Meie aega näib iseloomustavat pidev, lausa pead pööritama panev muutus. Kriisid puhkevad ja vallandavad uusi; režiimid tekivad ja kaovad, vahel vaid päevadega; prahvatavad sõjad ja konfliktid, reformid rulluvad üle regioonide. Hinnad ja turud uperpallitavad, kõikvõimalikud liikumised murravad end tänavatele, tehisaru ja muude tehnoloogiliste võimaluste ohtudest ja arengu kiirusest puudub enamikul igasugune ülevaade, selge on ainult, et inimsuhted sääraste muutuste tuules omakorda moonduvad. Need murrangud leiavad aset keset üha murettekitavama hooga muutuvat kliimat ja hävinevat looduskeskkonda. Neid dokumenteerib rahutu ja hüplik ajakirjandus, mis omakorda muutub nii vormilt kui sisult: osa sellest on kaotamas või isegi ei taotle enam tasakaalustatust ega objektiivsust, külvates segadust ja väärmuljet muutuste olemusest.
Kõigi nende mullistuste keskel näib olevat üks kindel kants ja varjupaik, muutumatu suurus, mida ei suuda vankuma panna ka kõige suuremad raputused ja šokid. Seesama majandussüsteem, kapitalism, mis 1990ndatel ühe läbikukkunud impeeriumi varemetel võitu kuulutas, ei ole end kõigist neist muutustest segada lasknud. Ehkki tegemist on enamuse kirjeldatud muutuste käivitaja või vähemalt võimendajaga, näib see ühiskonnakorraldus täiesti immuunne kriitika suhtes, mis teda kasvava intensiivsusega tabab, ega üritagi mingil põhjapaneval moel muutuda, rääkimata sügavast arutlusest, kas tegemist on ikka endiselt asjakohase ja tulevikku tagava elukorraldusega. Selle asemel sokutatakse teda iga reformi vaderiks, kes aga tagajärgi, kui miski peaks valesti minema, sugugi enda kanda ei võta.
Ameerika antropoloog Marshall Sahlins nimetab kapitalismi lääne kultuurisüsteemiks ja majandusteadust, mis selle tõdesid kuulutab, lääne kosmoloogiaks1. See on olnud nii efektiivne, et ka kõige hullemate kriiside keskel ei kaota kogudus usku maapealsesse paradiisi ehk piiritusse kasvu piiratud ressurssidega planeedil. Sellist usku toidab nii sõnumi ahvatlevus kui tõik, et maailm on päratult suur: mõnes piirkonnas saab suuremaid vapustusi kaua edasi lükata ja nii tekib mulje, nagu oleksid hädade põhjused lokaalsed. Edasilükkamine toimub aga ränkade kaotuste hinnaga meid ümbritseva maailma vähem nähtavates osades, olgu selleks siinsamas meie kõrval hõrenev õrn, märkamatu, elutähtis elurikkus või meist kaugele jäävates piirkondade muserdavad keskkonnakatastroofid. Osa kapitalismikosmoloogiast on suunatud ohvri süüdistamisele, sest selleta tuleks tunnistada, et ohvrid on toodud süsteemi käivitamiseks ja käigushoidmiseks kolonialismiperioodil ning järgnenud neokolonialistlikus maailmas, mis on väikesele osale maailmast pakkunud näilist õnne ja vabadust piiratud ajahetke jooksul. Ent kus ebaõiglase maailma juurpõhjused ka ei peituks, varem või hiljem levib kaugel toimuv meieni.
Ehkki domineeriv majanduskorraldus korjab Altmaakesena maailmalt aiva uusi andameid, vaesestades ja lagastades keskkonda, millest ta ise sõltub, suudavad süsteemi preestrid seda hävitustööd ja tekitatud kaost kujutada olematuks, paratamatuks või tühiseks. Fookus on alati kusagil mujal: elukallidusel, kütusehindadel, valijatele meeldimise oletusel. Tegeledes vahetute muredega ja eelistades kõigist muutustest vaid kõige pindmisemaid, meilt kõige vähem pingutust nõudvaid, aga sellega koos ka kõige vähem kasu toovaid lahendusi soodustame väikeste kriiside kuhjumist suureks, nurjatuks kobarkriisiks, mille ühtki osa ei saa teistest lahti harutada. Sedamoodi väheneb ka kord-korralt, kriis-kriisilt võimalus muutusteks, mis ehitaksid ühiskonna üles jätkusuutlikule alusele. Koerad lõrisevad üha raevukamalt kahel pool karavani, et ometi midagi ette võetaks, karavan aga loivab ikka täpselt samal moel edasi, ehkki tõenäoliselt on vanade sadulate asemele muretsetud uhiuued innovaatilised rohesadulad. Inimkond on kistud stagneerunud süsteemi, mis etendab paindlikkust ja mängib uutmist, aga ei kavatsegi hüljata kasvumajandusele rajatud aluseid, mis õõnestavad elatavat tulevikku – isegi sedasama süsteemi ennast.
Mida siis teha selles muutuvas maailmas süsteemiga, mis oskab libekeelselt muutumisest kõneleda, tegelikult aga nihutab samu klotse pisut ringi, maalib neile rohelised täpid ja jätkab vanaviisi ikka kasvu ja kasumi suunal?
On tõsi, et inimeste loodud ühiskondlikud struktuurid kipuvad aja jooksul hakkama oma elu elama ega allu enam piisava kergusega inimese juhtimiskatsetele. Me kasvame nendega kokku, need põimuvad meie lugudesse, meie olemusse, meist läbi. Mingil hetkel avastame, et meist on saanud ainuvõimalikuks kuulutatud süsteemi vang, veel hullem, vang, kelle kehast ja tulevikulootustest vangistaja toitub. Ehk olemegi siis lihtsalt ise nii stagneerunud liik, et me ei saa ega soovi seni mugavust ja heaolu taganud süsteemi muuta? Nii meid veendakse – inimene ei võtvat vastu muutumise vajaduse sõnumit.
Müüt inimese muutusevõimetusest on aga osa süsteemi kaitsvast kosmoloogiast, üks mehhanisme, millega kujutada toimuvat, nii head kui halba, paratamatusena, olemuslikuna, inimliigi ettemääratusena. Käesolevas Sirbis jutuks tulev teos „Kõigi asjade koidik“2 veenab meid inimkonda veidi pikemal ajaskaalal jälgides, et niisuguse loo jutustajaks on lisaks äratinistatutele see, kellele põhjalik muutus oleks väga vastukarva.
Süsteemid ja struktuurid on tegelikult agentsuseta, otsustajad oleme ikka meie, ja muutusetahteta on ikka need, keda olemasolevad süsteemid ja struktuurid täna veel väga hästi teenivad. Neid toetavad vahel aastakümneid avalikul areenil sama litaaniat kõmistanud üksikisikud, kes irooniliselt, põlastavalt või raevukalt heidavad kõrvale kriitika olemasoleva korralduse suhtes. Ent mis süsteem see selline on, mida tuleb nii agaralt kaitsta, sülitades tuld ja tõrva iga alternatiivi pihta? Miks – ja kes? – tahab vältida üha suuremaid probleeme tekitava korraldusviisi alusteni jõudvat kriitikat? Valgustusajastust peale, mil Euroopasse jõudis3 vaba mõte maailmast, kus hierarhiad ei olnudki kivvi raiutud, on siinkandis ebavõrdsust toonud raamidest püütud välja murda, seni edutult. Kuid kas on ikka kindel, et eesmärgi mõttetuse tõttu?
Vaid paar sajandit maailma valitsenud ning viimaste aastakümnetega üha hoolimatumat isekust võimaldav neoliberaalne kapitalism sõltub muu hulgas müüdiloojatest ja selle taastootjatest, kelle sõnumid vaesestavad inimlikku võimet leida lahendusi ajastu rängimatele kriisidele. Kui – kuna! – neil on raha ja võim, siis seda lootusetum on kuulda kogu valikute ampluaad. Ehkki meid veendakse, et just turumajandus tagab uuendused, mis lahendavad kliima- ja mis tahes muud kriisid, vaesestab hoopis kapitalismi- ja progressimüüdi alalhoidmine inimlikku leidlikkust, nullib meie uudishimuliku ja kavala meele ja laseb esiplaanile tõusta vaid üksikute eesõigustatute mõtetel. See ei pea nii olema – inimloom on endiselt nutikas ja teisi arvestada püüdev olend, kel on jõudu ka sellisele moolokile vastu astuda.
1 Marshall Sahlins, The sadness of sweetness: The native anthropology of Western Cosmology. Current Anthropology 1996, kd 37, nr 3, lk 395–415.
2 David Graeber, David Wegrow, Kõikide asjade koidik. Inimkonna uus ajalugu. Postimehe kirjastus 2023.
3 Vt ka Dodds Pennock, On savage shores: How indigenous Americans discovered Europe. Weindenfeld and Nicolson, 2023.
Loe ka, mida kirjutab Aivar Kriiska David Graeberi ja David Wengrow’ „Kõikide asjade koidiku“ kohta.
