Exceli tabelisse mahtuv teaduskommunikatsioon vajab uuendust, mis arvestaks ühiskonna vajadusi ehk arutlevat teaduskommunikatsiooni.
Pea viimased 40 aastat on teaduskommunikatsiooni alustalaks peetud seda, et teadlased annavad teada oma teadustöö tulemustest. Näiteks kui ilmub teaduspublikatsioon, kirjutavad sellest populaarteadusliku artikli. Nõnda peaks uusim ja usaldusväärseim teadmus jõudma ühiskonda.
Selline praktika on meediakeskne, teadust vahendab ajakirjandus või uuemal ajal ka ühismeedia. Aluspõhimõttelt on tegu n-ö defitsiidimudeliga, mis tähendab, et teadlased edastavad oma uuringute tulemusi, et täita ühiskonnas esinevat teadmuslünka. Selline suhtlus on üsna ühesuunaline – teadlased kõnelevad, avalikkus peaks justkui kuulama ja neid teadmisi elus rakendama. Paraku see nii ei toimi.
Infost küllastunud inforuumis ei ole defitsiiti, vähemalt pealiskaudse mulje põhjal. Inimeste tähelepanuruumi täidavad lühivideod naljakatest lemmikloomadest kuni ohtlike liiklusolukordade ja tõekuulutajatest elustiili suunamudijateni. Inimesed lihtsalt ei tunne infopuudust teaduse viimastest saavutustest, pealegi on need uudised tihti väga teaduskesksed, spetsiifilised ja erialaterminite tõttu raskesti mõistetavad. Sealjuures kaotab ajakirjandus järjepidevalt auditooriumi ühismeediaplatvormidele ja alternatiivmeediale. Defitsiiti lihtsalt pole.
Kõik see on täitnud teaduse ja ühiskonna vahelise sideme usaldamatuse ja võõrandumisega tõenduspõhistest teadmistest.
Arutlev teaduskommunikatsioon
Kogu eelnevalt kirjeldatud olukorda analüüsinuna oleme Tartu ülikooli teaduskommunikatsiooni uurimisrühmaga hakanud otsima uusi viise, kuidas teadust tõhusamalt rahvani viia.
Üks selline paradigma ehk aluspõhimõte on arutlev kommunikatsioon (ingl deliberative communication). See lähtub teooriast, mis seab keskmesse vastuvõtjate, näiteks avalikkuse ja sidusrühmade, vajadused ja huvid.
Teooria on hea tööriist, aga vaja on ka taktikat ehk praktilisi tegevusi ja neid veel arutleva teaduskommunikatsiooni vahendite seas ei ole. Seetõttu otsimegi uusi praktikaid, mis täiendaksid senist meediakesksust.
„Naised teaduses“ stipendiumiga töötame välja raamistikku, mille toel antakse teadmisi edasi dialoogiliselt, mõtestatult ja mõjusalt. Mõistagi ei ole see kerge, sest aastakümnetega välja kujunenud süsteemi muuta polegi nii lihtne.
X arv pressiteateid
Näiteks oleme analüüsinud teadusprojektide taotlustes kirjeldatud kommunikatsiooni. Seda olenemata sellest, kas tegu on Eesti või Euroopa rahastusele tugineva projektiga. Tegevusviisid on väga sarnased ja enamasti keskendutakse meediale. Näiteks käib enamiku teadusprojektide juurde justkui Exceli tabelisse mahtuv tegevuste loetelu: avaldame x arvu pressiteateid, kirjutame x arvu populaarteaduslikke artikleid, avame veebilehe, koostame x arvu infokirju ja raporteid, teeme koolikülastusi ja korraldame seminare.
Ükski neist tegevustest pole iseenesest halb ja pealtnäha täidab eelmainitud defitsiidimudeli vajadusi, s.t vahendatakse teadusuuringute tulemusi. Probleem on aga selles, et nende tegevuste puhul on mõõdetav tegevus ise, mitte selle mõju.
Tõsi, projektinõuetest lähtuvalt kirjutatakse enamasti juurde ka võimaliku auditooriumi suurus. Aga kas see näitab mõju? Mõju tähendaks seda, kuidas inimesed, olgu nad lapsevanemad, poliitikakujundajad või kooliõpilased, vastava teadmise kasutusele võtavad.
Kasutust on aga juba keerulisem mõõta, esiteks pole see ehk mõõdetavgi, teiseks võib mõju ilmneda alles mõne aja pärast. Samal ajal eeldavad projektinõuded, et kommunikatsioonitegevused oleksid aruandluse korras mõõdetavad.
Selleks et mõjust teada saada on, tarvis siht- ja sidusrühmadega suhelda, astuda nendega arutellu. Seda ei saa teha ainult kvantiteeti mõõtes.
Kuidas seda siis teha? Seda me uurimegi. Kui algselt kavatsesime veenda osalema kolme-nelja uurimisrühma, siis nüüd on meie projektiga liitunud kümnest uuest tippkeskusest üheksa ja ilmselt tuleb huvilisi juurdegi. Meile pole nad pelgalt uurimisobjektid, vaid partnerid.
Me analüüsime nende kavandatud kommunikatsioonitegevusi. Intervjueerime kommunikatsiooni eest vastutajaid ja otsime loovmeetodite abil võimalikke uusi, arutlevale teaduskommunikatsioonile tuginevaid tegevusi. Tippkeskuste kasu uuringus osalemisest on selles, et üheskoos pakume neile välja tõhusamaid, just sellele uurimisrühmale sobivaid tegevusi.
Uurimisrühmana kirjutame sellest mõistagi ka teaduspublikatsioonid, millest – meediakesksele mudelile omaselt (kas pole irooniline?) – anname avalikkusele teada populaarteaduslike artiklitena. Meie projekti arutleva teaduskommunikatsiooni osa ongi see, et põhiline sihtrühm – teadlased – kasutab meie uuringu tulemusi.
Süsteem vajab muutmist
„Naised teaduses“ stipendium on vaid üks meie projektidest, mille keskmes on arutlev teaduskommunikatsioon. Meie eesmärk pole ainult välja töötada uut kontseptuaalset mudelit või panustada valdkonda pelgalt teaduspublikatsioonidena. Meil on suuremad eesmärgid.
Tõeliselt mõjusad oleksid meie uuringud siis, kui suudaksime muuta ka teadussüsteemi arusaamu teaduskommunikatsioonist.
Võtame näiteks Eesti Teadusagentuuri (ETAg) jagatavad stardi- ja rühmagrandid või ka rakendusuuringute programmide toetused. Kõik need eeldavad juba taotluses kommunikatsioonitegevuste planeerimist. Ideetasandil on see hea, sest näitab, et rahastaja peab tähtsaks tulemuste vahendamist sihtgruppidele.
Muide, Eesti rahastuse puhul väärib tunnustust, et näiteks aruandluses ei eeldata enam pikka raporteerimist, kuidas tulemusi avaldati, vaid piisab ka avaldatud populaarteaduslike artiklite, raadio- ja telesaadete linkidest. See vähendab teadlaste administratiivkoormust ja ehk motiveerib rohkem ajakirjanduse vahendusel uuringutest teada andma.
Seegi muutus tuli spetsialistide, teadlaste ja ajakirjanike soovitusel ning ETAg on võtnud selle oma tingimustes arvesse. See pole sugugi nii paljude Euroopa Liidu rahastusega projektide puhul – Euroopa võiks siin Eestist eeskuju võtta.
Ka Eesti võiks veelgi enam eeskujuks olla. Võib paista äärmuslik, kuid oleme teinud ka ettepaneku mitte nõuda projektitaotluses kommunikatsiooni planeerimist. Selle asemel võiks nõuda hoopis kommunikatsioonispetsialistide kaasamist projekti alguses, et ühiselt välja töötada vastavale uuringule sobivad tõhusad ja mõjusad tegevused. Sellist mudelit rakendatakse näiteks osas Euroopa Teadusnõukogu ehk ERC projektides.
Nii oleks teaduskommunikatsioon sihitum, tõhusam ja sellega kaasneks teadlastele märksa vähem bürokraatiat.
Paraku tõdeme teaduskommunikatsiooni uurijatena ka seda, et teadlased ei ole kommunikatsioonis kõige tugevamad. Ega peagi olema, sest nende tipp-pädevus on ju oma uurimisvaldkonnas, mitte ajakirjanduse ja kommunikatsiooni vallas. Viimane on omaette teadusvaldkond, mida ei saa asendada – enamasti põgusaks jäävate – teaduskommunikatsiooni koolitustega.
Sellepärast peame arutlevas teaduskommunikatsioonis tähtsaks, et teadlastel oleks kommunikatsioonitugi, mis on asjatundlik ja pakub tõhusaid tulemusi.
Teadlased vajavad teaduskommunikaatoreid
Mõne aja eest kirjutas Sirbis Tallinna ülikooli teadmussiirde juht Aija Sakova, kuidas teadlased vajavad palju rohkem tuge, et teadus ühiskonda jõuaks.* See on väga vajalik aruteluteema, sest Eestis on üldiselt nõnda, et ülikoolidel on võrdlemisi suured kommunikatsiooni- ja turundusosakonnad ning lisaks veel igas üksuses kommunikatsioonispetsialist.
Kõige selle juures pusivad teadlased ikkagi üksi populaarteaduslikke artikleid ja arvamuslugusid kirjutada. Kuidas nii?
Ajakirjaniku ja teadlasena kõrvalt vaadates näib mulle probleem olevat selles, et kommunikatsioonispetsialistidel kipub nappima teadmisi kindlast teadusvaldkonnast, nad peavad teadust keeruliseks ega ole valmis enesekindlalt sekkuma ja vahendama teadustöid viisil, et need jõuaksid sihtgrupini.
Suur osa teadlasi on kimpus meedia- ja ühismeedialoogika tabamise ning oskusega sihtgruppi kõnetada. Nii langebki lisaks teadus- ja administratiivtööle kommunikatsioonikoormus lõpuks ikkagi teadlastele.
Tagajärjeks on teadlaste vastumeelsus üldse kommunikatsiooniga tegeleda.
Siinkohal on paslik välja tuua, et Eestis on meediale suunatud teaduskommunikatsiooniga siiski väga hästi. Ei möödu päevagi, kui mõnes uudistesaates või väljaandes ei esineks eksperdina teadlased. Meil on raadiotes ja telekanalites iga päev teadussaateid. See on nii tavaline, et me meediatarbijana ei märkagi seda.
Kuid see ei ole sugugi nii tavapärane enamikus Euroopa riikides. Näiteks Rootsis, Saksamaal ja Vahemere maades leiab teadlasi uudisajakirjanduse allikate hulgast väga harva. Kui teadlane aastas korragi midagi avalikkuses kommenteerib või populaarteaduslikult seletab, on see tema töös harukordne, Eestis aga igapäevane. Meil on, mille eest teadlasi tunnustada.
Selles mõttes on Eesti hea „mudelorganism“, mille kogemusi ja praktikaid uurida, arendada ja teistesse riikidesse viia.
Seega kui täidame eeskujulikult nn defitsiidimudelit, siis miks me ei võiks välja pakkuda ka toimiva arutleva teaduskommunikatsiooni mudeli ja praktikad ning eksportida neid teistessegi riikidesse.
* Aija Sakova, Millest me räägime, kui räägime teaduskommunikatsioonist? – Sirp 8. XI 2024.
Balti riikide teaduste akadeemiate ja UNESCO rahvuslike komisjonide „Naised teaduses“ stipendiumide konkursil pälvisid Eesti teadlastest stipendiumi Mari Tõrv, Kadri-Ann Pankratov ja Marju Himma. Teadustöö populariseerijana tuntud Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ajakirjandusuuringute kaasprofessor dr Marju Himma sai stipendiumi sotsiaalteaduste doktorite kategoorias. Oma uuringus katsetab ta arutleva teaduskommunikatsiooni teoreetilist kontseptsiooni ja rakendab mudelit, mida uurimisrühmad ja teadusametnikud saavad praktikas rakendada.
