Ansambel U: ja L’Itinéraire’i ühiskontsert 13. märtsil Estonia Kontserdisaalis oli Eesti nüüdismuusikaelus erakordne sündmus. Pariisis tegutsev ansambel L’Itinéraire käis Eestis üsna lühikese aja vältel nüüd juba kolmandat korda, ühendades seekord jõud ansambel U:ga.

Ühiskontserdi kava oli läbimõeldult mitmekülgne ja mõlemale ansamblile iseloomulik ning avas ühtaegu ka koosseisude mulle seni veel tundmatumaid külgi. Põnevalt raamisid kontserti ansamblite ühiselt esitatud teosed, kuid keskosas sai kuulda mõlemat koosseisu ka eraldi: L’Itinéraire mängis Émilie Girard-Charesti teose „Confluences“ ja U: esitas Märt-Matis Lille teose „Kaljukits“.

Ansamblite sünergilist koosmängu võis tajuda kohe esimesest teosest, Jean Luc Hervé helitööst „De près“. Teos võimaldas mul kuulajana kohe kammermuusikaliselt meisterliku materjali ja kõlavärvide käest kätte mängimisse sisse elada. Kogu teos oli üles ehitatud pikkadest, vaikusest algavatest ja aktsentidega lõppevatest järk-järgult kuhjuvatest helidest. Kuigi elektroonilisest muusikast tuleneva, justkui tagurpidi pööratud lõpuatakiga heli kasutus võib olla nüüdismuusikas üsna levinud, näis põnev, et just seda ainsat printsiipi on helilooja püüdnud kogu teose vältel faktuuri varieerides, intensiivistades ja venitades arendada – seda isegi kõlalise materjali kuhjudes ja kulmineerudes. Teoses on kasutatud ka elektroonikat: saali, toolide vahele olid paigutatud valju­hääldid. Helilooja selgituste kohaselt oli tema mõte anda sellega kuulajale lähemal asuva valjuhääldiga vahetum kõlakogemus. Minu kõrval asetsev valju­hääldi sattus olema hõrkjas balansis kaugemal asuvate heliallikatega ning tekitas kohati isegi ringleva helirändluse. Heli levimine ruumis on Jean Luc Hervé üks huvipunkte, helilooja ise on pakkunud üheks oma loomingut iseloomustavaks sõnaks „piiriala“.

Piirialadel mängis ka Émilie Girard-Charest teoses „Outrances“ (see võiks tähendada äärmuslikke liialdusi), kuid hoopis teises võtmes. Girard-Charestil on põnev seos Eestiga: Pariisis tegutseva Kanadast pärit helilooja esimene peatuspunkt maailmajaovahetusel oli kümnend tagasi just Eesti, kui ta tuli Tallinna rahvusvahelise nüüdismuusika programmi CoPeCo raames õppima.

„Outrances“, mis mängleb valdavalt üsna haprakõlaliste vaikuse piiril laiendatud tehnikatega, ärgitas jälgima selles toimuvaid mikroskoopilisi heli­muutusi ja pani mind kõrvu teritama, et sellest mõnust veelgi intensiivsemalt osa saada. Eelmisel päeval kuulsin Émilie Girard-Charesti „Improtestil“ tšellistina ning tekkis otsene seos improvisatsioonis kasutatud materjali ja samalaadse kõlafookusega komponeerimisel. Osalt tekkisid paralleelid ka Saksamaal elava prantsuse helilooja Mark Andre vaikuse piiril balansseeriva helikeelega.

Samal ajal mängis Girard-Charest aga humoorika teatraalsusega ja testis publiku visuaalse poole tõlgendamisvõimet. Kuigi teose „Confluence“ teises pooles oli teatraalsus täiesti selgelt märgatav, jättis see teose algupoolel põnevat mõistatamisruumi. Näiteks oboe (Sylvain Devaux) vaikse improvisatsioonilise multifoonidega soolo ajal hakkas ülejäänud koosseis (keelpillitrio) taotluslikult sünkroonsuse ja sünkroniseerimatuse piirialal, justkui pause lugedes õrnalt õõtsudes takteerima, imiteerides kontserdil – valel ajal, vales kohas – raskesse töömeeleollu sukelduvaid nüüdismuusikuid ning tekitades korraks siira hämmingu: „Kas tõesti!?“ Teose lõpupoole, kui muusikaline materjal intensiivistus ja rütmilisemaks muutus, võttis selgemad piirjooned ka visuaalne teatraalsus, mis pani naerma nii enda varasemate kõhkluste kui ka ansambli värvika koreograafia ja grimasside üle.

Märt-Matis Lille miniatuurses, kuid atmosfäärilises teoses „Kaljukits“ kuulsin selgekõlalist avarust ja ansambel U: oli kõlavärvid omavahel nõtkelt sidunud. Teos on pühendatud Karlheinz Stockhausenile helilooja tsüklit „Tierkreis“ silmas pidades. Kuigi teoses on mõeldudki kaljukitsele kui sodiaagimärgile, seostus U: esitus pigem avara taeva­laotusega. Öise taeva kaljukitse tähtkuju asetuse ambivalentse, nii jõulise kui ka hapra ruumilisuse muutumatu iluga, harmoneerus just see, kui ruumi­andvalt edastati üksteisele ostinaatsemat materjali, ning avara tessituuri ja mänglevate rütmidega ajatu klaveripartii Taavi Kerikmäe esituses.

Seevastu kordumatu ilu sfääridesse viis Tristan Murail’ üsna värske, 2023. aastal valminud teose „Rhododaktulos Eôs“ ehk „Roosisõrmeline koit“ kahe ansambli ühisesitus. Murail on mõlemale ansamblile väga tähtis. L’Itinéraire’i on sidunud selle rajaja Murail’ga läbi aegade väga tihe koostöö. Ansambel U: on samuti väga tihti jõudnud oma kontserdikavades Murail’ loominguni, muu hulgas 2023. aastal 20. tegevusaastat tähistanud kontserdil.

Mõnes Murail’ viimaste aastate teoses on hoomata maagilist rahu, sünkroonset kulgu ja isegi läbipaistvamat harmooniat. Nii ka selles õrnkoloriitses teoses „Rhododaktulos Eôs“, kus keel- ja puhkpillid mängivad enamasti koos pikki liine ning sellele sekundeerivad huvitavate repliikidega klaver ja löökpillid. Seejuures paneb mind mõtlema tema teoste muundunud, kuid ehk siiski veel endiselt elektroonilisest kõlast lähtuv esteetika. Näiteks ka keelpillide vibraato kasutamise erilisus: Murail’l võiks see ehk olla justkui võnkuv seisund või elektroonilisest võnkest lähtuv ostsilleerimine.

Viimase teosena kõlanud Helena Tulve „Confluence I. Deux mers“ ehk „Kokkuvool I. Kaks merd“ esiettekandes eristusid Estonia kontserdisaali akustikas hästi timmitud balansis teose eri kihid ja kõlavärvid. Helilooja on annotatsioonis kujundliku tabavusega kirjeldanud kahe erineva tiheduse, soolasuse ja temperatuuriga veemassi kokkuvoolu, mis andis tuumale lähenemiseks hea vaate- või kuuldenurga. Tajusin koostoimes kulgevad või eri radu suunduvaid kõlastruktuure ja hoovusi – särtsakaid perkussiivseid impulsse, mis lahustusid voolavusse. Meelde jäid intensiivsed säbrulised kõrges registris keelpilli gettato’d ja tremolo’d samal ajal ostinaatsemalt kulgeva kõlalise materjaliga ning need moodustasid illusiooni paralleelselt kulgevatest aegadest või ajamõõdetest, mis jõudsid teatud hetkedel oma liikumises ühise rahunemispunktini. Värvipaletti rikastasid muu hulgas veel säravalt ajastatud mahlakas bassklarnet ja tšello või samamoodi eredalt piano’s sillerdavad klaveri sees keeltel mängitud lõigud ja tugevalt karakteersed valge müra moodi sahinatega rütmiliselt sünkroonsed repliigid.

Kui teose koosseisu või selle suurust mitte teada, siis oleks seda tämbrikülluses raske aimata, sest instrumentide kõlavõimalusi oli kasutatud laia haardega ja ühisansambel oli need väga eredalt esile toonud. Üllatuslik ja väga efektne oli vaikusest algav pika crescendo ja atakiga teose lõpp. Veel erakordsem oli, et järgmisel päeval tuli Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ja Olari Eltsi esituses esiettekandele Helena Tulve uudisteos „Märgid ja signaalid“ – kaks nii võimsat esiettekannet järjest! Orkestriteoses leidus küll ansambliteosega mõneti sarnast ärevust ja poeetilisust ning isegi samu uudselt värvikaid kõladetaile, aga muusikaline kulg ja kõlapilt erines kardinaalselt nii jõulisuse, meloodiakontuuride kui ka intensiivsuse poolest – ja mitte ainult märksa suurema koosseisu pärast. Ometi oli neis teostes ka midagi ühesugust – näiteks üllatuslik lõpukontuur.

Helena Tulve teose „Confluence I. Deux mers“ ettekandes ja ka teistes ühiselt esitatud teostes oli tajutav kahe ansambli koostoimel tekkiv värske hingus ja energia ning U: puhul kunstiliselt veel vabamalt mõjuv, täpne otsusekindlus fraaside kulminatsioonidesse väljaviimisel. L’Itinéraire nakatas siinseid muusikuid iseäranis süvenenud ja sundimatu nüüdismuusika esituskultuuriga, mida olen saanud varem nautida selle ansambli puhul nii Tallinnas festivalil „Sound Plasma“ kui ka Pariisis nende tavapärases Cité internationale universitaire’i Heinrich Heine saalis.

Ansamblite ühisosa paistab olevat märkimisväärselt suur. Võib tõdeda, et U: ampluaa ja huviring on nüüdis­muusika eri suundumustes ehk isegi kirjum, kuid prantslaste ja spektralismist lähtuva helikeele vastu on neil alati olnud väga vilgas huvi. Samuti seob kollektiive noorte muusikute harimine ja laborilaadsete võimaluste pakkumine heli­loojatele: muusikute-heliloojate koostöö ja mõttevahetus oli oluline algtõuge, miks L’Itinéraire asutati, U: pakub heliloojatele igal aastal katsetuslikku koostöövõimalust sarjas „Residentuu:r“. Eesti nüüdismuusikale on sellised ühisprojektid väga vajalikud. Nagu Tarmo Johannes Klassikaraadios ütles, on see kultuuriline investeering ja kultuuri­vahetus kõige paremal moel.