Kes Teisest kirjutab …

Kes Teisest kirjutab …

Meie oleme Teised. Me oleme rahvana väikesed, marginaalsed ja meil on läinud kehvasti mitmete sajandite vältel. Me jagame saatust paljude rahvastega, keda on kutsutud metslasteks ja barbariteks, ja nendega, keda Euroopa äärealadel ajaloo tõmbetuul ringi on pillutanud.
Teisest kirjutamine on ränk ettevõtmine. Selle nimel on tundmatusse tunginud vaid inimkonna julgemad  ja jultunumad saadikud, rännates metsikute hõimude juurde koduse tsivilisatsiooni toel ning tõe, arengu, usu ja teaduse nimel. Tihti nähti kaugete kultuuride esindajaid kummaliste koletistena, kel silmad kõhul või koerapead. Plinius edastab meile varaste reisimeeste kirjeldusi nt vihmavarju-jala hõimust – selle ühejalgsed liikmed kaitsevad end vihma eest oma hiiglasliku jalalabaga. Selliseid imeelukaid paistavad reisumehed edaspidi vältinud olevat, ent ega barbaarsusest vähem šokeeritud oldud. Progressist puudutamata olendite elukombeid peeti sageli nõnda tülgastavaks, et mõned mõtlejad – nt lord Kames ja terve rida hilisemaid polügeniste, eugeenikuid ja rassiteoreetikuid – tõstatasid küsimuse, kas pole metslaste näol tegemist lausa eraldi liigiga, mis jääb looduse kroonist inimesest allapoole. Aja vaimu iseloomustas ka see, et Inglise ja Prantsuse parlamentäärid kõnelesid resigneerunult valge mehe kohustusest mahajäänud rahvaid tõbede, rumaluse ja mandumise käest päästa.

Tasapisi astusid maadeavastajate ja rändajate kõrvale ka professionaalsed Teistest kirjutajad, keda edaspidi hakati nimetama antropoloogideks. Esialgu jätkasid nad samas stiilis, millega nende eelkäijad algust olid teinud, ja maalisid eksootilistest Teistest pilte, mis peegeldasid sügavat kahtlust nende arus, vooruslikkuses ja tulevikus. Ent mida aeg edasi, seda enam hakkas Teistest kirjutamise teadus teatavaks võtma, et nii nagu ei ole neil jalast vihmavarju, nii ei erine ka nende moraalsus ega ratsionaalsus kuidagi fundamentaalselt nende uurijate omast.
Koloniaalajastu lõpuga ei kadunud Teiste alaarenenuna kujutamine siiski kuhugi. Vastupidi, osa rahvaste alaarengu idee sõnastati kuulsaks 1949. aastal külma sõja esimeste lahingute keskel peetud president Trumani inauguratsioonikõnes: õilsad arendajad ei saa õnnetuid mahajäänuid efektiivselt arendada nende enda väärteadmiste ja nüriduse tõttu.
Samal ajal on Teised ise hakanud samuti Teisest kirjutama. Teise staatus kipub aga tähendama, et kirjutatakse peamiselt endast. Teise positsioon on seotud kolonialisti-kogemuse puudumisega, mida vahel kompenseerib võimalus kirjutada neist, kes veel väetimad. Eesti on ses suhtes huvitav näide. Professionaalse rahva-kirjelduse ehk etnograafia keskmes on üle saja aasta olnud just eesti rahva minevik, rahvakombed, -pärimused jms ehk n-ö ajaline Teine iseenda sees või lähiümbruses. Samal ajal on etnoloogid jõudnud ka kaugemate soomeugrilasteni, omariikluseta kaugete sugulasteni. Meie oleme ilmselt olnud samasugusel positsioonil Soome uurijate suhtes, kes Armas Otto Väisäsest peale on meid huvi ja sümpaatiaga, olgugi ehk osalt patroniseerivalt vaadelnud.
Sedavõrd kui Teine on väiksem või võimutum, nõuab temast kirjutamine eriti suurt empaatiat, eetilisust ja taktitunnet, ja suurema venna rolli omaksvõtt, arvamine, et talle on lubatud väiksema kallal norida või teda õpetada, osutab ilmselt kirjutaja infantiilsusele. Nüüdisaegne kutseline Teise-kirjutus on kõikjal üha enam pigem tänase iseenda tundmaõppimine, aga ka keskendumine võimuteemadele, mis raamistavad suhteid Teistega. Niisiis peaks kokkupuude nii meist vägevamal kui vähemal positsioonil olijatega andma võimaluse uurida lisaks enesele ka seda, mida meist kirjutajad kirjutades iseenda kohta ütlevad. Oluline on nii see, mida ja kuidas meist kirjutatakse, kui ka see, mida see kirjutajate kohta ütleb. Püüdkem siis mõista ja mõtestada ja vabaneda kaitsepositsioonil Teise staatusest – ihalemata seejuures kolonisti arrogantset seisust.

Sirp