Turris olemisega Kullervo sobib meie ajapilti. Ta on kui kammitsetud kaasmaalane, kellel rusikad vaenlase ootel püsti ja meel must. Ihusse põletatud orjamärk ei lase unustada ülekohut ja alandust. Vaataja ebakindlus homse ees viskab eepose süžeeliinile omakorda hagu alla: kelle päralt on jõud, selle tahtmine sündigu siin maa peal igavesest ajast igavesti. Nii on Kullervo elukäik vägagi meie aja tegu ja nägu. Eepos ruulib.

Kurja karmaga Kullervot mängib helge näitlejasarmiga Pääru Oja – vastuolu, milles on magusat pinget. Esietendusel olin Kullervo mõjuväljas. Vaatamata poisikeselikule ülbusele oli Pääru Oja tegelane õrna hingelaadiga, näis, et tuleb vaatajale pihtima, oli mõnel puhul lausa pisarate äärel. Ta meenutas noorukit, kes sattunud paha peale ja katsetab aeg-ajalt publiku peal, kas õnnestub sarmi jõul jamast välja tulla. Aga Kullervo lugu sai jutustatud. Miks ka mitte niimoodi. Eno Raua „Kalevipoeg“ on siiamaani tänuväärne abimees, mis koolilapse eepose rajale juhatab. Nüüd teeb VAT-teatri „Kullervo“ samaväärset tööd noorte tundekasvatuses ja „Kalevala“ tegelaste tutvustamisel.

Teistkordsel vaatamisel on etenduse emotsionaalne temperatuur mitme kraadi võrra kangem. Minu vaatajapositsioon on ka teine. Näen tagareast videoseina ja näitlejate liikumist saali. Väge tõuseb mõõga tagumise teost. Sauna­stseen ja maailmalõpu finaal on paremini esil. See annab lavastusele mastaapi juurde. Kullervo ise on mehistunud, trotsi ja tigedust on juurde tulnud. See ei ole enam orvupoisi eksi(miste)muster ja publik pole ta pihiema. Kui esmalt oli tema juhtumites etteantust, siis nüüd näen Kullervot ennast sündmuste arhitektiks kasvamas. Kuigi lavastaja Aare Toikka kirjeldab kavalehel seda kui enfant terrible’i lugu, on seekord laval mees, kes tegutseb omakandi kombe kohaselt. Ta on reeglid omaks võtnud. Orjana teda koheldakse ja ori on kõva saboteerija – ei taha midagi teha teiste heaks. Ja lõpuks ei mõista midagi ka enda heaks teha.

Talumatu on orjamärk, mis määrab elukäigu. Alguses orjateemale rõhumine mind ärritas. Miks peab Untola emand (Elina Reinold) sellise jõhkra sissemarsi tegema, nagu mingi Gulagi vangivalvur. Kui lavastuse käik viib Kullervo kokku oma sünniperega, on sealgi suhted katki. Ema kurdab-kardab värsivormis, aga see mõjub tuimalt. Rollijaotus on selline, et Elina Reinold ja Margus Jaanovits mängivad kaksikrolli, olles nii Kullervo kasuvanemate kui ka lihase ema-isa osas. Kas peaksin selles nägema mingit arhetüüpset sarnasust? Ja miks nad seal laval kõik nii kandilised on? Primitiivne tekst ja robustne käitumine – on see mingi uue eepikavormi esitlus? Kullervo näikse ignoreerivat mõlemat peret ja sellise „halva mängu“ taustal särab ta oma loomulikkuses kui ehatäht sinitaevas. Aga äkki pakutakse mulle sissevaadet sellesse lugulaulu hoopis peategelase silme läbi. Näen enda ümber nõmedaid kodakondseid, elan läbi oma teismeea torme ja tunge ajast, kui maailm oli mustvalge. Ka see on võimalik.

On kaks tegelast, kellega Kullervol tekib hingeside. Kaunim neist on sepaemand Külliki (Lauli Koppelmaa), kelle pilgu all poisi karune loomus sulab. Külliki ja Kullervo lehmanimede dialoog on lavastuse poeetilisemaid, mõjub kui üks suur armastusavaldus. Kaunilt läbi elatud ja seda valusam on tagasilöök. Sellega võrreldes jääb põgus armusuhe õega (Liisa Pulk) suureks mängimata, see on kui halb uni rännuteel: näeme tüdruku ahastust ja vabasurma, Kullervo ei leia põhjust põdeda. Teine oluline inimene Kullervo teel on sõber Kimmo (Meelis Põdersoo). See sõprus annab võimaluse peategelase maailmavaadet ja ellusuhtumist avada. Kui kaob mõttekaaslus, kaob ka suhtlemislust ja Kimmo taandatakse kodakondsete tuima ritta.

Hing otsib mõttekaaslust ja armastust, aga kõik taevased ja maised jõud on su vastu. Murdumisi on Kullervos kõvasti. Pääru Ojale loomuomane avatud olek teeb Kullervo vaatajale sümpaatseks. Sellise tegelasega on kerge ühes rütmis hingata ja hinnanguid anda naistele, kes ennast kätte ei anna või vastuoksa, on hoopis kerge saak; sõbrale, kes alguses on sinuga ühte meelt ja siis enam ei kiida kaasa; vanematele, kes sind ei hinda, kasuvanematest rääkimata. Ja kui maailmaga enam midagi peale ei oska hakata, tuleb sellele tuli otsa panna. Lugu, mis algas noaloopimisega, lõpeb tulekahjuga. Pääru Oja teeb ägeda rolli, selles on värvi ja kirge – seda peab nägema.

Hea vaibiga võnguvad stseenist teise Jukka ja Pekka (Margo Teder ja Tanel Saar). See tandem on publikule vahemeheks, kommenteerides juhtunut nagu antiikkoor muiste. Vahel kordavad üle, et vaataja ikka aru saaks, või jorutavad niisama, meenutades kõiketeadjaid, kes ametis tuuletallamise ja sääsetapuga. Kui algab erioperatsioon, on nad esimesed röövlite seas. Nendega mestis on sõnumitooja, linnutaja poiss (Miika Pihlak) nagu lihtsameelne noortekogulane. Sõjastseen on hästi lavastatud: on luuramist publiku keskel, on kaklust, pauku ja tuld.

Lavastuse lõpuosas, enne tegelaste hukkumist, mängivad Elina Reinold ja Margus Jaanovits ühe kurbrõõmsa saunastseeni tagalaval. Vaatan ja mõtlen, miks hoidsid näitlejad oma annet terve etenduse vaka all. Kas tõesti pidid nad loo huvides kogu aeg tuima näoga askeldama ja vaatajat ugriliku nohinaga vaevama.

„Kullervo“ lavastuse kõige eeposlikum rituaal on mõõga tagumine – on loitsu ja pooside ilu. See tegu sobib pilti oma arhailisuses, on teatraalselt vanapärane. Raskem oli mul kontakti saada lavastuse surma-, nõia- ja haldjatantsudega. Manamine, mille põhjustab Külliki tegu, on visuaalselt efektne, aga pigem esteetiline akt kui traagiline sündmus. Tänases poliitilises tormis näed, kui kerge käega pakutakse hädalisele karjasepirukat, kuhu sepaemand/isand on naljaviluks kivi sisse küpsetanud. Ei ole naljakas.

Lugulaulus, kus nii palju tegelasi hukka saab, läheb vaja oma suremise rituaali. „Kullervo“ laval paneb elule punkti ümmargune maakivi. Tegelane, kes hukka saab, veeretab oma käega ja argisel moel kivi eeslavale, märkides, et ta lavaaeg saab otsa. Võtan teatavaks, see tegelane on läinud, kes on järgmine. Isegi Kullervo surm jätab mind täiesti ükskõikseks, tehku ta seal oma kiviga, mida tahab. Surmas ei ole midagi psühholoogilist, see on tehniline protsess ja tapluse argipäev. Pean selle üle veel omaette aru pidama.

Lavastaja Aare Toikkale meeldib suuri lugusid jutustada. Tema „Faust“ oli eriti efektne ja hea rütmiga. Meenub ka veidi vaoshoitum „Don Quijote“ oma teatraalsuses. Kõik ta lood on kindla käega komponeeritud ja süžeeliinid paigas. Nii ka seekord „Kullervo“ puhul. Selle lavastusega tähistab Aare Toikka oma 60. sünnipäeva. Kullervo lugu on Ingerimaa juurtega ja sedasama ingeri verd olla ka Toikkas endas. Nii et verevennad on omal kombel kokku saanud. Meile on ehmatav meeldetuletus, kui palju ühiseid detaile on „Kullervos“ ja „Kalevipojas“. Lavastuses kasutatakse argikeelt, selle kõrval ka kübeke runotekste, mis lisavad vajalikku värvi, kui suupärasemaks saavad.

Kullervo on ilus nimi, aga oma pojale ma seda poleks pannud, kui mul poeg oleks olnud. Taak käib nimega kaasas.