Avastasin üllatusega, et eelmisel aastal loetust on mind enim jäänud saatma kaks teost, mida mu enese raamaturiiulis tegelikult polegi.  

Esimese neist, Sven Mikseri „Vareda“, laenasin emalt ja selle lugemiseks kulus napilt paar õhtut, ent teose kohalolek mu meelelaotuses püsib siiani. „Vareda“ on kõige paremas mõttes nii üdini kohalik, et selline lugu saabki sündida ainult siin ja ainult eestlase sulest. Jah, lisaks paljudele teistele tundsin ka mina Sven Mikseri fiktsionaalsena kirjutatus elavalt ära nii mitmegi Eesti mõisa, küla ja väikelinna õhustiku XX sajandi lõpukümnendeil. Poeetiliselt kirja pandud inimlik lugu, milles on tabatud ühele maanurgale ja selle asukatele nii ainuomaseid tunde- ja olustikunoote, on minu meelest just see kvintessents, millega üks väikerahvast võrsunud autor ka maailmakirjandust rikastada saaks.  

Teine mu riiulilt puuduja, mis siiski minuga nüüdsest kõikjal kaasas käib ja eelmisega tuntavalt resoneerib, on Karl Ristikivi Tallinna triloogia („Tuli ja raud“, „Õige mehe koda“, „Rohtaed“). Kolmik, mille esimene osa ilmus juba 1938 ja viimane 1942, annab napilt, kuid veenvalt edasi Eesti linnaolustikku XIX sajandi viimastel ja XX sajandi esimestel kümnenditel. Eelkõige räägib noor Ristikivigi aga ikka inimeseks olemisest ning teeb seda kohati lausa jahmatavalt meisterlikul ja küpsel moel, andes sellega lugejale ühtlasi võtme, kuidas oma vanavanaemade ja -isade toonaseid valikuid paremini mõista. Olin triloogiat lugedes suisa hämmingus, kuidas nii lummav peatükk meie kirjandusloos mulle siiani tundmatuks on jäänud, ja samal ajal hästi rõõmus, et selle lõpuks avastasin ning edasi saan minna juba koos sellega.  

On ütlemata hea tunne, kui lünk koduses raamaturiiulis ei tähenda tühimikku lugeja mõtteilmas.