Vahepeal möödunud aastate jooksul sai Peeter Brambat arhitektide lühiportreefilmidega kätt proovida. Toomas Reinu filmi venimisest on ka kasu olnud, sest nii on leidnud seal koha kaheksa hoonet arhitekti hilisemast loomingust. 2005. aastal Laulasmaa lasteaedpõhikooli projekteerides tekkis tal vajadus koostööpartneri järele ning ta pöördus ühe oma õpilase, Toivo Tammiku poole. Eks seda tutvust olid soojas hoidnud ka koosistumised Kuku klubis. Toivo Tammik oli kuulnud Toomas Reinu jõudeheietusi, need meeles hoidnud ning tundis ka vanameistri loomingu köögipoolt. Seetõttu osutus ta Peeter Brambati meelest sobivaks käsikirja autori kandidaadiks. Pealegi pole Peeter Brambat ettevalmistuse ega varustuse poolest arhitektuuridokumentalist. Videotehnika jääb filmile alla valguse jäädvustamisel, see mängib aga Toomas Reinu loomingus tähtsat osa. Rääkimata korralikust ja kallist optikast, millest võib ainult unistada. Kogemusi omandati tegemise käigus. Esteetiliselt huvitavad ja nauditavad kaadrid on saadud Villa Stinast Nõmmel ja Eesti Panga vaheehitusest Tallinnas. Viimase puhul tabati ära, et maja portree tuleb kokku joonistada eri päevaaegadel võetud valgusest. Selles on omamoodi irooniat, et kõige ilusam valgus saadi looduse poolt hävitatud või looduse poolt loodud arhitektuuris.
Kalamajast Akbergi käe alt
Peeter Brambatit on huvitanud eelkõige isiksus, keda kaks riigikorda on kõrge autasuga tunnustanud. Toomas Rein sai Linda kolhoosi keskusehoone eest Nõukogude Eesti preemia 1975. ja Otepää gümnaasiumi juurdeehituse eest riikliku kultuuripreemia 2001. aastal. Peeter Brambat on eemaldunud Leonhard Lapini algsest loomingukesksest filmikäsitlusest, ent arhitekt Lapin ei ole filmis ainult tegija, vaid ka teema. Tema ja Toomas Rein olid mõlemad teiste omataoliste hulgas kangelased, kes võitlesid edumeelse ehituskultuuri eest nõukogude korra ajal. Brambati filmis on palju huvitavat ajaloolist ainest, ent selle ümberjutustamine ei ole arvustaja töö. Näiteks võib tuua motiivi, kuidas juhus ühe vaesest perekonnast pärit Kalamaja poisi kunstiga kokku viis. Algklassides õpetas teda joonistama ja maalima kubismiklassik Arnold Akberg, kelle suurusest sai Toomas Rein teada alles hiljem. Film arutab pisiasjadeni ka Kalamaja plangustatud maastikku, kus iga hoov oli kasvavale lapsele omaette maailm. Erahoovid lammutati läbikäiguhoovideks seoses vabaplaneeringu põhimõtete võidukäiguga linnaehituses. Selle vaimustust tekitavaks eeskujuks oli Espoo aedlinn Tapiola, mis ehitati 1950. aastate lõpus arhitekt Aarne Ervi võistlustöö järgi.
Portreefilm ei oleks igakülgne, kui ei räägitaks Toomas Reinu akvarellmaalidest. Tema loomingu psühholoogilisi tagamaid avab tabavalt arhitektuuriajaloolane Karin HallasMurula. Ta näeb tundeerksates akvarellides väljapääsu Toomas Reinu lõunamaisele temperamendile, mille ehituslooming mõistuspärastesse raamidesse surus. „Isa poolt olen ma tšehhi verd,” pajatab Toomas Rein. Suurem jagu siinsetest tsitaatidest on pärit filmi lõppversioonist välja jäänud vestlustest. „Vanaisa nimi oligi Josef Stefecius, ta tuli läbi Peterburi. Metallitöö mees ja osav mees. Ilmselt oli tsaariajal Eestis vaja selliseid, nii et võttis siit Eesti naise ja naise perekonnanimegi. Ta tegi niisugust metallitööd, aga peenemat tööd – kuldamistöid oli ja …” Noorena laskurkorpusesse mobiliseeritud isa langes 1944. aastal Saaremaal. „Me elasime väikeses korteris viiekesi: ema, õde ja kaks tädi ka veel.” Tehnikumis samal kursusel tutvus Toomas Rein oma tulevase abikaasa Leiliga. „Võtsin küllalt noorelt naise – kahekümne kahe aastaselt ja raha oli vaja. Elasime vaeselt, päeval siis tööl ja õhtul koolis kuus aastat.”
Nii lõpetas Toomas Rein kunstiinstituudi arhitektuurieriala õhtused kursused. Põllumajandusprojekt, kus Toomas Rein töötas, reorganiseeriti Maaehitusprojektiks ning kohe loodi Eesti Kolhoosiehituse ehk EKE Projekt. See asus Jaani seegi hoones, millest on praegu järel veel jupp Tartu maantee poolset fassaadi. Keldris oli asutuse kohvik, mis avati hiljem linnarahvale kui Jaani Seegi kohvik. Filmis on EKE Projekti kohvikut hinnatud uue arhitektuuri keskuseks tolleaegses Eestis, seal on rühmituse Tallinna 10 juured. Leonhard Lapin mäletab Toomas Reinu kui vanemat ja austatud autoriteeti. Tuttav väliseesti arhitekt Peeter Kiik saatis talle 1970. aastate algusest kuni iseseisvuse taastamiseni ajakirju Progressive Architecture ja Architectural Record, mida ka sõbrad lugeda said.
Toomas Rein hindas kõrgelt jäljendamatut Alvar Aaltot, kes kelle töö erines ka „Soome ühtlasest ja kõrgtasemelisest arhitektuurist”. Meenutus toonasest vaimuelust: „Jah, artiklid, omavaheline diskuteerimine, näitused ja loengutegevus. Leo Gens isegi värbas, oli niisugune teaduslik ühing, kus peeti loenguid. Seal olid igasugused erialad: kodundus ja oli ka arhitektuuri. Paljud olid lihtsalt pensionärid, kes käisid kuulamas. Meil oli seal oma loengute sari. Ma mäletan, et kadunud Looveer ja Kaljundi ja Vilen Künnapu, Leo Lapin ja ise ja kes seal kõik lugemas käisid. See käis aastaid nii. See on hea kool loengupidajale endale ja ju siis publik ka midagi sai sellest. Ma ei usu, et nad lollimaks läksid.”
Kraanajuht sülitab kotkale pähe
Juhmardeid jätkus siis ja praegu. Toomas Rein ei tunnista pappi ja plastikut ehitusmaterjalidena ning ei ole lihtne seletada, et need materjalid ei sobi tema projekteeritud hoonetele. „Ma vahest tunnen, et ma lihtsalt ei jõua. Mu enda jaoks on need probleemid nii selged ja siis sa kujutad ette, et teiste jaoks on need sama selged, see on minu viga. Muidu peaks nagu lasteaiatädi hakkama A-st ja B-st,” kurdab ta. „Niisuguseid juhuseid on tõesti väga palju olnud, kus esitatakse nii lolle küsimusi ja ideid, et ei oskagi kohe vastata.”
Kuidas on arhitektil võimalik oma tahet läbi suruda? „Kiusuga. Sa ei saa mingi supinahk olla, vaid pead olema küllaltki vastik vahest ja vastiku iseloomuga ja teistele tihti küllaltki ebameeldiv. Midagi pole teha, see kuulub selle ameti juurde.”
Asja tuleb vaadata ka ehitaja poole pealt, kes tunneb end Kalevipojana. Ehitamist saadab võidurõõm betoonist, mis kerkib mägedeks, ja asfaldist, mis tardub jõgedeks, kraanajuht sülitab kotkale pähe. See, kes pidurdab, on ja jääb Vanapaganaks. Ent vastuolu Kalevipoja ja Vanapagana vahel on näilik. Kes on lugenud muistendeid, on tähele pannud, et kord Kalevipoeg künnab ja Vanapagan pillub ta põllule kive, teinekord jälle Vanapagan künnab ja Kalevipoeg külvab kive. Igal muistendil on kaks versiooni, mis ei erine muu kui rollivahetuse poolest. Selleni välja, et varsti ei saa enam aru, kumb neist on Kalevipagan ja kumb Vanapoeg. Kreutzwald lõi Kalevipoja ja Vanapagana kui hea ja kurja, tsivilisatsiooni ja metsluse vastandi kristlike eeskujude järgi. Lönnroti „Kalevala” on selles mõttes truum oma soome-ugri rahvaluulelisele algupärale, kus karjalasoomlaste vaenlased laplased mingit kurja ei teegi, ainult jäävad tee peale ette ja lauldakse sohu. Kurjakuulutav ja võimas Louhi ei ole röövel, vaid röövimise ohver. Kalevipoeg ja Vanapagan erinevad selle poolest, et ühel edeneb hästi, teine aetakse metsa taha, kus pagendus pitseeritakse põlgusega. Kord on Vanapagan all ja Kalevipoeg peal, kord jälle Kalevipoeg all ja Vanapagan peal.
Tammsaare tabas ära Eesti elu peamise vastuolu: eraldusjoon jookseb hoopis Vanapagana ja Kaval-Antsu vahelt. Kaval-Ants vahetab kõik kõliseva vastu, alates põhimõtetest ja lõpetades vanaemaga. Talle ei ole vahet, kas võidab Kalevipoeg või Vanapagan. Peaasi, et madin käib, sest ta oskab ka maadlusmatist matti võtta. Kaval-Ants peab kihlveokontorit ja müüb pileteid. Ta koorib külarahvalt kroone, ning siis teeb kõrtsis kõigile sentide eest välja. Kaval-Ants on ikka pop.
Aeg sööb ka betooni
Eesti parim ehitaja nõukogude ajal oli Pärnu Kolhoosiehituskontor ehk Pärnu KEK. Pärnu maaehitajad tahtsid ehitada hästi ja odavalt, mistõttu valasid palju monoliitbetooni. Toomas Reinu hinnangul lõi ametlik ehituspoliitika, mida esindas Ehituskomitee, kunstliku eelistuse monteeritavatele raudbetoondetailidele monoliitbetooni arvelt. Monteeritav ehitus oli kallim ja ehitajale tulusam. Arhitekti seisukohalt on monoliitbetoon palju õilsam ja väljendusrikkam materjal, ent peale jäi kallim ja tulusam. Muidugi, ka Ehituskomiteel oli esitada oma ratsionaalne argument: elanikkonna korterivajadust oli võimalik rahuldada ainult tööstusliku masstootmisega ning monoliitbetooni oskasid ainult vähesed hästi ja õigesti valada. Ehituskomitee surve tugevnes tohutult, EKE Projekt lasti põhja. 1980. aastate lõpus ei saanud Toomas Rein enam korralikult tööd teha ja läks lihtsalt ära Saaremaale nagu Vanapagan. Kuressaares ja Nasval kerkisid ilusad hooned, ent uue korra saabudes tehti ka kolhoosnikud Vanapaganateks. Paljudes maakohtades jäi elu seisma ja endised kolhoosikeskused tühjenesid. Isegi Ehituskomitee vanapaganastati, sest monteeritava raudbetooni seljatasid papp ja plastik.
Brambati filmis Toomas Reinust on lähemalt näidatud Jakov Sverdlovi nimelise kolhoosi administratiivhoone lagunemist ja samblassekasvamist Tsoorus Võrumaal. Arhitektile on seda valus vaadata kui lapse koolemist. Kui filmi sisule midagi ette heita, siis ehk ainult pessimismi pealejäämist, sest arhitekti loov jõud otsib alati väljapääsu. Toomas Reinu öeldud „ma ei saa sinna midagi teha, keegi ei küsi minu käest” jääb märkamata vihjeks. Selle asemel seletab üks ametnik, et „siin ehk võib teha ainult õppust, kuidas hoonet normaalsetes tingimustes õhkida”.
Aga kui küsiks siiski Toomas Reinu käest, mida nende lagunenud majadega teha? Ühe kinnisvaraarendaja tellimusel hakkas ta Tsooru keskust vanadekoduks ümber projekteerima, ent ilmselt jäi see ettevõtmine toetuseta. Olgu võimetusest või hoolimatusest, võim laseb era- ja ühiskondlikel algatustel liialt sageli sohu vajuda. Leonhard Lapinile kuulub ütlemine, et vabadus meile kingiti, aga demokraatiat peab veel mitu põlve õppima. Kaugel küll, aga tunneli lõpus paistab siiski valgus.
Jah, oleks Toomas Rein Kalevipoeg, siis tehtaks intervjuu temaga palmipuu all. Vaataja näeks kaadreid, kuidas ta Eestit külastavatel kõrgetel aukandjatel kätt surub või mõne ministeeriumi ekspertkogu istungit juhatab. Selle asemel näeme üksikut meest, kes on oma põhimõtetele kindlaks jäädes läbi halli kivi kõndinud. Ta ei tunnista tõusiklikkust linnaehituses, mida kehastavad uued kõrghooned Tallinnas ja Tartus. Ent see Vanapagan võib peenikest naeru pidada, sest juba 1969. aastal seadis ta koos Veljo Kaasikuga Suure Munamäe vaatetorni tipu kõrgusmärgiks 346,7 meetrit merepinnast. Sellest ei hüppa ükski ehitaja naljalt üle.
