„Alexela on mõttetu ja hingetu koht. Estonia on meie tsentrum, kuhu on vaja raputust,“* ütles Florian Wahl ükskord ometi kõva häälega välja üldtuntud tõe. Tallinna suuremad kontserdipaigad nagu Alexela Kontserdimaja ja Unibet Arena on sama seksikad kui nende nimed. Põhimõtteliselt on ju tegemist selvehallisarnaste kuubikutega, kuhu aetakse kari sisse, näidatakse mingit tingeltanglit ja kupatatakse taas välja. Mul pole siiani veel õnnestunud Alexelas välja mõelda asendit või asukohta, kus natukenegi eurooplase tunne peale tuleks. Kas sellised ongi meie pealinna esindusasutused?
Estoniaga on muidugi teine lugu. Ilmselt just sellest vajaduspõhisusest tingitud otsus tõsta Florian Wahli kontsert rahvusooperisse Estonia lõi huvitava koosluse, mis vastukaja põhjal tundub mõnele kohatult madal, kõrgkultuuri põhiväärtusi devalveeriv. Aga kas see just polnudki asja mõte? Kõrvutada kõrget ja madalat mingil uuel kujul, pilgates mõlemat?
Publik jagatakse rikasteks ja vaesteks ning sellisena neid ka läbivalt kõnetatakse: vaesed täidavad saali tavakohad, rikaste päralt on ette orkestriauku paigutatud VIP-lauad hinnaga 690 eurot tükk. Nende vahele on tekitatud keskklassiloožid kahele ja neljale inimesele –
„neile, kelle seisus ei luba lihtrahvaga saalis õlgu hõõruda“. Kahese looži juurde käib tabav kommentaar: „Kuigi nähtavus on mõnevõrra piiratud, näeb saalis istuv pööbel, et te olete erilised“. Ometi oleme kõik juba ära valitud seeläbi, et üldse Wahli läheduses viibime, ja seda täitsa tõsiselt, pärast kaht kümmekonna minutiga välja müüdud kontsertetendust. Mina kui – Wahli sõna kasutades – intellikõnts, asun nõukogude aja kombel üldse väljaspool klassiühiskonna positsioone. Minu kohaks selles väikeses universumi mudelis on „Klapptool 1“.
Ja kuigi me oleme siin saalis kõik väljavalitud, oleme me ju ühtlasi ka kõik vaesed – vaimust vaesed. Ja meid tuleb patust ja vaimupimedusest päästma Florian Wahl, Lunastaja. Oma sümboolseks mänguväljakuks on Wahl selleks kontserdiks valinud väga tuttava ala. Nii rokk-kontserte kui ka hiljem DJdega tantsupidusid on edukalt võrreldud religioosse rituaaliga, ja see võrdlus tuuakse ka siin. Kontsert kui missa, kus DJ-puldist saab altar, publikust kogudus ja peaesinejast (pool)jumal, kes viib läbi erinevaid puhastumistseremooniaid.
Oma muusikalise tegevusega on Wahl huvitaval kombel astunud üle ühest punasest joonest, mida talle üldse ei taheta andeks anda – ta on muusika tegemisel kasutanud tehisaru abi. Nagu meenutas omavahelises vestluses väga hästi kunagise jungle-kollektiivi Lu:k juhtfiguur Virko Veskoja: omal ajal reageeriti nende lausele, et teevad arvutimuusikat, enamasti sellega, et „mis seal teha, arvuti teeb ju kõik valmis“. Sama väidavad nüüd tehisaru kohta need, kelle arvates AI kaasamine loomeprotsessi on rünnak mingi autentsuse pihta. Nii nagu Dylan elektriga, Kraftwerk süntesaatoriga või Lu:k ja kaasaegsed arvutiga, ründab nüüd Wahl seda autentsust tehisaruga ja nihutab arusaama sellest, mis on „päris“ või „lubatud“, puritaanide viha enda peale tõmmates. Lisaks muusikalisele rünnakule ründab ta ju seda autentsust ka n-ö kõrget n-ö allapoole kiskudes, tuues Estonia lavale meelelahutuslikuma formaadi, mida küll, tõele au andes, kuidagi näiteks operetist vähemaks ei tahaks pidada, aga ometi peetakse. Au ja uhkust saab millelegi omistada ainult väljastpoolt, iseendale auraha kaela riputada ei saa, ja see kehtib ka kõrgkultuuri puhul. Au ja uhkuse tõlgendamisega liigutakse siin vabamasse vette. Kultuuritemplid nagu Draamateater ja Estonia on „langenud liberastide rünnaku alla“, Identiteedikabaree „Drag Show Vol. 4“ jõudis rahvusringhäälingu kaudu ka televaatajani ja sealt edasi avalikkust väärtuspõhiselt kaheks jagava järjekordse ülereageerimiseni. Florian Wahl Estonias on justkui kaart samast pakist, nagu mingis mõttes ka Eesti Vabariigi aastapäevakontsert siinsamas Estonia laval. Esines seal ju sõnalist frivoolsust ja üleüldiselt kiideti pärast seda, et ürrar oli rõõmsameelne ning vaata et lausa jantlik, kontrastiks Jaan-Eik Tulve ja Maria Petersoni mulluse etenduse väga tõsisele tonaalsusele.
Avapauguna saab Wahli lugu „Uus salajane baar“ uue pealkirja „Uus salajane saal“ väikese tekstimugandusega: „viimasel hetkel paneb ta su tagataskusse ühe ümbriku, milles on kirjas üks sõna: ESTONIA.“ Ma söön oma kaabu ära, kui see pole uue territooriumi märgistamine.
Raskel kriisiajal nõuab rahvas leiba ja gladiaatorite verd, Kristuse ihu ja lonksu odavat altariveini. Seda püüab lunastaja Wahl ka pakkuda, aga etenduse esimeses vaatuses reedab ta kõige lähedasem kaaslane – tehnoloogia. Mikrofon lakkab töötamast ja ühtäkki tuleb hakata täitma auku, mis jääb siis, kui etteastest eemaldada hääl, mis oma vinjettide ja vaimukustega täidab suurema osa ruumist. Tõelise inspiratsioonipuhanguna viskub sündi tagant lava keskele Wahli taustabändist Ouu pärit munk, kes hakkab ennastunustavalt breikima. Patust päästmine on suur ettevõtmine, aga vahel tuleb hinnata ka seda sorti väikesi päästetegusid. Mõned kangelased ei kanna keepi, vaid hoopis mungarüüd.
Heli- ja mikrofoniprobleemid jätkuvad ka hiljem, sest teiste liikmete häält on kohati kuulda vaid aimamisi ka siis, kui nad rahva ees, mikker käes, vahepeal ohjad enda kätte võtavad. Võib arvata, et selline uut tüüpi ettevõtmine uuel territooriumil tekitab omajagu närvipinget, millele tehnilised äpardused veel oma panuse lisavad. Võib-olla seetõttu on ka Lunastaja kõnepruugis veidi ebavajalikult palju ebatsensuurset leksikat. Stiilne rõvetsemine on omal kohal, aga iga „kurat“ võiks olla kaalutletult kasutatud, et mitte vägeva sõna võimu ära kulutada, eriti, kui tegemist religioosset laadi etendusega.
Wahl tegi saalipuudusest ehk sundkäiguna otsuse kolida Estoniasse ja tekitas sellega intrigeeriva crossover-efekti. Sama võiks väita ka tema esinemise kohta, mille puhul polnud päris selge, kas see on kontsert, revüükava, operett, sektantide kokkutulek või etenduskunst. Etteaste esimene pool oli pigem kontserdi moodi, kus solist on lava ees ja keskel ning suhtleb publikuga, bänd truuisti paigal oma instrumentide küljes, mis liikumisvabadust piiravad. Elavdamiseks sekkuvad vahepeal koorina n-ö florjad, kerjusteks riietatud noored. Esimene pool oli veidi konarlik ja dramaturgia hõredavõitu, kuigi elementide omavaheline meelevaldne ja sobimatu kõrvutus tekitab muidugi lõbusat elevust. Kui tihti on ikka võimalik rahvusooperi lavalt kuulda reibast refrään-üleskutset „Söö oma jobi!“ („Vegan retsept“).
Pärast pikaks veninud vaheaega sai viivitusele ka selge põhjuse, kuna lavale oli püsti pandud suure roosaknaga ja taevatrepiga dekoratsioon. Bänd võtab nüüd märksa aktiivsema rolli ja haarab kätte mikrofonid, kehastudes popbändiks. Esimese vaatuse vanatestamentlik pattude eest nuhtlemine ja maise eksistentsi kannatuste ning vaesuse rõhutamine asendub voolujoonelise ja jõuka teleevangelistide pop-show’ga otsekui viitena, kuhu on usu kaubastamine meid tänapäeval välja viinud. Sarnasust telesaatega rõhutab Orm Oja ülesastumine külalisakordionistina, kes ravitakse terveks andetusest, katkise baleriinina näeme aga „Pikkade paberite“ mr Maze’i, Edgar Vunši.
Wahli kontsert on julge peakas tundmatusse vette, kus sumaka järel hakkab ehk selginema mingi keskmisest ebatavalisem meelelahutusvorm. Wahl alles otsib oma tasakaalu selliste jutluste läbiviimisel, aga tihtipeale on nii, et kultuurinähtused on kõige huvitavamad just kujunemisjärgus – siis, kui reeglid ei ole veel päris paigas.
* Helen Heidemann, Estonia teatrisaali välja müünud Florian Wahl paneb Alexela majale puid alla: see on mõttetu ja hingetu koht. – Kroonika 27. XII 2024.
