Mõne nädala eest sai teatavaks, et politsei- ja piirivalveamet (PPA) leiab, et nende hooneid ei tohi pildistada ja filmida. Põhjenduseks on ikka see „muutunud julgeolekuolukord“, mille alla saab paigutada vajalikud, ent võimuliialdustest tiined piirangud ning suisa demagoogia. Nagu koroona-aastatelgi, soovitakse taas kärpida tegevust avalikus ruumis „turvalisuse ja isikute õiguste tagamiseks“. Antud juhul teeb olukorra naeruväärseks teatav annus naiivsust. PPA füüsilise turbe teenuse juhtivametnik Jaak Luksepp: „Eesmärk on, et pildi- või videomaterjal ei satuks halbade kavatsustega inimeste kätesse.“ Mitmetahulise pildi loomisel on abiks andmebaasid ning visuaalse ülevaate platvormid: Google Maps, Geoportaal, Ehitisregister, Riigihangete Register, autode pardakaamerad ja ühismeedia. Samuti on olemas peidetud pildistamise võimalused. Varjamissoovi korral pole ehk mõtet paikneda kaitsepolitsei kombel südalinnas vanade, butafooriana toimivate seinte vahel, vaid toimetada ehk nagu mutt – maa all. Inspiratsiooni saab ammutada düstoopiafilmidest. Karmus sobib ehk Eesti ajutise kontrolljoone kaitsmiseks ning on arusaadav, et seaduse kohaselt ei tohi piiripunktis loata pilti teha, ent selline lähenemine ei kõlba linnatänavale.
Tegelikult on tarastamine alanud ilma avalikkuse tähelepanuta juba varem. Uued, põhiliselt politseinike ja päästjate kasutuses ühishooned ning eraldi päästekomandod on ümbritsetud taraga. Kui varem leiti, et pritsumaja on kogukonna keskus, mille garaaži uksed võisid olla sõna otseses mõttes lahti, siis nüüd nii enam pole. Viimase kümmekonna aastaga on toimunud riiklik pööre sulgumise suunas. Sessamas panustatakse püüdlikult ennetusse, ollakse koolides ja laatadel. Tule tee Nublule kalli! Ent kuidas saab tajuda politseinikku oma sõbrana, kui ta paneb sinu nina eest ukse kinni? Sellega antakse ruumiliselt mõista, et kodanikku tegelikult ei usaldata. Ma ei kujuta ette, kas riigi turvakaalutlused – äkki toimub sabotaaž ja keegi soovib rammida päästedepood – on tõepoolest olulisemad kui usaldus ühiskonnas? Väikestes kogukondades on suhtlus inimlikum-elutervem. Näiteks on Ruhnu politsei, vabatahtlike päästjate ning vabatahtlike merepäästjate kasutuses ühendhoone jõusaal, mida saavad kasutada kõik saare elanikud.
Vähemalt ametlikult käsitataksegi inimesi aitama volitatud asutusi avalike hoonetena – nagu ironiseeris minu tuttav: piisab, kui majas on arestikamber, mida kodanik külastab. Avaliku oleku märk on ka konkursi tulemusel valitud kunst. Näiteks on Sillamäel ühishoone ees „Mustikas“ (Urmas Viik, 2020), mis on inspireeritud operatiivsõidukite sinisest vilkurist. Elvas on pronksist koer „Hingeloom“ (René Reinumäe, 2023), Kohtla-Nõmmel klaaspannoo „Süsinik ja kevlar“ (Maret Sarapu, 2024). Eriti väikelinnade avalikku ruumi on tänu kunstiteoste tellimise seadusele jõudnud kaasaegsed kvaliteetsed taiesed. Kas nüüd ei või me enam neid rahumeeli uudistada?
Tuletõrjeliikumises on olnud oluline ühistegevus. XX sajandi alguse Eestiski tõrjusid tuld tegusad inimesed, kes panustasid palju ka kohalikku kultuuriellu. Harjutati inimeste ja nende vara päästmist, aga sageli ka musitseeriti ja tehti näitemängu. Tuletõrjujatel olid käes lausa rahvamajad, kus ka teised seltsid tegutseda said. Võhma nägusas tuletõrjemajas (valmis 1939, praegu linnavalitsuse käsutuses) olid aga lausa hotellitoad.
Õigupoolest ei tasuks ka praegu alahinnata kohalikega koos tegutsemist. Paranoilised turvanõuded ei soosi mingil viisil ühiskonna sidusust. Inimeste õigust vabalt tegutseda tohib piirata vaid äärmisel juhul. Muidugi, praegu võimendab ka ajakirjandus valitsevat militarismi ja maskuliinse paanika fooni, aga suure hirmuga avalikku ruumi siiski likvideerida ei tasuks.
