad siin balansis ainult ränga tööga, rebendid paistavad igalt poolt. Pole ime, et sellise korrapära loomiseks oli omal ajal vaja tsaarivõimu ja suurt hooldusmeeskonda, kes elas palee läheduses asumis, üsna korrapäratus pealegi. Koos isevalitsejate kadumisega hääbus siinsest ruumist ka lõplikkus ning enam kui sajandi jagu on Kadriorg olnud avatud rohkem või vähem juhitud protsessidele. Argist tagalat, ladusid, kuure, köögipoolt on siiski alati vaja. Üks selline tagalamaja hiljuti kastellaanimaja naabrusse kerkiski, olgugi et peenelt oranžeriiks nimetatuna.
Väike Itaalia
Vaatamata hoonetüübi sinivereliselt ekstravagantsetele juurtele ei saa linna uusimas triiphoones flanöörid sompus ilma kiuste apelsinipuude all kohvi rüübata. Jalutaja saab taimeilu läbi klaasi uudistada, sest edeva välimuse taga on eelkõige praktilisteks toiminguteks mõeldud aednike maja. Oranžerii ehk kasvuhoone eksootiliste viljapuude üle talve hoidmiseks on pärit renessansiaegsest Itaaliast, kust see levis põhjapoolsematesse Euroopa lossiaedadesse, sest kapriisseid lõunamaiseid eksoote ning kalleid klaasmaju said endale lubada vaid valitud. Teadupärast oli Itaaliast pärit ka Peeter I Kadriorgu kaasa toodud arhitekt Niccolò Michetti. Kõikvõimalike lustlate, paviljonide ja muude ehituslike kunsttükkide kõrval olid oranžeriid ja nende edasiarendusena botaanikaaiad osa meelelahutuslikust pargimaastikust, kus võõramaised taimed ja piinliku täpsusega kujundatud lilleparterid ei jätnud kahtlust, et viibitakse väljaspool kohalikku floorat, muus maailmas. Õigupoolest moodustasid pargid koos barokklosside arhitektuuriga terviku, olid vaadete suunajad ja pompoossuse võimendajad. Kadrioru praeguse metsistunud alumise aia ja lossiesiste söötis parterite taustal on see seos muidugi täiesti kadunud. Oranžeriinimelise ahjudega köetava hoone projekt lossi arhitekti Johann Georg Teicherti käe alt pärineb aastast 1754 ja sel oli eelkõige praktiline otstarve. Nagu kirjutab Jüri Kuuskemaa raamatus „Kadriorg. Lossi lugu“, ehtisid ka Kadrioru treppe suveks välja tõstetavad põõsasrooside, pomerantside ja loorberipuude potid. Oranžerii taga aia kõrvale kavandas Teichert majad pidevalt ehitus- ja ümberkorralduste taktis elava lossi seisukohalt olulistele figuuridele: iseendale ehk arhitektile ja aednikule. Sajand hiljem arhitekti enam vaja ei läinud ja tarbeaia serva ehitati 1830. aastatel uued, siiani säilinud majad kastellaanile ehk lossivalitsejale, teenijatele ning aednikule. Kasvuhoonet koos lisandunud kuuride ja töökodadega lapiti ja ehitati vahelduva eduga ümber, kuni see utilitaarne kooslus moodustas XXI sajandi alguseks lossi ümbruse kõige näotuma paiga. Pole kahtlust, et ehkki loorbereid enam ammu ei kasvatata, vajas Tallinna linnale kuuluv kompleks uuendamist.
Mitu nägu
Seoses Kadrioru pargi 300. aastapäeva tähistamisega 2018. aastal välja kuulutatud oranžerii ehk aednike maja eskiislahenduse arhitektuurivõistluse võitis büroo Karisma Arhitektid. Kadrioru pargi poolt oli projekti eestvedaja parki aastakümneid juhtinud Ain Järve, kes lahkus ametist vaid mõni kuu enne oranžerii avamist 2024. aasta detsembris. Uude majja pidi ära mahtuma palju asju: kasvuhoone, kontor, töökojad, garaaž, aednike pesu- ja riietusruumid, õppeklass ning talveaiaga liidetud kohvik. Projekteerimise käigus loobuti küll linlasele avatud osast ehk kohvikust ja näituste alast, ent tulu teenima peab ja nii saab siiski troopikahõngulisi ruume seminaride ja ürituste jaoks rentida. Suurem osa majast on täis pakitud ruume, mida kasutavad 60 inimest, kes hoolitsevad umbes 70 hektari suuruse Kadrioru pargi, Reidi tee roheala, Tondiraba pargi ja mitme teise linna esindusliku haljasala eest, lisaks kontor juhtkonnale ja töökojad. Näiteks võis parasjagu käsil tööde tahvlilt lugeda: Miia-Milla orav, koerte jalutamiskeeld ×10, kanali sillad, tavandimaja riiulid jne. Ei mingi botaaniline elamuskeskus, vaid maja, mida on päriselt vaja ja mille asjalik arhitektuur õilistab tööd kui tegu. Praegusel mitte-ehitamisest jutlustaval ajal on kooseluks taimedega ehitatud maja ehk ka kuidagi parem kui järjekordne ärikeskus?
Konkursitööga võrreldes on laienenud kõige rohkem hoone maa-alune osa, sest pargiga seotud inventari on lõputult: ära peavad mahtuma neli elektrilist veoautot ning ühel heal päeval kolitakse siia ka külmikud Eesti päritolu seemnete geenipangaga. Veelgi rohkem on majas muidugi talvituvaid taimi, kelle heaolu tagab võimalikult nutikas kütte- ja ventilatsioonisüsteem. Klaasist ja metallist, moekalt pastellrohelist tooni maja signatuuriks on ristkülikukujulise mahu peale kergitatud kolm poolsilindrit, mis toovad meelde XIX sajandil Londonisse või Pariisi püstitatud suurlinlikud klaasist ja terasest paviljonid ning kuninglikud palmimajad, tõelise omaaegse high-tech’i. Midagi nii uhket pole siin lossi majandushoovis muidugi kunagi olnud ja ega meenugi, et kaarjaid terastarindeid Eestis arhitektuuriajaloos kuigi hoogsalt üldse kasutatud oleks – kui äsja arhitektuuripreemia võitnud Ankru tänava kortermaja (Molumba) Põhjala territooriumil välja arvata. Sellele vaatamata kaared Kadriorgu sobivad – sama orgaaniliselt nagu ümar tiigipaviljon, lastemuuseumi kuppel ja lilleaia kaarjad taimekatusega käiguteed. Kaarte all on maja kõrgemad ruumid: kasvuhoone, talveaed ja tõstukeid mahutav garaaž. Need liidab üheks madalam plokk, kus kõik liikumisteed ja tsoonid on loogilises seoses. See on tehnoloogiline maja, kus kõrvuti inimestega elavad taimed ja pole kindel, kumb on tähtsam. Hoone sisearhitektid on jätkanud tehnitsistlikku joont: hele kivipõrand on pestav ja mööbel kerge, nagu kasvuhoones ikka. Seminariruumi seinale, talveaia lakke ja mujale on asukatest rohenäpud Elle Pendi ja Kersti Lootuse juhtimisel oma ilumeelest lähtuvalt kompositsioone teinud, andes ruumile kohalikuma ilme – aiandususku eestlaste kodukasvuhooned on koos kogutud reliikviatega ikka väikse rohepühamu mõõdu välja andnud.
Muidugi jätkub rohelust ka õue: peagi hakkavad esimese korruse kõrguses väliskülgi katma ronitaimed, igaüks ilusti poolkaarja püstise fassaadielemendi õnarusse istutatud. Kuna krunt on väike ja kusagil tuleb veel parkida ning kuskilt sisse- ja allasõit teha, pole mõnusa omavahel suhtleva sise- ja väliruumi tarvis maja ümber ruumi jagunud, Rohelise aasa tänava poole avaneb kõrge garaaž. Läbi talveaia tagakülje võib imetleda asfalti, autoninasid ja teadmata kellele kuuluvat ebamäärast kõrvalhoonet – tagahoovitunne pole selle külje kohamälust kadunud. Puudust leevendab talveaiaga ühendatud katuseterrass, kust lisaks sellistele kohustuslikele roheelementidele nagu mätaskatus ja päikesepaneelid avanevad vaated pargirohelusse, aga ka kirjule ümbrusele, alates sulnist luigetiigist kuni plastist karussellide ja mühakliku tennisehallini. Esinduspargil on mitu nägu.
