Kultuurilooliste kujundite keeles järgis Põllu oma kunstnikutee alguses progressinoole näidatud suunda tulevikku, soovides jõuda järele lääne uusimale kunstile, hiljem aga muutus tema jaoks määravaks „igavese tagasituleku”1 spiraali-labürinti mööda rändamine alguspunkti, lätete juurde – et mineviku kaudu mõista olevikku. Siiski ei toiminud need kaks tendentsi täiesti lahus, teineteist tingimata välistades. Visarite modernistlikus manifestis on Sirje Helme täheldanud soovi astuda suhtesse ka eesti kultuuri rahvusliku omapäraga; paralleelselt modernistlike katsetustega oli Põllu aastatel 1962–1975 koos Tartu ülikooli tudengitega korraldanud õppereise Eesti eri paikadesse, millest sai alguse sarja „Eesti maastikud” idee, kus mälupiltide sünteesi tulemuseks on sümboliteks pürgivad Eesti looduse koondpildid2. „Eesti maastiku” pealkirja all on Põllu 1971. aastast teostanud vähemalt 30 looduspilti, mis mõjuvad omapäraste hommage’idena kodumaale.

Kumu kunstimuuseumi graafikakabineti näituse „Kaljo Põllu. Eesti maastik” kuraator Anne Untera laiendab Eesti maastiku ideed teistsuguse iseloomuga, kuid nimetatud sarjaga paralleelselt teostatud mahukate graafiliste tsüklite „Kodalased” (1973–1975), „Kalivägi” (1978–1984) ning „Taevas ja maa” (1987–1991) käsitlusele, vaadeldes neid uue kontseptuaalse tervikuna. Kahe teosegrupi kõrvutamine võimaldab liigitada Põllu Eesti maastikke tinglikult eepilisteks ja etnograafilisteks: esimestes on peategelaseks loodus, selle ülev meeleolu ja sümboolsus, ning teistes taan­dub loodus pigem passiivseks objektiks või taustaks, esiplaanile kerkib aga mütoloogilisest ainesest pärit tegevus, mille visuaalset kehastust on inspireerinud rahvakunsti motiivid.

Otsides neile kahele suunale eelkäijaid eesti kunstitraditsioonis, võiks leida teatavat järjepidevust XIX ja XX sajandi vahetuse romantilis-sümbolistlikes, kohati visionaarsetes loodusvaadetes (Konrad Mägi, Nikolai Triik, Balder Tomasberg). Siin on põhjust rääkida teatud „põhjamaisuse” atribuutidest: puutumata põlisloodus, põhjavalgus ja valged ööd, üksik puu elujõulisuse allegooriana, rahvusliku eneseteadvuse või teispoolsuse sümbolismiga seotud veteavarused jne3. Need „koodid” toodavad ennast taas hiljem Günther Reindorffi meeleolumaastikes ja Ott Kangilaski eesti rahvapärimusega seotud paikade kujutistes, aitades kaasa ka Kaljo Põllu tööde „lugemisele”. Loodus neis maastikupiltides „pole neutraalne või „puhas”, vaid […] vahendab kultuurilisi hoiakuid ja eeliseid”4 ning on tihedalt seotud kohatunde ja rahvusidentiteediga. Seoses rahvuspärandi tõlgendamisega on põhjust välja tuua Oskar Kallise ja Kristjan Raua kompositsioone, mis kasutavad nii rahvaluulest pärit ainestikku kui ka rahvakunsti motiive – kuigi Põllu kosmogoonilised maastikud on oma tähendusrikkuses siiski võimsamad5.

Siiski ka juhul, kui loodus ei osutu Põllu tööde põhimotiiviks, säilitab see pearolli tähendust loova raamistikuna, mis teeb võimalikuks selle taustal toimuva mütoloogilise tegevuse. Tema maastik ei ole pelgalt romantiline autori subjektiivse hingeseisundi või sisemaailma peegeldus, vaid taotleb eesti rahvuslikkuse objektiivset väljendamist. Põllu maastik on ülev metafoor ja sümbol, kus graafilised sarjad moodustavad omapärase (rahvus)narratiivi: mütoloogiliste sarjade kaudu võtab autor ette eestlaste ja laiemalt soomeugrilaste müütilise kuldaja visualiseerimise, säilinud infokildude põhjal rekonstrueerimise ja isegi tagantjärele konstrueerimise. Olulisteks teemadeks osutuvad ürgaja inimese ja looduse ühtsus, esivanemate eluolu ja rituaalsed toimingud, kus maastik esineb sissepühitsetud ruumi, rituaalse pühapaigana, mis on ühtlasi esiaja inimese elukeskkonna lahutamatu osa. Need on n-ö ideaalmaastikud, kus looduse olemust kujutatakse absoluutses tähenduses: majesteetlikud graafilised monumendid mitte lihtsalt loodusele, vaid Eesti maale ja rahvale. Looduse elujõulisuse kinnistamises peegeldub tugevalt autori lootus eesti kultuuri püsivusele.

Põllu maastikud on justkui Eesti universumi mudeli kehastuseks: paljude kompositsioonide linnulennult perspektiiv muudab neid „jumalikust” vaatepunktist vaadeldavateks kosmilisteks maastikeks. Samas 1977. aasta „Eesti maastikus” on kasutatud n-ö rohujuure perspektiivi, kus taimepea on sama suur kui pilv selle kohal. Selles jällegi väljendub mikro- ja makrokosmose mütoloogiline ühtsus ja vastavus, kus suuri protsesse nähakse peegeldumas väikestes. Põllule on iseloomulik looduse käsitlus elava organismina, tema maastikud on elavad ja hingestatud: neid täidavad kas varjatud elumärgid, nt pilvede liikumine, taimede kasvamine ja munadega linnupesa, või asustavad loomad ja linnud. Maastikuvorme endid võib aga tõlgendada ürgse jumaluse kehana või tekkinuna kontaktist selle kehaga. Künkad on siin Maa-ema rinnad, metsajärved hiiglaslikud jalajäljed ja silmadega meresaar hiiglase pea. Seejuures müstiliste jõudude kohalolu on aimatav vaid teatud märkide järgi – maad õnnistavad hiiglaslikud käed, puhkava Maa-ema ülakeha, kummalise hiigelkuju vari kivilabürindi kohal –, kuid mitte kunagi otseselt, tervikuna nähtav. Siin on asjakohane märkida, et Taevaliku Maailma Esiema kujutamine tervikuna oli soome-ugri traditsioonides tabu6, ning tundub, et teostades oma töödes soomeugrilaste maailmapilti, võtab Põllu üle ka selle juurde kuuluva visuaalse kaanoni. Õigemini, ta peaaegu rituaalselt taastoodab soome-ugri visuaalset mõtlemist ning selle sümboolseid representatsioonimudeleid.

Kujutamisviisi kaudu teatava mõttelaadi edasiandmisele aitab kaasa ka metsotinto tehnika, mille sametine trükipind sobib just sambla, muru, puude lehestiku pehmuse edasiandmiseks maastikupildis ning mustade toonide ruumiline sügavus ja salapärane tumedus genereerib nägemuslikku atmosfääri. Metsotinto hüperrealistlik efekt ja ülima detailsuse illusioon on kõrvuti tugeva üldistuse ja arhaiseeriva stilisatsiooniga, mis loob teistsuguse aegruumi mulje. Krobelised faktuurid muudavad kujutised taktiilselt tunnetatavateks, muutes loodusobjektid või mütoloogilised sündmused peaaegu käega katsutavaks. Kui loodusvaadete kujutamisel on Põllu kasutanud sünteesivat lähenemist, siis kaljujooniste, arheoloogiliste leidude ja etnograafiliste artefaktide motiivide käsitlemisel on ta olnud üsna täpne: need justkui dokumenteerivad tema soome-ugri ekspeditsioonide materjale. Siin on olulised ornamentaalsed sümbolid, mis viitavad ideele ornamendist kui tavakeelest vähem muutunud, esivanemate ettekujutusi säilitavast „visuaalsest keelest”.

Kosmogoonilised teemad võtavad Põllul ornamentaalse embleemi kuju: muster šamaanitrummil on maailma sümboolseks mudeliks ja kaks Päikesepõtra soome-ugri loomismüüdi visuaalseks vasteks. Lindude, valdavalt pardi või hane kujutised on seotud loomisloo teiste variantidega: maailm kas koorub linnumunast või tekib ürgse veelinnu poolt merepõhjast toodud nokatäiest mudast7. Linnud on ka tootemloomad, kehastades Ilmapuu okstel istuvate esivanemate hingi, kellega kohtub oma müstilisel tarkuse otsimise retkel šamaan. Ilmapuu kui kahte maailma siduva telje motiiv on lähedane labürindi keskpunkti absoluutse alguse sümboolikale. Põllut on huvitanud klassikalise Kreeta labürindi sarnaste Eesti rannaalade kivilabürintide fenomen; labürindi arhetüüpi on ta tõlgendanud emaüsa sümboolika kaudu8: maastikul asuvad rituaalsed labürindid võimaldavad „igavest tagasitulekut” Maa-ema üsasse, sünnieelse puhtuse ja terviklikkuse saavutamist.

Põllu soome-ugri (visuaal)kultuuri uuringud peegeldavad eestlaste juurte otsingut ja rahvusliku enesemääratluse vajadust 1980. aastate rahvusliku ärkamise kontekstis, kus on osutunud aktuaalseks eestlaste ja nende hõimusugulaste pärandi väärtustamine. Selle väljundeiks on mh Veljo Tormise läänemeresoome rahvalaulude tõlgendused, Tõnis Vindi eesti ja balti märgisüsteemide uurimised, ka Lennart Meri „Hõbevalge” Eesti mineviku teaduslik-poeetilise rekonstrueerimisena. Sellist rahvuspärandi teadvustamist, kohati mütologiseerimist, võib seostada vaikse vastupanu strateegiaga. Kuigi tänapäeva vaatepunktist on sellised idealiseerivad käsitlused mõnevõrra naiivsed ning nõuavad kriitilist dekonstrueerimist, oli positiivse kuvandi loomine omal ajal vajalik eestluse identiteedi säilitamisel. Põllu töödes lisandub rahvusmälu alleshoidmisele kollektiivse (mitteteadvusliku) mälu „väljakutsumise” aspekt arhetüüpide järjepideva visualiseerimise kaudu. Tema projekti sisuks on soome-ugri kultuuri omapära ja ainulaadsuse esiletoomine, samuti taotlus rõhutada teatavat universaalsust, ühisjooni teiste iidsete kultuuridega. Põllu Eesti maastikesse, mis on justkui eesti mõtte- ja maailmapildi kvintessentsiks, on kodeeritud ka üldinimlikud küsimused – harmoonia looduse, maailma ja iseendaga.

1   Vt: Kaljo Põllu, Igavene tagasitulek: kaljukunstist kogu maailmas. Tallinn: Ilmamaa, 2012. „Igavese tagasituleku” mõistet on nt võrdlev usundiloolane Mircea Eliade kasutanud tähistamaks sümboolset naasmist müütilisse algusaega arhailiste kultuuride rituaalide kaudu.

2   Riin Kübarsepp, Visuaalse rahvaluule kollektsionäär Kaljo Põllu. – Mäetagused 2005, nr 29, lk 44 ja 51–52. Vt: http://www.folklore.ee/tagused/nr29/pollu.pdf, vaadatud 7. VI.

3   Ingrid Sahk, Loodus pildis: maastikumotiivid Eesti kunstis 1890–1919. Magistritöö. Tartu: Tartu ülikooli kunstiajaloo õppetool, 2005, lk 27, 50–75.

4   Ingrid Sahk, lk 3.

5   Riin Kübarsepp, lk 53, 66.

6   Riin Kübarsepp, lk 52.

7   Riin Kübarsepp, lk 51–53, 55.

8 Vt nt Kaljo Põllu, Labürint. Postimees, 3. I 1996.