Raamaturiiul on omal kombel inimese elutee kaardistaja. Selle korrastatud, ent vahel ka korrastamata või suisa lõpuni täitmata ridadest vaatavad vastu tema mõtted, unistused ja väärtushinnangud – nii need, mis olid, kui ka need, mis teda praegu juhivad. Vahel ilmuvad raamatud inimese ellu õigel hetkel, peegeldades midagi, mida ta ei ole iseendale veel teadvustanud. Kas see on juhus? Või valivad raamatud inimese?  

Teatriteadlane Marika Rink, minu kunagine lavakõne õpetaja Otsa koolis, sõnastas kord mõtte, mis on mind saatnud läbi aastate: ühegi raamatu lugemiseks ei olda liiga noor ega liiga vana. Sama raamat võib eri eluetappides mõjuda täiesti isemoodi. Nooruses loetud rida võis tollal näida tähtsusetu, aga küpsemas eas avada sügavused, mida varem poleks märgatudki. Iga uue lugemisega kogeme midagi uut – mitte tingimata sellepärast, et raamat oleks muutunud, vaid seepärast, et lugeja on.  

Raamatuid tagasi riiulisse pannes olen vahel ka tabanud end mõttelt, et raamatud ei ole ainult lood või ideede kogumid – need on ka energia kandjad. Mõned autorid jätavad oma teostesse kerge, helge hinguse, mis tõstab inimest kõrgemale lugemise ajal ja pärastki. Teised aga annavad edasi raskust, ängi või rahutust, mis poeb naha alla ja sunnib hetkeks peatuma. See tunne pole teaduslikult mõõdetav, aga on ometi käegakatsutav – justkui saaks raamatu lehekülgede kaudu puudutada ka autori hinge.  

Nii me elame koos oma riiulitega, mis ei ole pelgalt raamatute hoidmise koht. Raamaturiiul on lugeja ja teda ümbritseva maailma dialoog. Raamatud saavad osaks meist – aga ehk saame meiegi osaks raamatutest. Sest kas ikka tõesti oleme meie need, kes valivad raamatuid? Järsku valivad nemad meid ning juhatavad õrnalt, kuid järjekindlalt läbi elu?