Taani fotokunstnike rühmituse Vingesus näitus „Metamorfoosid“ Raplamaa kaasaegse kunsti keskuses kuni 2. X. Kunstnikud Annemette Rosenborg Eriksen, Else Vinæs, Erik Jørgensen, Josephine Ernst, Peder Brødsted Pedersen ja Peter Birk.

Paar aastat tagasi tõstatas Ameerika kunstnik Carl Stieger oma blogis küsimuse, kas kunst on suhtlusviis, ning vastas ise: „Kahtlemata on. Kunsti eristab teistest suhtlusvõimalustest vaid see, et info pärineb subjektiivsest allikast, mida selle kogeja (vaataja, kuulaja, lugeja) omakorda subjektiivselt tõlgendab.“ Ta väitis, et kunstisuhtluse korral pole väljendatul ühte n-ö õiget tähendust, vaid see selgubki alles ühe või teise suhtlejaga suheldes. Igaüks võib mõista kunstiteost omamoodi ja tegemist on ikkagi mõistmisega. Seepärast võib öelda, et kunstiteos on lõpetatud alles siis, kui teos ja selle kogeja on astunud dialoogi. See tingib vajaduse kunsti eksponeerida. Kunst nõuab väljapanemist.

Hea kunst ääremaale. 2010. aasta kevadest on sellisest eesmärgist juhindudes tegutsenud ka Raplamaa kaasaegse kunsti keskus. Pole just sagedane, et ühes Eesti väikses maakonnakeskuses leidub enam kui 200ruutmeetrine ekspositsioonipind, kuid Raplas on see nii. Kunstnike Kairi Orgusaare ja Riin Palloni initsiatiivil sündinud keskuses on nüüdseks tehtud kolmkümmend näitust, lisaks arvukalt koolitusüritusi, suvelaagreid ja muid ettevõtmisi, viimasena sealse harrastusteatri suveetendus „Oo, tähine, tähine öö“. Suuremõõtmeline galerii lubab korraldada ka ulatuslikumaid ülevaatenäitusi, nii on siin näiteks üleval olnud Eesti uuemat maalikunsti tutvustavad väljapanekud „Moodne maal“ ja „Tartu maal“, aga ka näitused „Eesti joonisfilm 100“ ja „Eesti kaasaegne litograafia“. Korraldatud on siin veel maakondlikke ülevaatenäitusi ja teoks saanud rahvusvahelise osalusega projekte.

Raplamaa kunstikeskus on paljuski tõestuseks, et kõrgetasemelist kunsti on mõtet ja põhjust eksponeerida ka suurtest keskustest kaugemal. Kui räägitakse, et kunst on vaatajast kaugenenud, võib kõnelda kunsti kui sellise intellektualiseerimist ja kontseptualiseerimisest, aga ka puhtgeograafilisest kaugenemisest, sest kunst on koondunud suurtesse keskustesse. Kui aga eeldada, et kunst on nähtusena üks suhtlusviise, üks eneseväljenduse ja eneseteostuse vorme ning seeläbi ka üks võimalusi ennast tundma õppida, siis on selge, et selline suhtlus on universaalne väärtus. Kunst – nii tegija kui vaataja poolelt – pakub midagi kõigile.

Kui kirjanduse puhul on räägitud sageli, et heaks kirjanikuks saamiseks tuleb palju lugeda (säärane väide meenub kas või Umberto Eco huulilt, kui ta Tartut väisas), siis võiks sama loogikat järgides öelda, et heaks kunstnikuks saamiseks tuleb palju vaadata. Ainuüksi kokkupuude mitmesuguste kunstiteostega on avardav: inimene saab visuaalse kogemuse kunsti paljudest tehnilistest ja vaimsetest võimalustest. Eripalgelise kunsti vaatajale lähemale toomine on kindlasti olnud üks RKKK missioone. Keskuse senist näitusevalikut uurides võib aga tõdeda sedagi, et „kaasaegne“ keskuse nimetuses ei viita tingimata rõhutatud modernsusele, vaid pigem soovile näidata, kuidas kunst voolab tänaselgi päeval väga mitmeid radu pidi. Iseloomustada ajastut ainult ühte laadi kunsti alusel on seega rohkem või vähem eksitav.

Liigagi külluslik näitus. Praegu on Raplamaa kunstikeskuses vaadata Taani fotokunstnike rühmituse Vingesus mahukas ülevaatenäitus. Kuue autori väljapanek on tegelikult fotonäitus ainult tinglikult, sest enamiku tööde tegemisel on kasutatud palju kollaaživõtteid ja loodud piltidesse hulgaliselt kihistusi. Tulemus meenutab sageli graafikat või pastelli. Autorid on isegi öelnud, et fotokunst on nende viis maalida.

Näitusel kohtab päevapoliitilisi teemasid, nagu pagulaskriis Jose­phine Ernsti pildiseerias „Välja jäetud“, aga näeb ka veerandsaja aasta tagust Tšernobõli katastroofi ja selle tagajärgi Erik Jørgenseni ja Else Vinæsi töödes: esemed, mis laokile jäetud, väljendavad justkui seiskunud aega, seintel kooruv värv on kui valu paljastav pealiskiht. Katastroofipaika külastanud Vinæs kommenteerib: „Sealne tegelikkus on tardunud. Külastaja seisab silmitsi inimtekkelise kaose ja hävinguga. Kõikjal vedelevad gaasimaskid, mis nutavad välja oma pisarateta kurbust.“ Kerkib küsimus ka inimese vastutusest – ja selle võimalikkusest äärmuslikus olukorras. Kunstnik tsiteerib ka Nobeli kirjanduspreemia eelmise aasta laureaati Svetlana Aleksijevitši: „Me ei kaotanud üksnes linna, me kaotasime kogu oma elu. Lahkusime kolmandal päeval. Reaktor põles. [—] Need inimesed nägid midagi, mis teistele veel tundmatu. Ma ei karda enam surma.“

Võrreldava sümboolsusega on ka Peter Birki pildid „Serval“, „Minevik“ ja „Juured“. Viimasel on kujutatud üksiku külakiriku peegeldusena põlispuud – justkui kinnitusena, et kultuuri juured on sageli talle eelnenud kultuuris. Justkui püha lehm pildil „Serval“ on eksinud talle võõrasse maastikku. Lihtsa, argise objekti sügavamat mõtestust on otsinud ka Peder Brødsted Pedersen paarikus „Läbi akna“: kahel fotol on kujutatud vihmamärga aknaklaasi, kust ei peegeldu enam midagi.

Nagu tehniliselt, nõnda väljendub metamorfoos ka sisuliselt siin eri ajastute ja ruumide sulandumisena. Näitus tuletab meelde, et kõik me ümber on pidevas teisenemises, kuni võime küsida ühe Annemette Rosenborg Erikseni pildi peategelase kombel: „Mis on tõelus?“. Autor selgitab: „Kõik kannab me tajumuste ja kogemuste, meie meelte pitserit. Ent milline näeb maailm välja tegelikult?“ Pildil otsib mees metsas akent justkui teise dimensiooni või teise olemise seisundisse sisenemiseks. Praeguse nihestatuse olemus jääb aga igaühe enda mõistatada.

„Metamorfoosid“ on võib-olla isegi liiga külluslik näitus: mõne autori puhul jääb tunne, et vähemate piltidega oleks võidud öelda isegi rohkem. Piltide otsingulisuse ja teatava lõpetamatuse tõttu on vaataja ees selgete vastuste asemel rida lõpuni kujunemata küsimusi. Kui mitte muud, siis kindlasti on see näitus hea võimalus võrrelda Taani ja meie uuemat fotokunsti, luua dialoog.

Näituse kuraator Kairi Orgusaar selgitab „Metamorfooside“ Raplasse jõudmise teed: „Paar aastat tagasi sattusin pooljuhuslikult Lõuna-Rootsisse üritusele „Act Art“. Leidsin end ühes Tammiku kaasaegse kunsti keskuse juhi Alide Zvorovskiga Skåne maakonnast Kölerödist. Kohapeal selgus, et Köleröd ja selle ümbrus on natuke nagu Eesti sisemaa maa­kohadki: pole justkui midagi erilist, millega turiste kohale meelitada.

Kohale oli kutsutud kunstnikke ja kultuuriinimesi Saksamaalt, Taanist, Rootsist ja Eestist. Seal arutasimegi, et inimesed võiksid sellistesse kohtadesse tulla kunsti tõttu ja kunsti pärast. Ja mitte lihtsalt näitustele, vaid pigem praktiseerima kunstivorme, mis on kõigile jõukohased ja justkui sild kohaliku eripära ja ajaloo avastamise juurde. Nagu sageli, olid seegi kord boonuseks huvitavad kontaktid, teiste hulgas tutvusin lavastuskunstniku ja fotograafi Josephine Ernstiga. Kui näitasin talle materjale Raplamaa kaasaegse kunsti keskuse kohta, tundis ta huvi, kas seal saab näituse teha. Ta rääkis kunstnike grupist Vingesus. Leppisime tingimused kokku ja nii oligi asi otsustatud. Konkreetsemad kokkulepped vormusid juba kirjavahetuses Erik Jørgenseni ja Else Vinæsiga. Augustis kohtusime nendega juba Raplas.“