Üle-eelmisel nädalal tõestas Eesti Rahvusringhääling taas, et parim viis millelegi tähelepanu tõmmata on see ära keelata. Seekord riivas meediamaja toimetajate närve luuletaja Sveta Grigorjeva keelesäuts sõnast „kliitor“.

Eesti Ekspressis avaldatud säutsu formaadisobivuse üle võib vaielda. Grigorjeva tegi eetrikeeluks ettekäände leidmise võrdlemisi lihtsaks, alustades küll etümoloogiast, ent torkides seejärel umbes kolme viiendiku ulatuses iganenud kõlblusnorme. Et provokatiivsus pole autorile võõras, vaevalt toimetusele üllatusena tuli. Hea toimetaja võinuks seepeale paluda näiteks teksti kohendada ja sotsiaalse sõnumiga lõpetamise asemel selgemalt keelelisse formaati tagasi minna.

Selle asemel mindi aga eetrisse mitte­lubamise teed. Toimetusel on loomulikult õigus oma kanalites ilmuva sisu üle otsustada ja vastav otsus ei pea kattuma näiteks minu isikliku hinnanguga, mis on, muide, et muidu sümpaatse, aga sageli ka kuivavõitu keelekommentaari laiendamine tähenduste pärusmaale mõjus värskelt ning selle tõkestamine näitas (kui kasutada teist anatoomilist kujundit) toimetaja munade puudumist. Vaieldav üksiknäide ei väärikski ehk tähelepanu, kui ei langeks rohketest varasematest nuriotsustest kobestatud pinnasele.

Suurtes kogustes meediatarbijana ja sinna ise panustajana puudub mul soov niigi keerulistel aegadel eri põhjustel lipa-lapa-pilla-palla olevat organisatsiooni suurema tule alla tõugata, kui ta juba niigi on. Olusid arvestades töötab rahvusringhääling suisa üle oma võimete ja toodab rohkelt korralikku sisu. Vaatajani jõuab ikkagi kvaliteetne hommikuprogramm, mitte varemeid meenutavad kõrvalruumid, kokku variseda ähvardavad seinad ja läbi koridoride kõikjalt ligi hiiliv kitsikus.

Hädas pole rahvusringhääling üksinda. Kogu nõndanimetatud vana meedia viskleb juba mõnda aega eksistentsiaalse kriisi käes, kuna turuosa loovutatakse ühismeediale, suuri demograafilisi gruppe kaotatakse muutunud tarbimisharjumuste tõttu ning paljude mõjukate osaliste huvides on iseseisvat uurivat ajakirjandust võimalikult palju kahjustada, tagajärjeks kõlakojad, killustunud ühiskond, valeväidete võidukäik ja kõik muu, mis lääne demokraatiaid viimase kümne aasta jooksul rappinud on.

Jäägu makropilt praegu teiste käsitluste pärusmaaks. Küll aga seab kirjeldatud olukord veelgi suurema vastutuse avalik-õiguslikule meediale, kes vähemalt saab toimetada vabamalt ilma erameediat kolletava klikisurveta. Seda vastutust pole ERR paraku kanda suutnud, sest niigi rasketest oludest ja ärevatest aegadest on vormitud veel suurem kobarkäkk aeglase rongiõnnetuse moega juhtimiskriisi näol.

Kinoteatrist identiteedikabareeni

ERRi juhtivate onude – sest naisi ja noori jagub sinna sama palju kui enesekriitikat Erik Roose ülesastumistesse, kui tal tuleb järjekordselt kõige valgem kampsun välja otsida ja Vilja Kiislerile selgitada, miks ikkagi kõik teised valesti aru said – juhtimisvigade loetelus on praegu keeruline järge ajada. Peamiselt ühe nõukogu liikme klaviatuuril treitud ja konservatiivsete poliitikute üles köetud moraalne paanika aastavahetuse identiteedikabaree teemal ja juhatuse otsus tule alla sattunud noorte kaitsmise asemel vabandama tõtata on suutnud panna vaat et tuhmuma varasemate fopaade jada.

Olgu öeldud, et sain sellest kõigest ka ise oma pisikese jao pikaaegse eestvedajana saatele, mille kolme saatejuhi peale jagunud 50eurone nädalakulu Raadio 2s kärpekirve alla läks. Mulluse juhatuse preemia eest saanuks sellise nutuse numbri juures jätkata veel rohkem kui kaks kümnendit, aga eks jää see vaid ääremärkuseks kogu raadiojaama legendaarse õhtuse vööndi maharaiumise saaga kõrval.

Kärped ja kavamuudatused on mõnikord täiesti arusaadav paratamatus, ent isiklikku kogemusse jäid subjektiivne ja juhuslik tagasiside kõrgemalt, ebapädevate käpikjuhtide palkamine ebapädevate juhtide poolt, mingitki ERRi kriitikat eetrisse lubanud töötajate näppude sahtli vahele löömine ja majasisese vastuseisu vaigistamise nimel manipuleerimine ning lihtsalt valetamine. Jäägu seegi nüüd tahavaatepeeglisse, sest veel piinlikum on olnud jälgida pärast seda toimunut. Kinoteatri eetrist tõukamisest identiteedikabareed ümbritsevani ja uudistetoimetuse samostumisest äsjase kliitorisäutsu keelamiseni.

Õigupoolest kõlab veelgi päeva­kajalisemalt pisut enam kui aasta eest eetrikeelu saanud, ent Eesti Päevalehes avaldatud Kinoteatri saate tekst, mida võiks õigupoolest nüüdki pea täismahus tsiteerida, kuid piirdugem ühe väljavõttega: „Ja nii olemegi näiteks ETVga paigas, kus – nagu ütleb üks ERRi insaider – suurem osa programmist on sama huvitav kui seebi kuivamise jälgimine. Kõik on ennustatav, kõik on turvaline, kõik on korraga olnud ja uuesti kohe algamas.“

Nagu Kinoteatergi viitama kippus: kes peakski teistsugust vaadet pakkuma? Mis on näiteks valesti pildil, kus on 78aastane mees, 47aastane mees, 53aastane mees, 66aastane mees, 44aastane mees, 43aastane mees, 45aastane mees, 56aastane mees, 59-aastane mees ja 46aastane mees? Ei, see ei ole väljavõte mõnest Vatikani konklaavi protokollist, Eesti kõige nukrama nimekirja taga peitub ERRi nõukogu. Pole ime, kui näiteks anarhistlik kliitor selle laua ümber kollektiivse judina tekitab.

Täitevvõimu juures on pilt õnneks kirjum, sest seal on üks naine ka. Ja 56aastane mees, 54aastane mees, 45aastane mees ja 55aastane mees. Ahjaa, ja ainumas naine on 60aastane. Mis iseenesest on muidugi tore, aga natuke rohkem vaheldust. Või mõni inimene, kelle kohta kellelgi, kes kopsaka preemia asemel peamiselt lagunevaid seinu ja koondatud kolleege on pidanud lugema, midagi head ka öelda oleks?

Kõigele lisaks on Eesti kõige olulisema meediaorganisatsiooni nõukogu tugevalt politiseeritud ja meie aja meediaharjumusi mõistvatest ekspertidest sama lage nagu Varro Vooglaiu pealagi. Kui konservatiivsete populistide suust on ikka ja jälle kostnud hädakisa meedia liberaalse kalduvuse kohta, siis ideaalis justkui kõigi ühisomand ja sõltumatu infokanal ERR on kaldunud üha enam konservatiivse, kitsarinnalise ja kartliku maailmavaate teenindajaks.

Sellele on juhtide ja toimetajate tasandil vaguralt teed rajatud, muu hulgas juba mainitud kabaree tõttu värisema löömise ning ühiskondlikult teravama sisuga materjali kas üle kivide ja kändude või üldse mitte eetrisse lubamisena. Mõne poliitiku hädakisa peale võbisema löömine loob aga pretsedendi: ahaa, nii saab ja võibki. Kõige suuremad jäljed jätab see aga ajakirjandusliku sõltumatuse riismetele.

Moraaliga käiakse ringi märksa tähelepanelikumalt kui faktidega. Kui uudistetoimetus avaldas mullu artikli Lauri Läänemetsa tsitaadiga „turumajanduse aeg on läbi“, mis ühismeedia kihama ja punasilte pilduma ajas, ent mida sotsiaaldemokraadist siseminister tegelikkuses ei öelnud, ei tõtanud seevastu keegi seda kohendama ega selle pärast vabandama. Taas on üksiknäidetest kõhedust tekitavam eelduslikult reklaami- ja sisuturunduslikust survest ning ärihuvidest prii uudistetoimetuse muutumine selle juhi Anvar Samosti käe all.

Häälekas Samost ilmestab ERRi isegi paremini kui peamiselt tagantjärele õigustusi jagav Roose. Niigi meeste domineeritud arvamus- ja päevakajasaadete nimistus on Vikerraadio „Samost ja Aaspõllu“ jäänud kõrva ennekõike laisa ja kibestunud iroonia ning tahtliku ignorantsusega kõigis teemades, mis ei jää koordinaatteljestikku mehed-autod-võim. Sama on nüüd vohamas arvamusrubriigist meediamaja uudisvoogu. ERRi uudisteportaalidest ei leia enam ammu tõsiseltvõetavat infot, nt kliima või Palestiina teemadel. Küll aga kellavärgi täpsusega ilmuvaid avaliku sektori ametnike kottimisi ja intervjuusid Juhan Partsiga, et laduda kivisütt alla taastuvenergiale.

Kriitikale suletud uksed

ERRi kritiseerimine on libe jää. Esiteks töötab selles organisatsioonis tohutult palju võimekaid ja häid inimesi, kes on oma ala absoluutsed tipud ning tahaksid teha rohkem ja kvaliteetsemalt. Kurb, kui ka nemad saamatu juhtimise tõttu ühel või teisel moel veelgi rohkem pihta saavad, kui amet ja majanduslik olukord niigi tingivad. Teiseks lisab see hoogu usaldamatusele nõndanimetatud peavoolumeedia vastu, mida on kütnud nüüd inforuumi üha edukamalt okupeerivad konservatiiv-konspiratiivsed osalised, kes on juba leidnud koha ka kirjeldatud onukogus.

Näiteks üle ookeani on uus administratsioon oma oligarhidest toetajatega juba keeramas kinni avalike meediavõrkude, näiteks konkurentsitult tugevaid analüüse ja reportaaže tootva National Public Radio, kraane. Ungari-taolistest näidetest ei maksa rääkidagi, paljude lääne riikidega võrreldes on Eesti meedia ka haavatud seisundi juures endiselt võrdlemisi heas vormis.

See on väärtus, mida hoida, kaitsta ja arendada ning ERRi vajalikkuses ja olulisuses pole mingit kahtlust. Vastupidi, organisatsiooni rahastust tuleb suurendada, sest nõndanimetatud neljas võim mängib toimiva demokraatia elujõulisuse juures endiselt eluliselt olulist rolli. Praeguste märkide juures on aga kerge ette näha lähitulevikku, kui valmis saab uus maja, ent sellele pole enam sisu ega sisustajaid. Kõik on korraga olnud ja uuesti kohe algamas.

Elujõuline ja tugev organisatsioon on avatud ka kriitikale ja arutelule, teistsugustele mõtetele ja arvamustele, formaadinihetele ja mõnikord piiride nihutamisele. Mitmekihilisusele ja nüanssidele. Jah, veenvate argumentide või vastuargumentide korral ka vabandustele ning muudatustele. Arutelu eos suretamine ja riskide vältimine on selle kõige vastand.

Tsiteerides taas Kinoteatrit: „Iga organisatsioon, mis on nii tundlik oma maine suhtes, on eos nõrk organisatsioon. Kui aga niimoodi toimib aja­kirjandus­organisatsioon, siis on midagi ikka päris valesti. Kui igasugust aja­kirjanduslikku kriitikat organisatsiooni aadressil võib tõlgendada tema maine kahjustamisena, siis kas me ei liigu siin tagasi mingisse eelmisse ajastusse?“

Just seda kurssi ERR aga nühibki. Elavast, oma elujõudu rõõmuga tähistavast organisatsioonist on saamas möödaniku hiilguse muuseum, millele annavad ilme vanad kibestunud mehed, kellel puudub arusaam teistsugustest lähenemisviisidest ja sihtgruppidest.

Sellisena on ERR sureva kultuuri võrdkuju, muumilugude Urr, kelle all maa jäätub ja keda üha rohkem võõristatakse. Kartlik, tardunu ja suutmatu vaadata väljapoole, eriti kui sealt vaatab vastu mõni kriitikanool või, jumal hoidku, kliitor. Viimase juurde naastes – ei tea, kas onud juhatuse ja nõukogu laua taga on üldse kursis, et Eesti viimaste aastate kuulatuim saade veebis ja küllap kogu meediaruumis on olnud „Tussisööjad“, mis tegi vaatamata oma rohmakusele, kohatisele labasusele ja tsensuuripuudusele (või just tänu sellele) ära paarikümne aasta jagu puudulikku seksuaalharidust? Seega kartmise ja keelamise asemel rohkem kliitorit keelde ja keelt kliitorisse!