Martin Heidegger kirjutab oma essees „Maailmapildi aeg” moodsa teaduse tunnusjoontest: „Õpetlane kaob. Ta vahetatakse välja uurija vastu, kes on seotud uurimisprojektiga. See ja mitte hoolitsus harituse eest annab tema tööle värske ilme. Uurija ei vaja enam koduraamatukogu. Ta on hoopiski pidevalt teel. Ta arutleb konverentsidel, täiendab ennast kongressidel. Ta seob ennast kirjastajate tellimustega. Need määravad nüüd, milliseid raamatuid tuleb kirjutada.“[1] Heideggeri diagnoos on kuidagi tuttav: teadlaste orienteerumine uurimisprojektidele ja ajamahukad rahastustaotlused on kõik osa teaduse argipäevast. See muudab teadmisteloome palavikuliseks ja pealtnäha intensiivseks, aga unarusse vajub varasem bildung-tüüpi enesekujundamine, mille lähtekohaks oli isiksuse müstika – inimeses on midagi, mis vajab hoolt, kasvatamist ja väljaarendamist. Inimeses on ivakesed, aga nende saatus pole otsustatud. Vaja läheb paopaika, rahu ja vaikust, et luua esimene juurestik. Õpetlane oma raamatukoguga hoolitsebki selle paopaiga eest: ta mälub inimkonna vaimset kogemust, loob sellest huumust ja rikastab niimoodi pinnast, millesse peavad juurduma uued puud. Madis Kõiv on kunagi öelnud: „Nõnda siis tuleb kõigepealt korda seada raamatukogud.[2]“ Äsja ilmus ajakirjas Akadeemia artikkel filosoof Johann Gottlieb Fichtest, mille joonealustes on ridamisi viiteid mahukale Fichte akadeemilis-kriitilisele väljaandele.[3] Aga eesti lugeja ei saa nende viidete kaudu Fichte juurde minna, sest meie raamatukogudes ei ole neid väljaandeid. Ja Fichte pole ainus selline. Öeldakse vastu, et ei osata enam keeli, sellistele raamatutele pole lugejaid. Aga raamatud riiulil on nagu metsapiir põllu ääres: mets kõneleb ka siis, kui sa näed teda eemalt. Ka raamatuid peab saama kõigepealt näha. Madis Kõiv – too kadunud õpetlane – palus meil seda ju meeles pidada: ärge kaotage metsapiiri pilgust. Toogem raamatud riiulitele.
[1] Martin Heidegger, Holzwege, Gesamtausgabe 5, Vittorio Klostermann, 1977, lk 85
[2] Vt Astrid Reinla intervjuu Madis Kõivuga ajakirjas Vikerkaar nr 3/1991, lk 89
[3] Dieter Heinrich, Fichte algupärane äratundmine. Tõlkinud Märt Väljataga. Akadeemia nr 3/2025, lk 440 jj
