Külastasin detsembris Norras Põhja-Jäämere kaldal Nordlandi maakonnas asuvat Bodø linna, mis sarnaselt Tartuga kandis 2024. aastal Euroopa kultuuripealinna tiitlit ja asub saamide põlisalal. Lule saami keeles kannab see küll helisevat Bådåddjo nime, kuid rahvana teatakse saamidest ikka veel vähe. Ometi kõneldakse just selles piirkonnas nii põhja-, lõuna-, Lule, Pite kui ka Ume saami keelt.
Saami kultuuri ja kogukondade esindajad räägivad palju saamide norrastamisest, mis nende sõnul kestis kogu eelmise sajandi. Kuna rannikul elavate saamide kokkupuude norralastega on olnud tihedam, oli keele- ja kultuurivahetuse teema aktuaalne ka Bodø 2024 Euroopa kultuuripealinna programmi koordineerijatele ja elluviijatele. Mida õieti tähendab saami identiteet? Millega on saamid silmitsi globaliseerumise ja mitmekultuurilisuse ajastul?
Unisevõitu väikelinn
Ilmateate järgi peaks mind pühade-eelsel õhtul tervitama polaaröö pehme talveilm, ent juba lennujaamahoonesse viivale metalltrepile astudes tunnen niisket tuult, mis on siin jäisem kui sama temperatuuri, viie soojakraadi, puhul Eestis.
Nädala keskel on Bodø oma ootamatult paljude valgustatud kunstigaleriide ja mõne avatud kiirtoidukohaga vaikne nagu üks alla viiekümnetuhandese elanikuga linnake ikka. Võrreldes Oslo ja Tromsøga tunnen end siin kodusemalt ja pisut nagu Tartus, kus kõik on käe-jala juures. Hoolimata tihedatest lennuühendustest näib Bodø vähem turistilik, mis on talutavam ja meeldivam. Linnas annavad tooni kohalikud elanikud Lofootide kalamehest somaali teismeliste, pakistanlaste ja muidugi norralaste ning saamideni välja.
Kiviviske kaugusel keskväljakust asub kultuuripealinna kontor, kus kohtun kultuuripealinna programmi direktori Henrik S. Dagfinrudiga ja saami koordinaatori Maria Hernesega.
Identiteedi otsimine
Henrik on professionaalne laulja, kes kolis Bodøsse 2013. aastal ja hakkas siin kontserte organiseerima ja ka produtseerima. Ta lõi kaasa kultuuripealinna tiitlile kandideerimise töögrupis ja valiti hiljem kultuuripealinna programmi juhiks. Maria on saami päritolu. Tema saami ema on pärit Finnmarki maakonnast, isa aga ilmselt karjala või kveeni päritolu.
„Tohutu mõjuga oli riigi 2012. aastal tehtud otsus sulgeda Bodøs NATO sõjaväebaas. See tähendas rahvastiku kahanemise vastu võitlevale linnale ligi 2000 töökoha kadumist. Tuli suur kriis, kuid vastukaaluks hakkas idanema Bodø kultuuripealinna idee,“ selgitab Henrik. Samal ajal tõdeb ta, et veel 2017. aastal ei pidanud paljud oma kodulinna saami asulaks. Kõrvale jäetud saami identiteedist sai seega probleem, mis kultuuripealinnal tuli lahendada.
Nagu paljud teised Euroopa kultuuripealinnad, sai ka Bodøle osaks omajagu kohalike kriitikat, et kultuuripealinnast pole midagi kuulda ja see pole nähtav. Henriku arvates hakkas suhtumine muutuma juunis, kui oli mõistetud, et kultuuripealinnal on vähemalt midagi pakkuda kõigile piirkonna elanikele.
Sarnaselt Tartuga esines ka Bodøs Bryan Adams. Kontsert oli piirkonnas ka ainus nii suur sündmus, millesse kultuuripealinna projektist pidi panustatama ligi 150 000 eurot. Bodø kultuuripealinna programmi eelarve kokku oli ligi 18 miljonit eurot. „See on väike produktsiooniraha, aga nii see peabki olema, sest me ei ole äriettevõte,“ ütleb Henrik ja lisab, et kultuuripealinnad peakski rohkem keskenduma väiksematele üritustele. Kultuuripealinna identiteeti ei pea kuuluma rokkstaaride esitlused.
Henrik tõdeb, et Bodø 2024ga koostööd alustanute seas oli ka neid, kes kogesid, et olid investeerinud oma projekti ja rahataotlusse palju aega, kuid lõpuks seda ei rahuldatud. „Võib-olla nad ei tahtnudki oma projekti kohandada. Nad tahtsid saada raha selle eest, mida nad juba niikuinii teevad.“
„Meile oli probleem, kuidas selgitada publikule, mis kultuuripealinn on ja mida ta ei ole. Kas või näiteks seda, miks ei esine suurel laval aasta ringi kuulsad artistid. Bryan Adamsi kontserdist jäävad rahvale küll soojad mälestused, aga kontsert ei arenda siinset kultuuri ega linna,“ seletab Maria.
Salamisi saam
Kultuuripealinna üritustel oli aasta ringi saami alatoon. „Esimest korda peegeldus saami identiteet vastu siinsetelt elanikelt. 2024. aastani kandsid seda vaid saamid ise,“ toob Maria välja. Saamiks olemise peamisteks tunnusteks peab ta ootuspäraselt keelt, rahvarõivaid, rahvusliku toidu pruukimist ja seda, kas inimene ise ennast saamina tunneb.
Üht kultuuripealinna kunstiprojekti ellu viies puudutasid Maria, Henrik ja nende kolleegid ka küsimust, kes on õige ja kes ei ole õige saam. Maria tõi näiteks, et kui ta läheb noore saamina peole, tahab ta kanda mingit väikest osa saami ehetest ja rahvarõivastest. Tahab diskreetselt näidata oma päritolu. Ta ei taha olla eksootiline, ta ei taha olla kloun. „Mind pole kunagi palutud olla autentne norralane, miks me siis peaksime seda saamidelt nõudma?“ küsib Henrik.
Just eksootilisuse rõhutamist ei tahtnud Henrik ja Maria kultuuripealinna projektidega viljeleda. Nad soovisid, et saami identiteet ilmneks eri projektides, need aga ei puudutanud ainult saami kultuuri. Henrik toob mõne näite. Bodø linnamuuseum nimetas end aastaks saami muuseumiks ja tõi välja täiesti uued näitused. Koostöös Tartu 2024 Euroopa kultuuripealinnaga viisid nad ellu projekti, milles seto, mulgi ja võro noored külastasid Bodøt ja kohtusid seal saami noortega. Eesmärk oli õppida üksteise keelt ja rahvatantse. „Tavaline lihtne kultuuriline tegevus ilma kalli produktsioonita. See ei pakkunud meediale ka mingeid säravaid pealkirju,“ nendib Henrik.
Kultuuripealinna programmi eestvedajad Henrik ja Maria jätsid mulle esmakohtumisel hea mulje. Seda muljet süvendas teadmine, et Maria rääkis avameelselt ka sellest, mis läks halvasti. Kriitilise eneserefleksiooni oskus ja oskus kriitikat vastu võtta peaks kuuluma iga kultuuripealinna kompetentsi.
Kapist välja
Viimased kümnendid on toonud saami kultuurile ja rahvuspoliitikale suuremat tähelepanu, Norra riik on hakanud saamidele minevikus tehtud ülekohtu pärast vabandama. 2023. aastal ilmus riikliku tõe- ja lepituskomisjoni aruanne, kus käsitletakse norrastamispoliitikat ja selle mõjusid saamidele, kveenidele ja metsasoomlastele.
„Norrastamise perioodil vahetasid sajad inimesed oma nime norrapäraseks, et olla riigile vastuvõetavaks tunnistatud. Ei saadud talu registreerida, kui ei kandnud norra nime,“ toob Henrik ühe norrastamise näite XVIII sajandist.
Mitu põlvkonda on tundnud oma saami päritolu tõttu häbi ja Maria leiab, et see sarnaneb seksuaalvähemuste olukorraga, kui oma seksuaalset sättumust häbeneti ega julgetud seda avalikult tunnistada. „Mu ema käis internaatkoolis. Esimesel päeval öeldi talle, et räägi norra keeles, kuigi ta seda ei osanud. Mu onu kannatas palju, sest internaadis polnud piisavalt täiskasvanud järelevaatajaid ja ta sai seal pidevalt teiste laste käest peksa.“ Tema ema põlvkonnal lasub kusagil hingepõhjas siiani häbitunne. „Ma tunnen nad kohe ära. Näiteks kui nad ruumi sisenevad, siis näeme, kuidas nad muretsevad, et võtavad kellegi koha ära.“
Maria sõnul on Norras seniajani probleeme saami keele õppimisega, selle õiguse eest tuleb lapsevanematel võidelda. Veel 2011. aastal, mil Bodø sissesõiduteele paigaldati Lule saami keelne linna nimesilt, olid paljud selle vastu. Puhkes poleemika. Ka kultuuripealinna avatseremoonia oli paljude piirkonna elanike meelest liiga saami kultuuri keskne. Arvamus, et saamid on norralastest vähem arenenud rahvas, pole kuhugi kadunud. Näiteks on saami rahvarõivais kõndivale Mariale tänaval järele sülitatud. „Kui tahad saami rahvarõivad kanda, pead sa siin olema paksu nahaga,“ tunnistab ta. Alati peab valmis olema nii headeks kui ka halbadeks kogemusteks. „Norrastamise protsess on küll peatunud, aga ei ole lõppenud seni, kuni kardetakse saamina tänaval kõndida. Peale rahalise toetuse vajame saamikeelseid kooliõpetajaid, artiste, produtsente, meie kultuuri suuremat nähtavust ja suhtumise paranemist nii meie endi kui ka norralaste seas. Praegu oleme alles poolel teel.“
Maria sõnul on saami kultuuri tarbimise järele suurem nõudlus, kui seda pakkuda suudetakse. Paljud institutsioonid ja üksikisikud soovivad näiteks osta saami kunsti, kuid selle tegijaid napib, sest saami käsitöötegijatele pole see enamasti põhitöö.
Kultuuripealinna mõju
Oma arvamus kultuuripealinna kohta on ka klubis kohatud indie-pop-bändi liikmel. „Programmis on palju jama, seal on palju raharaiskamist. Neil ei ole mingit kontseptsiooni, raske on öelda, mis see kultuuripealinn oma olemuselt üldse on,“ kritiseerib ta. Küsin indie-mehelt, kuidas ta end Bodøs elades tunneb, kui talvel, nagu praegu, valitseb pidev polaaröö pimedus. „Oleme siin aasta ringi masenduses. Ega suvigi mulle meeldi. Kui see käes on, tunnen survet välja minna ja kogu aeg midagi teha. Siis tahan tagasi talve, meie tavalist olekut. Mulle depressioon meeldib,“ pihib ta.
Järgmisel päeval saan tõelise elamuse linnas Põhja-Jäämere kaldal konnates ja küsin tänaval, mida kultuuripealinnast arvatakse. Kultuuripealinna aasta mõju Bodøle peab Marit (77) heaks. „See on linnale andnud palju kontserte ja näitusi. Nad tegid palju väikseid asju, millest me varem ei teadnud. Ka saamidest teame nüüd rohkem,“ rõõmustab ta.
Sootuks teisel arvamusel aga on Robert (54), kes ütleb, et ei tea kultuuripealinnast midagi. „See on ainult turistidele, võib-olla mõnele kohalikule, aga mitte meile.“ Robert käib küll vahel teatris ja kinos, aga pole seda teinud ekstra kultuuripealinna pärast. Bodø 2024 üritusi pole külastanud ka Hilde (52). „Need sündmused olid poolnähtamatud ja ma elan ka linnast väljas. Õhtul väljas käia on kulukas,“ tõdeb ta.
„Mina olen väga rõõmus, sest tegelen majutuse pakkumisega. Meie külalised peavad justkui iga päev jõule,“ kiidab Arne (61). Ta on ka ise käinud paljudel kultuuripealinna üritustel, meelde jäi suurejooneline avatseremoonia. „See oli kõigile.“
Kultuuripealinna ettevõtmised on samuti meeldinud Thanjitale (16), kes on käinud kontsertidel ja toidufestivalil. „Meie, teismelised, tunneme, et oleme nendele üritustele oodatud.“
Seda, et kultuuripealinna aasta on Bodø asetanud maailmakaardile, teab ka Ingrid (40). „Need üritused on ka kohalikele head, teevad linna ilusaks.“ Ta on külastanud kontserte ja tähele pannud skulptuure linnaruumis.
„Sellel suvel oli linnas palju rohkem turiste kui tavaliselt, palju raha läheb projektidele, millel on tulemused. Ka saami kultuurile mõjub kultuuripealinn hästi,“ arvab Liina (32).
Lofootidelt pärit elukutseline kalamees Ingvar (60) ütleb, et kultuuripealinn on osutunud väga populaarseks ja selle eestvedajad on teinud head tööd. „Kultuuripealinn on meile andnud palju muusikat ja kunsti, kuid samal ajal on koolidel ja lasteaedadel olnud raske. Üks lasteaed pandi kinni ja üks kool tahetakse samuti sulgeda. Ka liinilaevu on vähendatud. Seega raha ei lähe alati õigesse kohta,“ kirjeldab Sissel (33) olukorda. Ta lisab, et turismile on kultuuripealinn hea, aga kohalikku infrastruktuuri see ei arenda. „Kultuuripealinna mõju on väga positiivne, sest palju, ka festivalid, oli mõeldud just lastele ja noortele. See suurendab huvi kultuuri vastu,“ ütleb Sarun (15).
Igal juhul pakkus Bodø 2024. aasta Euroopa kultuuripealinna projekt võimaluse pöörata tähelepanu saamidele ja nende kultuurile, kuid elanike arvamused on jagunenud. Mõned hindavad uusi võimalusi saami kultuuri ja kunstiga tutvumiseks, kuid teised kritiseerivad nähtavuse ja mõju puudumist või leiavad, et ressursse oleks võinud kasutada teisiti.
Saami kultuuri ja keele nähtavus kultuuripealinna aastal küll suurenes, kuid saami identiteedi tugevdamine ja negatiivsete hoiakute vähendamine nõuab järjepidevat tööd ja suurt pingutust ka tulevikus.
Janno Zõbin on Fenno-Ugria Asutuse projektijuht.
