Näib isegi veidi kohatu, et ma suudan praegusel ajal veel millestki muust mõelda kui Trump-Putin ja kogu see koomiksimaailmast pärit psühhopaatide seltskond nende ümber, aga kas pole nii, et selletagi ärevatel aegadel, kui inimene on ärritusele vastuvõtlikum, mõjutavad meie haavatavat seisundit elukeskkonna kõrvalnähtused, mida tihtipeale esmalt tähelegi ei oska panna.

Mul on suurenenud silmade kontrastitundlikkus, nii et valguse ja pimeduse suur kontrastsus torkab silma (vaat et sõna otseses mõttes) – eriti siis, kui tegemist on mingite ekraanidega seal, kus neid olema ei peaks. Üheks püsivaks rindejooneks on telefonide kasutamine kinodes, kus vaenlane vaikselt muudkui trügib lähemale, aga ega ma järele ka anna. Kui ikka üldse koostööle ei taheta minna, siis võtan kas või oma telefoni taskulambi välja ja lasen talle silma seni, kuni asi laheneb.

Kontsertidel filmimine on muutunud juba täiesti naeruväärseks. Kas te tõesti arvate, et maailmale on vaja veel üht väriseva käega tehtud ja nullkompositsiooniga suvaklippi etteastest, millest palju kvaliteetsemaid tõmmiseid on täis terve Youtube? Niipea kui laval juhtub midagi huvitavat, tõusevad tosinad käed telefonidega nagu ei oleks selle tingrefleksi taga üldse mingit ajutegevust. Inimesi on täielikult pimestanud kirg täägida iseend oma elu kõrghetkede külge justkui annaks see kätte arvestatava relva võitluses oma tühisuse ja surelikkusega.

Kunstiliigiti salvestamise käsitlus varieerub. Igal juhul võiks põhiliseks orientiiriks olla see, kas tegevus segab või mitte. Teatris on otsustatud, et segab. Kontserdil, et mitte. Kinos salvestamise keeldu üritatakse vahel kompenseerida raevuka skrollimisega, aga üldiselt ollakse vähemalt teoorias nõus, et kinno see ei kuulu. Kas ka kontserdikorraldajad ei võiks joonduda teatri järgi? Millalgi kehtis kontsertidel fotograafidele nõue, et pildid tuleb ära teha esimese kahe loo ajal ja siis edasi enam luba pole. Kas ei võiks rakendada sama reeglit telefoniomanikele? Promootorid püsivad ilmselt enamasti vagusi, müts peos, sest klient on kuningas, aga bändid võiksid ka ise seada raiderites telefonidele oma tingimused, mille järgimise kohustus on korraldajatel. Siis ehk lõpeb olukord, et vaatan artisti laval ja nägemisulatuse alumises kolmandikus on veel mitu väikest kujutist samast asjast – ekraanidel. Hea eeskujuna tooksin siin ära nädala­vahetusel toimunud kolmepäevase black metal’i festivali „Howls of Winter“, kus valitses konkreetne keeld kontserdisaalis midagi pildistada või filmida ilma pressi loata. Profid tegid oma tööd kaameratega, mis ei säranud silma, muus osas oli ekraanide valgusreostus nullilähedane. Üks väike pilguheit paremasse, pimedamasse maailma.

Ja viimane asi – Tallinna linnapildis on välireklaampinnad tavaplakatitelt üle läinud digitaalseteks valguskastideks, mis mitte ainult ei ole oma müügi­sõnumi mahakarjumisel endistest kordades agressiivsemad, vaid võimaldavad ka pilti kiirelt vahetada, nii et tagajärjeks on häiriv sissetung mu omailma. Ma ei üritagi siinse kommentaariga peatada kapitalismi pidurdamatut võidukäiku, aga kas me ei ole juba piisavalt heal järjel, selleks et tagada endale mõnus elukeskkond?

Toimunud muutus on ilmselge pööre närvilisema, ärevama linnaruumi poole. Viimane asi, mida meil praegu vaja, on otsida vahendeid ärevuse suurendamiseks.