Kunst ju vajab uude kogemissfääri paigutamist! Samas tekib aga küsimus, kas teksti reaalne kohalolu annab kunstile ka midagi juurde? Kas tekstid on näitusega komplimenteerivas suhtes või hakkavad seda hoopis lämmatama? Kunstimaja juhataja Indrek Grigori roosades toonides arvamuse kohaselt pakub see kunstnikule võimaluse saada vahetut vastukaja. See on loomulikult teretulnud ettevõtmine: kunstikriitika tikub päevalehtede kultuurilehekülgedel draama-, kirjandus- ja filmikriitika varju jääma, kunstnikele vastukaja saamise ja kriitikutele vastukaja andmise võimaluse pakkumine on vägagi kiidetav. Samas jäi tekste lugedes mulje, et pahatihti oli tegemist omaenese naba imetlemisega, keskenduti pigem pikkadele võõrsõnadele, kuulsatele tsitaadikatketele ja Vikipeedia ümberjutustustele, mitte eksponeeritule.
See on mingil määral ka ootuspärane, sest kümnepäevane kunstimaraton ei saagi olla ühtlaselt hea (või olen ma liiga pessimistlik?). Nii kunstnike, teoste, kriitikute, tekstide kui artistalk’ide kvaliteet oli kõikuv, ulatudes väga heast üpris kesiseni. Kirjutajatest tõstan esile Anneli Porrit, Elnara Taidret ja Jaak Tombergi, kes suutsid säilitada nauditava loetavuse. Samal ajal oli parimate kunstiteoste teema enamasti just kriitikute ja nende tekstisõja vastane võitlus. Seda tajusid vististi ka asjaosalised ise: Rauno Thomas Mossi „näituse” pealkiri oli „Mein Kampf” („Minu võitlus”) ning kriitik Maarin Mürk nimetas kõiki oma kirjutisi Kampf’ideks. Kahju on vaid sellest, et kuraatori otsusega ei pandud näitustele kunstnikelt kriitikuile saadetud saatetekste, millele viimased sageli aga oma tekstides vastasid. Seeläbi jäi kunstnike ja kriitikute dialoog poolikuks, sest kui looja peab lisateksti oma teose mõistmisel oluliseks, on selle puudumine justkui tema vaikima sundimine.
Usun, et sellest pantvangideta võitlusest tulid püstipäi välja kunstnikud. Kõige selgemalt väljendas seda Johnson & Johnsoni tühi saal, kus kriitikute tekstid asusid kinnimüüritud ja siledaks pahteldatud uste taga. Palju nähtud, kuid antud juhul hästi töötav lahendus. Kunstnike endi sõnutsi oli tegemist kriitikutele puhkepäeva või vabas vormis teksti koostamise võimaluse pakkumisega, kuid reaalselt lükkasid nad kriitika kõrvale, sundisid kriitikud vaikima. Huvitav on see, et näiteks väliskriitik Corinna Kirsch kasutas just seda võimalust enda avamiseks (teemal „kirjutamine kunstist ilma seda nägemata”) ning Elnara Taidre Artishoki biennaali koostamispõhimõtete vaagimiseks (ta nimetab kriitikat saatetekstideks, millega ma ei saa aga nõustuda, sest saatetekst on siiski seletava funktsiooniga). Sellest võimsama vastasseisu lõid aga Jevgeni Zolotko oma vanapaberimassi täis pritsitud ja seeläbi kunstisaali välisest reaalsusest ära lõikavate akendega (installatsioon jääb vaadata oktoobrini) ning vähemal määral Laura Pählapuu, kes oma kaheksa projektsiooni abil tõi galeriisse mini-Pariisi. Sellistel puhkudel kaob võimalus, et kriitik saab teosest adekvaatselt rääkida seda enne nägemata (hoolimata sellest, et esimese puhul esitati biennaali konkursile arvutisimulatsioon ja teise puhul videod). Tekstid muutuvad tekstideks, mida kirjutatakse kirjutamise pärast. Ning see toob meid tagasi Rauno Thomas Mossi juurde, kelle kavandatud maalidest valmis vaid osa, mistõttu kriitikud kirjutasid teostest, mida sellises kontekstis ei saa mitte kunagi olema. Kuna kunstnik otsustas viimasel hetkel ühe kahest maalist musta sameti taha peita, käisid külastajad näitusel, mida nende ümber tegelikult kontseptsiooni järgi ei eksisteerinud. Festival põrkus antifestivaliga ja kunstiruum langes iseenda peale kokku.
Hoolimata sellest, kes võitis või kas võitis või mis üldse oli, on värskendav aeg-ajalt midagi sellist kogeda. Paneb kuidagi teisiti hingama ning annab võimaluse kümne päeva jooksul kunstist rääkida. Ma aga ei usu, et seda peaks samas vormis kordama, sest kõik võimalikud lahenduskäigud ja lahingustrateegia said läbi mängitud ning kordamine oleks kopeerimine (ilusa valge paberi määrimine). Aga ma loodan, et Artishok tuleb kahe aasta pärast uuesti ja suudab välja mõelda mõne uue mudeli või kiiksu, mis jätaks idee samaks, kuid keeraks mõne vindi veel peale. Muide, monumentaalgaleriis paiknenud biennaali ladu, mis tegelikult kordagi ei omandanudki näituse ilmet, tõestas oma sisuga veenvalt, et see, mis lõpuks peale jääb, on siiski kunst oma klassikalises vormis (maalid ja objektid) ning tühjad ruumid kaovad kunagi unustusse.
PS. Kui seda teksti peaks lugema mõne kodumaise telekanali esindaja, siis annan sooja soovituse: võtke endale saatejuhiks Tanja Muravskaja ning samasugust BB C hardtalk’ilikku karmikäeliselt otse nõelavat intervjueerijat ei ole mitte ühelgi teie konkurendil.
