Arusaam, et rahvusriik on üks poliitilise varjupaiga vorme, peaks Eestis olema hästi mõistetav. Võiks ju öelda, et kogu meie rahvuslik projekt on algusest peale seisnenud varjupaiga taotlemises. Selleks, et tõestada varjupaiga taotlemise õigust, tuli kõigepealt muidugi luua “oma kultuur”: mitte küll sellepärast, et varem poleks olnud kultuuri – keelt, traditsiooni ja rahvast, vaid et see oleks mõistetav neile, kellel oli voli anda asüüli ja moodustada reservaate. Juba baltisaksa estofiilid leidsid, et rahvale tuleb “tagasi anda” tema eepos; hiljem kuulutasid ärkamisaja radikaalid, et “rahva meelest” ei saa kustutada muistset priiusepõlve. Järgnes rida ennustamatuid ajaloolisi sündmusi, mis põhimõtteliselt tõestasid valitud suuna õigsust. Juurde tuli ainult paratamatu klausel, et “kindel linn vajab väga-väga kaitset ja varjupaik sala-varjupaika” (Paul-Eerik Rummo). Kuigi selle fraasi kontekst oli irooniline, jõudis tema tõsisem sisu moonutuseta kohale ja suruti mitme põlvkonna meelde koos soovitusega, et “kõik maailma vabadus” tuleks kuhugi peitu viia.
Rahvusliku varjupaiga taotlemisega käivad kaasas ideoloogiad, mida praegu võib kõige üldisemalt nimetada rahvusromantismiks. Need ideoloogiad võiks põhijoontes jagada kahte kategooriasse. Esimesse kategooriasse kuuluks selline rahvusromantism, kus varjupaiga taotlemise eeldusena nähakse regionaalset keelelist ja kultuurilist ühtsust, mis suudab vastu panna kõigile lahustavatele ja lammutavatele jõududele. Oma ja võõra vahel peab olema selge piir. Teise kategooria moodustaks niisugune rahvusromantism, kus eeldusena nähakse just teatavate piiride kustutamist, keskendudes ainult mõnele põhitunnusele. Sellisteks põhitunnusteks võivad olla keelesugulus, kultuurivahetus, usutunnistus jne. Mõlemale rühmale annab romantilise ilme see, et ajaloole projitseeritakse nägemusi, mis on loomu poolest pigem müütilised.
Varjupaiga taotlejaid on palju, neil on erinev kujutlusmaailm ja nii kerkib uusi rahvusromantismi ilminguid hoogsalt nagu ehitisi. See kõik on loomulik, kuid siiski võib meelde tuletada, et rahvuslik varjupaik on poliitiline fiktsioon. See on, nagu Sloterdijk samas tekstis ütleb, üks “paratamatu illusioon”, mis õnnestumise korral hoiab ära halvema. Romantilise hoiaku nõrkus on aga siiski selles, et varem või hiljem lööb ajalugu projektsioonide koorma all kõikuma, tekitades pettumust või lausa varinguid. Seepärast võikski poliitiliste, ideoloogiliste ja religioossete varjupaikade kõrval olla veel üks, puhtal kujul müütiline varjupaik, mis ei nõua oma ettekujutuste ülekandmist kuhugi mujale. Selline müütiline varjupaik oleks poliitilisest varjupaigast lahus selles mõttes, et ei nõua mingi õiguse taotlemist ega oma staatuse põhjendamist. See ei oleks ka illusioon, sest kui illusioon on taju eksitus, kuulub see reaalsuse juurde, müüdid aga asuvad teisel tasandil. See müütiline varjupaik võib olla täiesti oma, ta võib olla lausa “põlisrahva reservaat”, aga ei sunni meid kinnituma ühegi ajalookäsituse külge. Kuidas seda müütilist varjupaika leida? Näiteks niisuguse mänguga: külm… külm… veel külmem… soe… soojem… päris kuum…
