Tallinna tehnikaülikooli rektoriks kandideerivad Tiit Land ja Tarmo Soomere. Professor Tiit Land on Tallinna tehnikaülikooli rektor, Stockholmi ülikooli nõukogu liige ja Eesti rektorite nõukogu esimees. Akadeemik Tarmo Soomere on tehnikaülikooli rannikutehnika tenuuriprofessor, Eesti maaülikooli nõukogu esimees ja arenguseire keskuse nõukoja esimees.

Kuni 25. aprillini tutvustavad kandidaadid end avalikel esinemistel ning kohtumistel töötajate ja tudengitega. Tehnikaülikooli senat annab oma seisukoha rektorikandidaatide kohta 29. aprillil, nõukogu valib rektori 9. mail. Rektor astub ametise 1. augustil.

Mis on see üks asi, mis täiesti kindlalt on nelja aasta pärast uus või muutunud, juhul kui teid rektoriks valitakse?

Tiit Land: Kui ma viis aastat tagasi Tallinna Tehnikaülikooli rektoriks kandideerisin, oli mu valimisplatvormil terve rida lubadusi, mille täitmise nimel lubasin töötada. Kui loen neid eesmärke praegu, leian märkimisväärset edasiminekut: tõusnud on teadustöö kvaliteet, loodud on ülikooli grandifond teadusrühmade ja järelkasvu toetamiseks, arenenud interdistsiplinaarsed projektid, avatum ja kaasavam on organisatsioonikultuur.

Ometi ei ole loetletud teemad staatilised, kus võiks öelda, et eesmärk sai täidetud. On ju teaduse kvaliteet jätkuvalt kõige alus, sellest sõltuvad õppetöö – ning seega ka meie lõpetajate – tase ning teadlaste võimekus konverteerida oma teadustulemused majanduskasvuks ja kõrgtehnoloogilise tööstuse arendamiseks.

Uued sihid kasvavad senistest saavutustest. Teadustöö kvaliteedi tõus, mida loen oma esimese ametiaja üheks olulisemaks saavutuseks, on aluseks järgmiste eesmärkide seadmisel. Nimetaksin kaks teemat, milles ootan järgmisel perioodil arengut: akadeemiline järelkasv tagamaks õppe kvaliteeti ning tehnikaülikooli ühiskondliku mõju suurendamine.

Tarmo Soomere:Suurepärase teaduse innustav ja inspireeriv vaim lehvib palju tugevamini nii ülikooli auditooriumides, kabinettides kui ka koridorides. Selle potentsiaal seista hiiglaste õlgadel laseb palju paremini aduda, mida Eesti tehnikaülikoolilt ootab ja mida vajab.

Kas ülikoolis peaks toimuma transformatsioon? Kas ja kui palju peaks Tallinna tehnikaülikool muutuma?

Land: Ülikoolid on pidevas muutumises, seda tingib juba muutuv väliskeskkond, aga ka võimaluste avardumine ülikooli sees ning uute tudengipõlvkondade lisandumine. Küsimus ei ole seega „kas ja kui palju?“, vaid „mille nimel ja kuidas?“.

Õppetegevuse suur väljakutse on muuta õppekavad paindlikumaks, et need vastaksid tööturu muutuvatele vajadustele. Ülesanne on aga väga komplitseeritud, kuna otsuste mõju on selles valdkonnas pika viibega. Kui alustame praegu uue õppekava loomist, jõuame selle esimeste lõpetajateni kõige varem nelja aasta pärast. Selle aja jooksul võib aga tööturg muutuda ning spetsialistidelt oodatakse täiendavaid teadmisi ja oskusi. Seega peame pakkuma veelgi rohkem ümber- ja täiendõpet, uusi elukestva õppe vorme.

Viimastel aastatel olemegi käivitanud ligi 50 mikrokraadi kava, mis koosnevad kahest või enamast tasemeõppeainest. Nii on paari semestri jooksul võimalik omandada süvendatud teadmisi. Õppekavades on rohkem interdistsiplinaarset, probleemi- ja praktikapõhist õpet, meeskonnatöö elemente.

Teadus- ja arendustegevuses suureneb aga interdistsiplinaarsus, sest tänapäeva väljakutsed on järjest komplekssemad, enam probleemi- ja vähem distsipliinipõhised. Seega peab ka Tallinna tehnikaülikool muutuma rohkem ettevõtlikuks ja innovatiivseks ülikooliks, kus valitseb iduettevõtlust toetav kultuur ja hargettevõtete loomine on võimalikult lihtne.

Soomere:Eesti on sageli olnud uhke selle üle, et ei kiirustata, mõeldakse pikalt ja tehakse siis põhjendatud otsused. Et ollakse selles mõttes aeglane maa. Kõrghariduses ja ülikoolides on aga pigem nii, nagu Lewis Carrolli kujutatud peeglitagusel maal. Kehtib see, mida ütles kuninganna Alice’ile: „Kuid siin, kas tead, pead sa jooksma kõigest väest, et oma kohal püsida. Ent kui sa tahad mõnda teise kohta jõuda, siis pead jooksma veel kaks korda kiiremini.“[1] Sinna juurde käib Nikolai Baturini fredjüssilik mõte „Kui tahad teada, kuhu edasi minna, pead teadma, kus sa oled.“

Ideaalis võiks ülikool olla selline institutsioon, mis on pidevas liikumises, teraselt seirates ümbrust ja tulevikku ja tehes tarku otsuseid suuna valikul, aga samal ajal kogu aeg vaadates (tagasivaate)peeglisse ning olema võimeline ka sealt paistva info alusel suunda korrigeerima. Kes on juhtinud veoautot, see teab, et sagedane pilk peeglisse on sõidujoone hoidmiseks äärmiselt kasulik.

Oluline on küsida, märgata ja mõista, mis ootused tehnikaülikoolile on Eesti ühiskonnal. Katsetama peaks kõike, mis tehniliselt võimalik ja millest võiks ülikoolile või ühiskonnale kasu sündida. Peab olema ka valmis loobuma kõigest, mis on oma aja ära elanud.

Loogiline on pidev areng väikeste sammude kaupa – nii nagu ligikaudu nelja nädalaga märkamatult vahetuvad inimese naharakud, kuid nahk ise talitleb edasi. Järsud muudatused on vaid siis mõttekad, kui nad on möödapääsmatud. Või siis, kui need on kõigi osaliste ühine soov. Siis on need ka teostatavad.

Kas Tallinna tehnikaülikool peaks keskenduma alusuuringutele või liikuma rakenduslikuma suuna poole ja rohkem arvestama Eesti konkreetsete vajadustega?

Land: Tehnikaülikool on teadusülikool, kus viiakse läbi tipptasemel alusuuringuid. Samal ajal on paljud meie uurimistööd rakendusliku kallakuga, mis annavad panuse Eesti majanduse arengusse. Selle tugevdamiseks peame suurendama rakendusuuringute mahtu, mitte aga alusuuringute arvelt.

Aasta tagasi asutasime ülikoolis interdistsiplinaarsed koostöökeskused, et niiviisi selgemini ja tõhusamalt panustada valdkondadesse, millest sõltub Eesti edu: tark tööstus, puidu väärindamine, tulevikuenergeetika, tervise- ja toidutehnoloogiad, tark meri, tehisintellekt. Lisaks nendele tegutsevad tehnikaülikoolis või meie teadlaste juhtimisel FinEst Targa Linna Tippkeskus, energiatõhususe tippkeskus ning strateegilise mineraalse ja süsinikupõhise ressursi ringmajanduse tippkeskus. Äsja asutasime vastutustundliku majanduse ja ESG ning kaitse- ja julgeolekutehnoloogiate keskused. Kõigil neil on eeldus ja potentsiaal teha rohkem rakendusuuringuid ning olla partner ka väljaspool ülikooli.

Soomere:Maailmateaduse jagamine alusuuringuteks ja rakendusuuringuteks on tasapisi minevikku vajuva mõtteviisi kaja. Teadust saab küll teatavas mõttes kaheks jagada: suurepäraseks teaduseks ja sandiks teaduseks. Suurepärane rakendusteadus on sama tähtis ja maailmas sama kõrgelt hinnatud kui suurepärane alusteadus. Olgu see siis võimalused hoonete sisekliima timmimiseks uute ventilatsioonilahenduste kaudu akadeemik Jarek Kurnitski osalusel[2]^,[3] või kunstmõistuse tõlkehallutsinatsioonide algupära analüüs Tanel Alumäe sulest[4]. Paarkümmend aastat tagasi ei kujutatud ette, et neid teemasid käsitlevad artiklid võiksid ilmuda väljapaistvates ajakirjades Science ja Nature. Nüüd on see pigem reegel kui erand.

Teekond suurepärasest teadusest innovatsioonini või ühiskonna vajadustele reageerimiseni on valdkonniti tohutult erinev.[5] Kui puhta matemaatika või mõne astronoomia haru puhul kulub selleks paarkümmend aastat ja viis-kuus vaheastet, siis näiteks saavutused molekulaarbioloogias, ülijuhtivuse tehnoloogias, tehisintellektis ja nüüdisaegses keemias jõuavad enamasti vaid mõne aastaga patenteerimiseni ja sageli küllalt lühikese viibega ka tootmisse.[6]

Eestis on vastutusvaldkonnad ülikoolide vahel suurtes piirides ära jagatud. Enamik tehnikaülikooli vastutusvaldkondi on sellised, mis piirnevad tihedalt Eesti vajadustega. Seetõttu on alust arvata, et mida vingem on nende valdkondade teadus, seda rohkem ja paremini katab tehnikaülikool Eesti vajadusi, olgu siis oma teadustulemuste kaudu või tuues siia suurepäraseid, meile sobivaid lahendusi mujalt maailmast. Ja mida paremad on tehnikaülikooli teadlased, seda enam käib nende kohta Isaac Newtoni mõttetera, et nad justkui seisavad hiiglaste õlgadel – seetõttu näevad kaugemale ja ka paremini Eesti vajadusi.

Milline on ülikoolihariduse tulevik?

Land: Ülikoolihariduse tulevikku mõjutab kõige enam inforuumi ja tehisaru ääretult kiire areng. Infotulv ujutab meid üle ja tehisaru pakub enneolematuid lahendusi. Võib isegi küsida, kas üksikisikul on selles üldse enam mingit rolli.

Olen siiski veendumusel, et indiviidi roll, vastupidi, tõuseb üha enam esile. Masin pakub infot, tõlgendusi ja lahendusi, kuid otsuse peab tegema inimene. Ülikooli roll on aga luua alus selleks, et õppija tõuseks otsustajaks, oskaks eristada tõde valest, oleks tõenduspõhisuse järgija ja levitaja, samal ajal kriitiline mõtleja. Tõe tunnetamine ja tunnistamine seab õppejõududele uued nõudmised. Omaaegne kitsas aine õpetamine on nüüd laiem, interdistsiplinaarsem, elulisem.

Soomere:Kiiresti tuleb juurde nõudeid, mida on tööelus hakkama saamiseks tarvis. Inimese õppimisvõime pole aga kuigivõrd suurenenud. Pole ka üldse selge, mida saaks lõpetajate kvalifikatsiooni kahjustamata õppekavast välja jätta. Ühiskonna jätkusuutlikkuseks on vaja, et kõrghariduse omandaks umbes pool kaasteelistest. Ülikool ei saa enam orienteeruda erilistele taibudele, kes teadmisi õhust haaravad või ennastunustavalt harjutavad. Seetõttu on vältimatu, et haridustee pikeneb. On ju põhi- ja gümnaasiumiharidus vaikselt kasvanud aasta jagu ja omaaegse venekeelsete keskkoolidega võrreldes kahe aasta võrra.

Väga tõenäoliselt saab kõrghariduse standardiks jälle kas magistrikraadi omandamine või viie-kuue aasta pikkune inseneri- või arstiõpe. Bakalaureusekraad kujuneb vaheetapiks, tähistades eriala baasteadmiste omandamist, mille alusel on võimalik omandada kõrgharidus kas mõnes kitsamas valdkonnas või siis orienteerudes mõnele interdistsiplinaarsele erialale.

Kindlasti vajab põhjalikku arutelu see, mis nimelt kuulub sellesse baasteadmiste kogumisse ja millised aspektid sellest kogumist on kergesti iseseisvalt omandatavad.

Kokkutõmbamisruumi on doktoriõppe puhul, kus neljas aasta kulub sageli artiklite ilmumise ootamisele. Nüüdseks on ooteaeg paljudes valdkondades hüppeliselt pikenenud ning mõeldakse kogu teaduspublitseerimise süsteemi ümbermõtestamisele.

Probleemid, millega ühiskond silmitsi seisab, on alati komplekssed ja distsipliinide ülesed, seega peaks ju juba ülikoolis tulevasi probeemilahenduste eestvedajaid koolitades õpetama erialasid kombineeritult, integreerides eri teemasid ja valdkondi. Kas peate mõttekaks või realistlikuks, et näiteks inseneeria ja IT-erialade lõpetajad omandaksid ka elementaarsed teadmised ökoloogiast või sotsioloogiast?

Land: Interdistsiplinaarsuse suurendamine õppekavas on oluline ja vältimatu – ühiskond ja kitsamalt tööturg eeldavad meie lõpetajatelt järjest komplekssemaid teadmisi ja oskusi, millega rangelt distsipliinipõhised õppekavad võivad hätta jääda. Paljud erialad on oma loomult niivõrd erinevad, et interdistsiplinaarsus ei tohi seetõttu muutuda äärmuslikuks ideoloogiaks.

Eri teemade ja valdkondade integreerimisel õppekavadesse pean mõistlikuks evolutsioonilist lähenemist. Kahtlemata usun, et inseneeria- või IT-tudeng on paremini varustatud probleemilahendaja, kui ta mõistab ökoloogilise süsteemi loogikat või sotsioloogilist analüüsi ning eetilisi dilemmasid. Samas tuleb neid aineid inseneeria- või IT-õppekavadesse lisada mitte hooga, vaid väga teadlikult ja süsteemselt.

Uue lahendusena oleme tehnikaülikoolis loonud õppekavasid, mis on otseselt suunatud eluliste probleemide lahendajate koolitamiseks, olgu näiteks rohelised energiatehnoloogiad, jätkusuutlik ettevõtlus ja ringmajandus, kestlikkuse juhtimine.

Soomere:Nii tehnoloogiad kui ka elukorraldus muutuvad edaspidi tõenäoliselt veel kiiremini, mistõttu kitsa eriala spetsialisti teadmised on tõenäoliselt vananenud üsna pea pärast diplomi saamist ja varsti ei ole ta tööturul enam konkurentsivõimeline. Juba praegu liigub õppekorraldus sinnapoole, et loengute pidamine asendub üliõpilaste küsimustele vastamisega ja arusaamatuks jäänud aspektide selgitamisega. Või siis ühiselt mõne probleemi kallal töötamisega.

Kogu vajalik info on virtuaalmaailmas olemas. Seda ei ole tarvis loengus uuesti esitada. Pigem tuleb seda õigesti kasutama õppida. Selles aspektis on hea ja kogenud õppejõud asendamatu. Sest masinõpe ja tehisaru teevad suurepärast tööd juba varem ette tulnud olukordadega sarnastes situatsioonides parima prognoosi või lahenduse otsimisel, kuid jäävad sageli jänni ebatavalistes olukordades. Sellistes olukordades on globaalprobleemide tunnetus, ühiskonnas levinud arvamuste ja hirmude adumine ning arenenud sotsiaalne närv hädavajalikud.

Kuidas suudab tehnikaülikool tehisaru võimalusi kasutada või kuidas muudab tehisaru ülikooli ja õpet?

Land: Tehnikaülikoolis on IT-teaduskonna eestvedamisel koostatud tehisaru strateegiadokumendi kavand. Rektoraat moodustab ka töögrupi, mille ülesanne on tehnikaülikoolis kindlustada tehisaru horisontaalne rakendamine. See hõlmab tehisaru juhtimist ülikooli tasemel, töövahendite kättesaadavaks tegemist, õppeprotsessi ja teadustöö, aga ka kesksete teenuste võimestamist ning kasutajatuge.

Teadustöö võimestamiseks asutasime juba mõni aeg tagasi ülikoolisisese teaduskonnaülese tehisaru fookustippkeskuse. Majandusteaduskonna juurde on loodud äriandmeanalüütika ja tehisaru professuur, mida täidetakse konkursi korras. Tehnikaülikool hakkab ka õpetama tudengitele, kuidas tehisaru arendada – luua närvivõrke ja õpetada. Juba selle aasta sügisel käivitub õppekava „Informaatika ja tehisintellekt“.

Soomere:Tehisaru on tulnud et jääda. Loomulikult on see inimesest palju targem. Selles ongi asja iva, sest muidu ei tasu see arendamist. Muidugi muudab tehisaru lisandumine ühiskonna toimimist sarnaselt varasemate revolutsioonidega, olgu see trükipressi leiutamine, masintootmise juurutamine või interneti võidukäik. Kes selle võimalusi esimesena suurepäraselt kasutama õpib, sellel on maailmas konkurentsieelis. Hoopis teine küsimus on, kas ta suudab seda realiseerida. Selleks on vaja hoopis teistsuguseid teadmisi nii ühiskonna toimimisest, majandusseadustest kui ka inimeste eelistustest.

Kuidas täpselt tehisaru ülikooli, kõrgharidusõppe, teadustöö ja ühiskonna teenimisega lõimida, on praegu pea võimatu prognoosida. Tõenäoliselt realiseerub jälle Amara[7] seadus: ülehindame tehisaru peatset mõju, aga alahindame kõike seda, mis kogu ühiskonnas tehisaru toimimise tõttu muutuma hakkab.

Kas ja kuidas saaks ülikooli juhtkond vähendada bürokraatiat, et õppejõududel ja teadlastel jääks rohkem aega põhitööga tegelemiseks?

Land: Ülikoolisisese bürokraatia puhul tuleb kõigepealt arvestada ja tõdeda, et kõrgharidus ja teadus on väga reguleeritud. Ülikoole hinnatakse pidevalt atesteerimiste ja evalveerimistega, millega kaasneb paljude aruannete ja vormide täitmise kohustus.

Ometi saab bürokraatiat vähendada, seda lausa peab tegema. Ülikooli juhtkonna ja tugistruktuuride ülesanne on tagada, et vajalike vormide, aruannete ja protseduuride täitmine ei võtaks ebavajalikult palju õppejõudude ja teadlaste aega ja energiat. Selle eeldus on haldus- ja tugistruktuuri professionaalsus – administratiivne tugi ei tohi domineerida, vaid peab toetama akadeemilist tööd. Administraator ei tohi olla kontrollija, vaid professionaalne abistaja.

Bürokraatia vähendamise eesmärki teenib ka see, et parandame tehnikaülikoolis järjepidevalt andme- ja infosüsteeme, mis suurendavad automaatsust ja vähendavad manuaalsust. See lihtsustab protsesse ja mitmesugust aruandlust. Paneme rõhku ka sisekommunikatsioonile ja viime regulaarselt läbi töötajate rahulolu uuringuid.

Kuna bürokraatial on omadus tekitada bürokraatiat juurde, siis tasub kindlasti teha aeg-ajalt suurpuhastus – vaadata üle, millised reeglid on tulnud juurde, millised on ajale jalgu jäänud või suisa kehtetud, kuid võivad endiselt elada oma elu bürokraatia masinavärgis. Bürokraatiat, millest loobuda ei saa, aitab aga kindlasti leevendada ülikoolis valitsev koostöine ja usaldav suhe.

Soomere:Mingi jagu bürokraatiat on ühes avalik-õiguslikus institutsioonis vältimatu. Muidu organisatsioon lihtsalt ei tööta. Tehnikaülikoolis on paberimajanduse vähendamiseks kõvasti tööd tehtud. Dokumendihaldussüsteem ja veebipõhine iseteenindus on tehtud maksimaalselt lihtsaks. Loomulikult on veel arenguruumi. Kohtumistel ülikooliperega olen selles vallas üksainus suur kõrv.

Üks relikt on nõue, et välislähetuste puhul tuleb elektrooniliselt tehtud kulutuste juurde lisada tõestus, et maksis just lähetatu. See tähendas panga ülekandekorralduse koopia või krediitkaardi väljavõtte lisamist. Seadus seda ei nõua, aga ka ei keela seda nõudmast. Ühe lähetuse puhul pole see paarkümmend minutit kontodel sobramist ja klikkimist kuigi suur probleem, küll aga on see tüütu neile, kel on palju välisreise.

Märksa keerulisem on selle bürokraatiaga, mis tuleb kaasa näiteks teadusrahastusega. Rahastustaotluste sisuosa jääb järjest pisemaks võrreldes üha suureneva lisamaterjaliga ja mõned teadusrahastuse pakkujad on leiutanud õige kummalisi keerdkäike. Siin aitab ülikoolide ühisrinne. Nii õnnestus näiteks riikliku tähtsusega teadustaristu teekaardile kandmise ja rahastuse voorudes 2024 sügisel ja 2025 kevadtalvel niisuguse lisainfo mahtu selgelt vähendada.

---